laupäev, 3. detsember 2022

Aegruumi tihedus

 ...voltis ennast aeglaselt lahti ja maailm omandas normaalse, inimliku mõõtme (lk 369)

Ohkan rahulikult, sest tunnen, et maailm mu ümber on hetkeks normaalne, inimliku mõõtmega. Eks järgmisel nädalal hakkab kiskuma tihedamaks see aegruum me ümber. Kõik vaja enne rahulikku jõuluvaheaega ära teha...

Hea ütlus see tihe aegruum. Kujuteldav tuleviku dialoog:

- Kuidas läheb?

+ Aegruumi tihedus pitsitab.

- ?!

+ Kiire on.

- Aa.


Olen juba varemgi tundnud, et kui pole korralikult ja terviklikult miskit lugenud, muutub mu olek tühiseks ja heitlikuks. Iga tervikteos annab kindlustunnet ja annab mõtetele hoogu. "Nii see just ongi - sa ei pea meeleheitlikult midagi välja mõtlema, mõte ja tähendus tulevad iseenesest." (lk293)

Need kaks eelpool olevat tsitaati on Mudlumi raamatust "Poola poisid". Jah, see raamat annab mõtteainet ja need tulevad iseenesest. Hakkasin mõtlema andekate laste peale, kellel ikka ja jälle tekib koolis konflikte. Igasuguseid. Kuidas tihti inimesed, kel kool jääb lõpetamata, on huvitavamad ja värvikamad kui koolipinki korralikult nühkinud inimesed. Kuidas tüdrukud on ikka enamjaolt iluks. Kuidas tüdrukud muutuvad emadena alandlikuks ja leplikuks. Kuidas on nii palju inimesi, kes ei märka ümbrust. Mõtlen selle all korda. Kuidas nooruses võid pidevalt sattuda  kummalistesse seltskondadesse. Kuidas arvad eneses leidvat just mingi ande, kui see mingil välisel jõul (näiteks õpetaja) kokku variseb. Kuidas, kuidas...

Mulle meeldis sealt üks üsna pisike seik: kui üks peategelastest on koolipoiss, siis hakati nende koolis garderoobe lukustama, sest asjad kadusid. Võtme pidi iga õpilane välja ostma. Riik aga ütles, et meil on tasuta haridus. Adam leidis, et tema ei maksa võtme eest ja võttis riided klassiruumi kaasa. Paar nädalat jaurati temaga, poiss jäi endale kindlaks ja mingil hetkel vaadati tema toolileenil olevat jopet ükskõikselt ehk seda enam ei märgatudki. "See oli võit süsteemi üle, mille tähtsust ei tule alahinnata. Kui üks kord on proovitud ja on õnneks läinud, siis võib ju vaikselt edasi õõnestada." (lk 41)

Jah, mu klassis on üks poiss, kes ei vii oma jopet garderoobi, ja ma hakkan sellega harjuma:)

pühapäev, 27. november 2022

Miks küll raamatud pooleli jäävad?

Kus oled nüüd sa,

mis sinust on saand...

Kunagine poplaul. Need sõnad iseloomustavad mind kui blogijat. Kus ma siis olen? Tööl ja kodus. Mis sinust on saand? Grammatiliselt õigem oleks saanud, aga tegelikult said ju kõik sellest sõnast aru. Miskit pole saanud. Endiselt see kes alati. 

Järelemõtlemisaega justkui polegi. Igaks päevaks on miskit. Tahaks öelda, et pööraselt sisutihe aeg, aga tean, et kui hiljem, aja möödudes mõtlen praegusele ajale, ei paistagi ta nii tööd täis olevat. Kindlasti on too tulevikuaeg veel tihedam igasugustest tegemistest. Selline pöörlev ratas. 

