aprillipäev

 ehk naljapäev, sel päeval kombeks nalja teha. 

"Tee nalja!"

"Komöödia lavastamine on kõige raskem."

"Ega ma siia nalja ei tulnud tegema..."

Nali on põlissõna. See on küll hea, mõtle kui õudne, kui eestlastel poleks olnud seda sõna, oleks pidanud selle laenama. Laenatud asjad tuleb ju tagasi anda. 

Huumorimeelne, komuskisõber, kometitegija, vigurvänt, vaimukas, veiderdaja - omadused, mida vist ei saa CV-sse kirjutada:) Kui, siis ainult naljateatri näitlejaks. Ometi oleks kõiki neid hea omada, kas või tänaseks päevaks! 

Kuidas sel aastal nalja teen? Pool ööd mõtlesin, päris keeruline, sest olen oma sõbrad nii ära trillinud, et tänasel päeval on nad valvel, kui neile helistan. Eks tuleb läheneda individuaalselt nagu nüüdses maailmas tavaks: mitte ühe puuga, vaid igat eraldi. Nii et mõnele saab öelda Siga lendab!, mõnele Sul on nägu must ja mõnele... Vot edasi ei ütle. 

Kes need juhtmed kokku keris?😆

Täna on päev ja öö ühepikad

 Juhuu! Ta tuleb... Kus ta pääseb!

Tähtajatu kevad: alati olnud ja alati tulemas. Põline. Lisaks veel on kevad ka põlissõna. 

Missugused sõnad esmalt kevadega kohe seostuvad? 

Tujukas, öökülmad, suurpuhastus, aknad, lumikelluke, riigieksam, õhk, linnulaul ...

Ja mulle seostub kindlasti ka sellega, kes pildil:) Iga kord, kui temaga kohtutud, tean, et selleaastane talv jääb seljataha. Lõpetuseks Kersti Merilaasi kevadeluuletus.

Sinine

Nagu üks kelluke kusagil tiniseks;

taevas on kerkinud kõrgeks ja siniseks.

Juba need veedki on pääsenud valla,

sinine peegeldub ülevalt alla.

Ning juba selged ja sinised tuuled

lehvivad luhal, ja juba kuuled

varaseid lõokesi laotuse sines.

Kaugemal kaugused sinises vines.

Sinilillede siniseid tähti

saariku veerel ju sinamas nähti.

Kuidas küll mujal - kuid siin see on ilmne:

Eestimaa kevad on sinisilmne. 

Kaks nädalat

 David Vseviovi elulooraamat kahest nädalast algab kassilooga. Alustan ka :)

Kahtlematult olen veel raamatu mõju all. Seekord neelasin raamatut, mitte ei lugenud ja mitte seetõttu, et oleks hullult põnev olnud, pigem oli nälg sorava teksti järele. Pea kuu aega olen lugenud lühitekste ehk siis koolitöid ja aega ka ei osanud võtta pikemaks lugemiseks. 

Jah, aega peab võtma. Võtsingi ja mõnus oli terve päev lugeda. See oli selline tunne, nagu poleks tükk aega midagi söönud ja siis satud külluslikult kaetud laua taha. Eelroog oli Leelo Tungla triloogia ja nüüd siis pärastsõjaaegne laud Vseviovilt. Kui päris-päris aus olla, siis just too pärastsõjaaegne aeg on minu jaoks olnud nn tühimik. Kui olin laps, siis ei mäleta, et keegi oleks noid aastaid kuidagi meenutanud, rääkimata sellest ajast, kui olin noor. Ka siis ei meenutatud või polnud mul ka huvi ega aegagi. Ega ka raamatuid tollest ajast polnud. Nüüdseks on eesti kirjanduses see tühimik mõnuga täidetud, eks Viivi Luige "Seitsmes rahukevad" tegi alguse ja hea alguse. 

Lugedes ju samastume ja elulooraamatuid lugedes hakkad ka enda loole mõtlema. Kas oskaksin kirjutada oma kahest esimesest nädalast ( 20. oktoobrist- 29. oktoobrini 1965)? Ega ei oska küll. Muidugi sain aru lugedes, et Vseviov on ajaloolane ja ta on mõnuga tolleaegset perioodikat väga detailselt lugenud - eks see oligi võti ajas tagasi minna. Nii et kui tahan tegelikult teada, millisesse ajahetke ma sündisin, siis tuleb minna tolleaegsetesse jäädvustustesse. 

Kaks nädalat on intrigeeriv ajavahemik. Justkui lühike, samas kas mäletan täpselt kaks nädalat tagasi toimunut ehk siis 26. veebruari? Pingsalt meenutades, siis käsin Loksal poes, pakkisin reisikotti Käärikule minekuks, aga rohkem ei meenu.  

Muidugi ei kirjutanud Vseviov oma raamatusse lihtsalt ajalehtedes toimunut, seal oli mõnusaid groteskseid inimtüüpe, kes pisikest beebit ümbritsesid: eks inimesed oma suhtumistega annavad  ajahetkele põhitooni. Kes ümbritsesid mind aastal 1965? Kes ümbritsevad nüüd? Põnev...

Mjäu! Kass tahab rõdu kaudu taas tuppa... kassil olevat üheksa elu:)

Milline tort?

 

Kas 

kreemitort,

puuviljatort,

šokolaaditort,

kohupiimatort,

biskviittort,

võileivatort,

juustu-šokolaaditort...?

Millise valisid? Valikute aeg:)

Täna ja homme saaksin veel kõik valitavad parteid nagu tordidki ritta panna. Jah, valida on keeruline. Aga selle torditüki peab ikka endale kahmama ja alla neelama...

Eks nii ole ka raamatutega. Eile küsiti minu käest, et kui lapsel on selline valik kaanepilte, siis mis on valiku kriteeriumiks?

Kas ikka saame ainult kaanepildi järgi valida? Ikka sisemine ilu on tähtis. Kuigi jah, ühes näitemängu tekstis ütleb ka tegelane, kui ta alahindab oma välimust, et torti ju valitakse ikka kreemi ja glasuuri järgi. Hea ütlus, aga kas ikka peab paika, sest eelpool olevate tortide nimekirjas ma küll ei vali nn katte pärast, mind nagu paljusid teisigi huvitab ikka nende koostis, viimasel ajal ka nn tervislikkus. Oh, kui lahe! Raamatute valimisel oleks üheks kriteeriumiks nende tervislikkus. 

Mis raamatu peaks siis mu lugemislauale panema? No vot, hetkel ei teagi. Ehk "Arabella, mereröövli tütar"?

PS! Täna on tore kirjanduslik päev, sain täna väikese Arabella tädiks.