esmaspäev, 10. juuni 2024

Anonüümsus

 "Agatha heameel avaldada raamatuid anonüümselt oli mingil määral seotud ka tundega, et ´saad neisse kirjutada veidi ka omaenda elust`." Ta tunnistas üsna avalikult reaalse elu kasutamist, et lisada oma detektiivlugudele ´värvi` isegi detektiivromaanides, kujutades näiteks maailmareisist tuttavat ebameeldivat major Belcherit lurjusena romaanis "Pruuni ülikonnaga mees". Pseudonüümi varjus sai ta minna veelgi kaugemale." 

Lucy Worsley "Agatha Christie. tabamatu olemusega naine" lk 290, kirjastus Tänapäev"


Pea aastane kirjutamispaus. Aeg-ajalt on olnud isegi justkui miskit öelda, aga siis on peast käinud mõte ah, pean neid sõnu seadma ja saab ka ilma.

Täna on see soov ja ka mõte. Sõna anonüümsus ahvatles. Mitte keegi ei taha, et teda veebis kommenteeriks anonüümne inimene. Kuidas aga mõjub see anonüümsus kirjanduses? Kui palju soovime teada kirjanikust, tema elust ja tegemistest? 

Lihtne vastus oleks, et hea raamat ei vaja looja elu, nii nagu filmikunstiski ei hooli me režissöörist või teatris lavastajast. Kui, siis ainult seda, et kui tema eelmised tööd on olnud head, siis julgeme ka vaadata/lugeda tema järgmisi töid. Kvaliteet saab määravaks. 

Christie´ krimilugudes ei ole mind siiamaani huvitanud tema elu. Tänaseni. Festivali Head Read võimaldas suurepärase kohtumise teleajakirjanik-ajaloolase-muuseumitöötaja Lucy Worsleyga, kes kirja pannud Agatha eluloo. Päris ausalt, ega ma seda raamatut poleks ostnud oma riiulile, kui poleks olnud kohtumist autoriga, üha enam liigun selles suunas, et raamatukogu on hea võimalus lugeda ja ei pea omama oma riiulis kõike trükitut. Samas Christie mingil eluperioodil avastas, et mida iganes ta ei kirjutanud, teda osteti inertsist ja loomulikult on see raamatu autorile meelepärane, sest see on tema leib. Aeg-ajalt ikka peaks kirjanikke toetama ja nende raamatuid ostma. 

Aga raamat sai ostetud ja kohtumine oli valgustav. Lucy Worsley on äge ning inspireeriv ning kui sul raamat pühendusega olemas, siis lihtsalt loedki. 


Kahtlematult paneb see lugu enim mõtlema kuulsuse elu üle: kas jõuad olla kogu aeg särav, hea? Millal oled ilma tähelepanuta? Kas ikka oled? Äkki on seintel kõrvad, silmad? Kui miskit ütled, kuidas seda tõlgendatakse? 

Ega ei oskagi nendele küsimustele vastata. Õnneks. Christie elu lugedes mõistsin, et pärast surma kirjutatud elulugu mõjub autori tekste laiendavalt. Raamatut lõpetades tekkis juba kange tahtmine näha Poirot´d või miss Marple´it, sest usun, et näen püüd teise pilguga, sest tean mõningaid kohti, hetki, mille autor enda elust maha kirjutas. 

Agathal oli oma lugude kirjutamisel kahetisi tundeid, ühest küljest oli ta õnnelik, et sai oma lugudesse panna elust endast tegelastüüpe, kohti, sündmusi; teisest küljest teadis ta väga hästi, et kui liiga isiklikuks ja täpseks lähed, võib sellest paksu pahandust tulla. Nii ta katsetaski ka pseudonüümi Mary Westmacotti alt kirjutada. Alguses oli päris tore kirjutada, kui aga nn mõistatus lahendati, et kes on Westmacotti taga, kadus kogu võlu. Selle looga meenus mulle 90ndate alguses ilmunud Emil Tode "Piiririik". Mäletan, et sõitsin Tallinnast Tartu ja neelasin "Piiririiki". Sõõm värsket õhku, nii midagi teistsugust, nii poeetilist. Pea aasta, vähemalt minu jaoks, oli Emil Tode keegi müstiline kirjanik, aga nagu ikka, eks miskit ei jää varjatuks. Kahtlematult polnud ma pettunud, kui sain teada, et Emil Tode taga on Tõnu Õnnepalu, aga mingi salapära ikkagi kadus. 