Aga selles kiires pooleteises nädalas on tõesti mõned mõtteheietused. Esimene neist on seotud praktilise tegevusega. Poolteist nädalat tagasi sattus mu lauale A. Huxley "Hea uus ilm". Rohkelt tsiteeritud riigieksamil. No et loen ka läbi, hetkel olen lk 24. Kuna töös oli mul vaja raamatut, mis oleks seotud kunstiga, siis haarasin soovitusest kinni, tellisin e-raamatuna "Veneetsia mängu". Hetkel leheküljel 68. Samal ajal loen Lucia Berlini "Koduabilise käsiraamatut" Olen poole peal, see ka e-raamat. Smart postiga saabus raamatuvahetusena "Monumendimehed", sellele olen panustanud suured lootused.

Kas asi on e-raamatutes? Ega ometi minus, küsin muie suul. Ei noh, süüdlane tuleb leida. Aeg. Jah, aeg on parim ja turvalisim vabandus. 

Eks selle nn oma raamatu leidmine ole nagu oma inimese otsimine. Mõnega ajad korraks juttu ja miskit ei juhtu, kui kunagi enam ei vestle. Mõned kohtumised lummavad ja kohe mitte ei taha neid käest lasta, loe käest ära panna. Mul on olnud isegi nii, et aeglustan vestluse kulgu, et ikka veel ja veel olla inimesega (loe raamatuga), kes köitev. Kui vestlus läbi, tunned end kohe mitu tonni targemana.  

Valge lumi helvestena langeb maha

hämardub ja metsatee jääb seljataha...

Täna kipuvad laulud kummitama. Tore, et sellesse novembrisse valget tuleb. Muidu pime aeg, lumi valgendab. Mõnus aeg soe koht leida ja ikkagi lugema hakata:)


Kass juba leidis sooja koha. Kuidas küll kass teab, et nüüd pole pliit enam nii kõrvetavalt tuline, et võib peale lösutama minna? Ta ju ei käi käpaga katsumas, et kas nüüd.  

Oh ja jalgpallist ei märganudki kirjutada. Järgmisel korral oleme katarsises. 


laupäev, 12. november 2022

Stiilne november


Kui kõrged olid lauad ja laed!

Kui kõrgel oli päike... /Alver/


Eile paistis üle pika aja päike ja kui täna vaatasin valgele lehele peale, siis tulid just need luuread meelde. Eks keeles ole ju väga tavaline nähtus tüüpilised naabersõnad. Ütled ema, mõtled kohe ka isa, ütled pesupesemine, silme ette tuleb naine. No jah, see nüüd jälle ei sobi, kes siis tänapäeval nii mõtleb, aga mis teha, aastad on oma töö teinud. No ja vaatan päikest ja meenub Alver. 

Eile foto. Sihvakad valged kased kontrastiks teele. 

Ja see porine tee...


Jah, need teed on praegusel aastaajal keerukad. Metsateel jalutades mõtisklen tihti inimese laiskuse üle. No kohe pean autoga sõita saama, mis siis, et auto vänderdab ja järele jääb sõidust kohutav vaatepilt. Mina pean autoga sõita saama! 

Kui metsatee lakub oma haavad ise, siis väikesed kruusateed kodudeni ootavad abi. Minu tee inimesteni on küll hetkel pöörane. Iga kord, kui astun Kolga poole, kirun valla teehooldust. See, mis viimasel korral siin septembris tehti, meenutas mulle nõukogude aega. Võõras tee, võõras vara. Muutun alati väga kurvaks ja kohmetuks, kui märkan nõukogudeaegset ellu- või töössesuhtumist. Paraku on inimene oma olemuselt sama. Teisest küljest nagu loodaks hinges alati edasiminekut ehk siis paremaks minekut. 

Alles täna märkasin Alveri luuleridades, et neid saab ka teisiti tõlgendada. Kõrged lauad ja laed on alati olnud lapse vaatepunkt elule. Täna aga näen neid ridu ja mõtlen suhtumistele. Kas teen tööd nii, et miskit ära ja minu lagi jääbki mu pea kohale või on ikka võimalik paremaks kõrgemaks asi ajada? Küsimuste küsimus. Lahendus vist ikkagi kõigub.  


