laupäev, 30. oktoober 2021

Ajataju kahaneb, kui me paigal oleme

 

Just äsja ütles Rasmus Merivoo raadiosaates, et sellega (loe heliga) on võimalik aeg peatuda. Fraseologism (püsiväljend), mis kõigile tuttav. Kõik on ka kogenud aja seismist, eks sealt see soovütluski.

Vaheaeg - paus mingis kestvas järjepidevas tegevuses. Kas vaheajal aeg liigub või seisab? Kas vaheaja nädalavahetuse päevad on topelt puhkepäevad? Kuidas kellelgi!

Praegune aeg, milles palju keelde, korraldusi, meenutab mulle elu akvaariumis. Liugled kindlas ruumis, harjud vaikuse ja tühjusega. Läbi klaasi näed maailma, mõni asi läheb sulle korda, mõni sündmus paneb lihtsalt õlgu võdistama. On hea, kui keegi teisel pool akvaariumi seal klaasi taga viitsib märgata sind, huvitub akvaariumis toimuvast, ehk sinustki:). 


"Ja siis avastasin ma tema silmad, tema näo. Ilmetu näolapi, mille ainsaks tunnusjooneks on silmad, kaks nööpnõelapea moodi avaust, üleni kuldselt läbipaitvad, täiesti elutud, aga ometi jälgivad, lastes endasse tungida minu pilgul, mis näis läbivat kuldse südamiku ja eksivat kirkasse sisemüsteeriumi." 

Katkend leheküljelt 137. Küll on tore, et inimesed on leiutanud oma mõtete väljendamiseks raamatud, et saame neid mõtteid lugeda ja ise edasi mõelda. Saame targemaks ja ise edasi uurida. 

Mina tean nüüd, kes on aksolotlid.

laupäev, 23. oktoober 2021

Vihm teeb toredaid asju

 

1969.aastal ilmunud Jaan Krossi luulekogu pealkiri. Ja teebki. 

On alanud vaheaeg ja vihmahoogude periood ja see omakorda paneb meid toas nokitsema, kõpitsema, molutama ja see omakorda paneb meid omakorda riiuli juures peatuma ja see omakorda paneb sirutama käe mõne raamatu poole.

 Nüüd tõstadki sõrme raamatuseljale, tõmbad ta teiste raamatute vahelt välja. Lehitsed ja kõnnid aeglasel sammul diivani poole. Vihma ikkagi sajab, vihm teeb toredaid asju. Istud ja keerutad käes raamatukest, keerad esimese lehe, siis teise, kolmanda, neljanda... 

"Söök on valmis! Kas kuuled? Tule juba!" toob vihmaloitsu kinnijäänu reaalsusesse. 

Liigud laua äärde, aga oled veel loo lummuses. Nõiduses. 

Ja nii vaheaja igal päeval...




pühapäev, 10. oktoober 2021

Aafrika küngaste järg...

 

"Ameerika kirjandus põlvneb tervenisti sellest. Enne "Huckleberry Finni" polnud midagi. Ja sestsaadik pole midagi niisama head olnud."

No nii, lõpuks jõudsingi Hemingway "Aafrika haljaste küngasteni". Tahtsin näha, kas kontekstist väljarebitud tsitaat kontekstiga on sama. Oli. Hemingway on öelnud, et püüdis kirjutada seda raamatut veiderdamata, hästi tõepäraselt. Imelik, aga mind kui lugejat see ei köitnud vastupidiselt mõnele teisele Hemingway raamatule, milles on kirjanduslikku vabadust. Kui lugesin Kaplinski "Kust tuli öö", olin hämmingus tema stiilist, et kas nii saab kirjutada. Ka Õnnepalu paljusid raamatuid loen ja naudin tema argist stiili. On ju ütlus, et kirjutab ei millestki. Mu meelest, kes seda suudab, on kirjanik. Paraku jäi see Aafrika lugu  pooleli, oli liiga realistlik.  

Enne kui pooleli jätsin, leidsin sealt ühe päris hea Hemingway tunnistuse, et mida peaks hea proosakirjanik omama, et suuta kirjutada sellist, mis ajas ka alles jääb. 

Need tegurid olid järgmised: peab olema annet, palju annet; peab olema enesedistsipliini; peab olema selge kujutlus, mis sellest välja tuleb, ning absoluutne südametunnistus. Lisaks peab kirjanik olema tark, omakasupüüdmatu ning küllalt kaua elama. 



                                                                Mida või keda näed sina?