Aga täna on ju päev isadele. Lehvitan sulle, armas isa!

pühapäev, 6. november 2022

Kuldsed lehed punasel vaibal




 

Milline metafoor! Tõlgendusi iga mätta otsast. Aga jah, sain nädalavahetusel astuda küll mööda punast vaipa, kuldsed lehed liuglemas mu ees. 

Kui on sünnipäev, siis enamik soove ütleb, et ela nii, et hall argipäev ei muserdaks, too värve oma ellu, leia värve oma elust. Kerge soovida, raske teostada. Kuigi jah, eks ikka kättevõtmise asi. Üldse on enamik elust  nn kättevõtmise asi. 

On vaja raamat lugeda, siis tuleb see lihtsalt kätte võtta ja lugema hakata. Aga kui ei meeldi see raamat, siis jälle kättevõtmise asi. Kui pole vaja kellelegi põhjendada, miks selle pooleli jätad, siis lihtsam, pane raamat kõrvale ja võta uus... kui aga pead kellelegi seda ütlema, siis võta kätte ja põhjenda. 

On vaja töölauale kord luua, siis hakka tegema. Töölaua kultuurkihi alt leian alati miskit huvitavat, mis edasi viib. Kuhu edasi? kuulen kedagi küsimas. Edasi järgmistesse päevadesse:)

Ja nii on kõigega, isegi sõpruse hoidmisel. Ka sõprus vajab toitu, värve halli argipäeva. Minu punane vaip oli nädalavahetus sõpradega. Mõnus ja kosutav. Koju tagasi sõites tundsin iga ihurakuga, kuidas esmaspäevased, teisipäevased jne tegemised terendasid. Mida teha selles ja selles tunnis? Meelde tuletada seda ja seda! Võtta kaasa see ja see. Öelda seda ja seda. Olla seal ja seal... ja need terendused olid tegelikult värskendavad.

Kuldsed lehed punasel vaibal 😍


laupäev, 29. oktoober 2022

21.- 28. 2017




(Mälestades Soame Jenynsit, kes tuli meelde, kui luuletus oli juba kirjutatud) 

Mõnikord tuleb mulle häid mõtteid,

üllatavalt häid mõtteid: need on mõtted

ja sealsamas saavad nad nagu iseenesest sõnadeks.

Panen kirja ja siis loen...

Miks ma selle kirjutasin?

Kust ma selle võtsin?

Kuidas see mulle pähe tuli? See on nii palju parem kui mina...

Kas me olemegi siin ilmas lihtsalt tinti täis sulepead,

millega keegi kirjutab seda, mille meie paberile paneme?

[18.detsember 1934]


Täna olin juba kodus. Äratehtud. Soojuse lummuses. Kulgemise lummuses. Pessoa lummuses...

https://www.youtube.com/watch?v=HuQ1fIWwFpg&ab_channel=JonnaKubu 


                                                                           ***

pühapäev, 23. oktoober 2022

See, millest kinni hoida

                                           pilguga

                                                      küüntega

                                                                   hammastega...


On esmaspäev. Argipäev. Mõnele sünnipäev. Mõnele puhkepäev. Vaheaja kolmas päev. Raamatu lugemise päev...

Tegelikult olen heldinud ja ei oska leida õigeid sõnu, et tänada lähedasi ja tuttavaid. Seetõttu võtsingi laual oleva luulekogu pihku: Aino Perviku "Puusseastuja" lk 53. Ja nii ta alustabki seal:

See, millest kinni hoida

pilguga küüntega hammastega...

Ja asesõna see on asendatav oi kui paljuga!

Aitäh märkamise ja hoolimise eest. 

Raamtänuna lisan siis lõppu Perviku luuletuse lõpu:

Tahaksin uskuda sõnasse. Sõna ei ole kõikvõimas, sõna on vaid osa tervikust. Puu, millest kõnelen, peaks kasvama tervikuks. tervik tekib lihast ja sõnast, ainest ja mõttest. Seda me olemegi: aine ja mõte.

                                              Kas on jäänud midagi nimetamata?

laupäev, 15. oktoober 2022

Maailm- kelle nägu?

 

Sõda. Inimkond oma paljutõotavas ajaloos käib spiraali mööda ja iga kord imestatakse, kuidas see küll võimalik on. Nüüd, 21. sajandil! Inimene ei õpi ka millestki. Ajaloo õppetunnid peaks olema sõnaühend, mis peaks üht ja teist ära hoidma. Aga ei. Ikka ja jälle kuuleme traagilisi teateid vägivallast, mõtlematusest. 

Kirjanik Russell on öelnud, et tõde ei sobi kokku soovmõtlemisega, aga samas tean, et suured ootused on võimas vahend muutmaks maailma. On ju tuntud need lood, kus õpetajale öeldakse enne õpetamist, et need õpilased on väga tublid ja avatud ning need teised pole seda. Ütleja aga teab, et lapsed olid kõik sarnased. Igal juhul on teada meile õppeaasta lõpp: suured positiivsed ootused on tulemused veelgi paremaks teinud nendel õpilastel, kellest räägiti kui andekatest ja töökatest. 

Usu inimese headust, tublidust ja töökust. Ometi kipub see ikka ja jälle ununema. Miks on koolis tihti kuulda lauseid: jälle asjad kodus; kodutöö tegemata; lüngad täitmata; töö nii lohakas jne? 

Septembris alustan uut õppeaastat alati optimistlikult, rõõmsalt: nüüd alustame koos maailma avastama, täpsemalt lugema raamatuid, tekste, kirjutama, arutlema. Õppima! Aga juba oktoobri alguses hakkab suur ootus, nn soovmõtlemine haihtuma. Tekib lootusetus, nõutus.

Natuke tean vastust, kuidas muuta seda kõike. Eks me kõik tea, aga me ei julge asju muuta. 90ndad oli selleks ikka hiilgav aeg: kerge südamega sai palju natukeseks ajaloo prügikasti visata ja alustada täiesti uuelt lehelt. Kolgas näiteks aktiivõppega. Äärmiselt loominguline, milles oli püüdu loovusele, iseõppimisele. Hetkel oleme nn heaoluühiskonnas ja iga radikaalne muudatus mõjub revolutsioonina ja see on juba kahtlane. 

Kõik me teame, et klassides õpib väga erineva tasemega õpilasi ja see teadmiste omandamise tase lõheneb veelgi. Kuidas saaks seda lõhet väiksemaks? Taas revolutsiooniline vastus: klassideta koolis. Aga kui palju Eesti koole julgeks õppeaastat alustada klassideta koolis? Koolis, kus liigutakse nn teemasid pidi; ollakse  nendega, kes mingist teemast väga huvitatud. Eks projektipäevad, kus ei liiguta klassikaupa, on seda fenomeni juba päris elus mõnikord näidanud. Aga projektipäevad on ainult üks sutsakas, see on nagu üritus, mitte argipäev. 

Või siis see, kui oled mõne klassiga jõudnud millestki huvituda ja siis heliseb koolikell. Viimati loetud raamatust leidsin lause: "Ainult koolis jagatakse maailm ainete kaupa juppideks." Kuidas seda muuta? Südames teame, aga mitte midagi selleks ei tee...

Kuidas ikkagi leida näiteks lugemiseks motivatsiooni? Vastus on muidugi primitiivne: õige raamat õigel ajal ehk jah, peaksin kirjanduse tunnis tegema tohutut tööd: III kooliastmesse jõudnud klassis on neid, kes veerivad ja ei saa näiteks "Naksitrallidest" mitte miskit aru, ja on neid, kes vabalt võiks kätte võtta mõne IV kooliastme raamatu. Lõhe missugune! Ja nii on vist iga õppeainega. Näeme probleemi, aga ei lahenda. 

On kerge ajada asju raskeks, aga raske teha neid kergeks. 

Esmaspäeval üllatan noori:)