Ehk siis, et kui looja tahab oma anonüümsust hoida, peab ta vist sellega hullumeelselt tegelema, nagu Edward von Lõngus. Küll nuhitakse, et kes ta ikkagi on, aga mina sooviksin, et ta jääks anonüümseks. Tema tööd räägivad iseenda eest. 

Nüüd jõudsin vastuolulise järelduseni, sest ennist just nautisin, et sain Christie´ elust teada läbi suurepärase raamatu (muide, see raamat ei anna end lihtsalt kätte, esialgu ehk mõjub isegi kuiva ja igavana, aga kasutasin lugemiseks esmakordselt imelikku nippi: teksti lugedes kuulsin telesaadet, just nimelt kuulsin telesaadet ja see aitas) ja olen tänulik, et temast on kirjutatud ja et lugesin, sest mu silmaringike nüüd palju laiem. 

Anonüümsus on põnev, magus, tüütu, valus, paratamatu, tavaline...
Iga omaduse taha saaks mõnusa arutelu.




laupäev, 19. august 2023

Kuulata

Mida tee? kas sõnast kuulatama või mida teha? sõnast kuulama?

Võrratu eesti keel!

Eilse päeva elamus oli Postimehe intervjuu Merle Karusooga. Milline õnn, et meil veel on tarku inimesi, ja õnn, et aeg-ajalt leitakse nad üles!

Üle pika aja suutis üks intervjuu mind tundma erinevaid emotsioone. Kahtlematult ehmatasin, kui lugesin tema esimest varianti meie Eesti elu püsima jäämisest. 

"... kehtestada teiseks riigikeeleks inglise keel. Kõik noored vene kodukeelega inimesed, kes ei saa eesti keelt suhu sellepärast, et pole kellegagi selles keeles rääkida, on päris hästi ära õppinud inglise keele. Eesti keel jääks meie salakeeleks ja poleks enam muret ei eesti teaduskeele arendamisega ega ingliskeelsete osakondadega kõrgkoolides. Lapsed ei pea enam eesti keele välteid, sünonüüme ega õigekirja tundma. Eesti laul võib vabalt ka tulevikus kõlada peamiselt inglise keeles."

Juba seda lugedes läks silme ees mustaks, kuigi tean, et on kahtlematult inimesi, kes arvavadki, et nii oleks lihtsam, mis me jamame! 

Õnneks on tal kontrastiks teine variant. 

"... võtame ennast kokku ja kehtestame vähemalt pealinna avalikus ruumis eesti keele. / - - - / Keelt saab õpetada iga eestlane." 

Nii ongi! Sõitsin eelmisel nädalal taas Boldi taksoga, loomulikult polnud juht eesti keelt oskav (seda märkab juba üldjuhul taksot tellides:)). Tore oli see, et ta võttis mu vastu eesti keeles, tunnistas algeliselt, et ta ei oska, aga sel hetkel tundsin, et ei peaks vaikides sõitma, mida ma tavaliselt teen, vaid püüan temaga rääkida lihtsatest asjadest. Toimis. Loodan, et ta sai tükikese praktikat. 

Karusoo intervjuust leidsin seletuse oma käitumisele teatud olukordades: sain äkitselt aru, miks mõnikord käitun eemaletõukavalt. Mulle hullult meeldib, kui teinekord saad tohutu selguse mingile käitumismustrile. 

"Kannatamises on midagi haledat, see tõukab eemale. See lõhnab nagu õpitud abitus."

Ühesõnaga, hää usutlus on!

https://arvamus.postimees.ee/7836390/nadala-persoon-merle-karusoo-eesti-rahvas-on-poolest-saati-vooras-ja-poolest-saati-oma-aga-muud-rahvast-mul-pole 

Täna on pidupäev! 

Tähistan seda mikitalikult. 

Elagu kukeseenerahvas!

Kuulata kukeseente kahinat!

teisipäev, 8. august 2023

Uus või vana?

 

 – see on küsimus. 

Mis oleks üllam – vaimus taluda

 kõik nooled, mida vali saatus paiskab, 

või, tõstes relvad hädamere vastu, 

vaev lõpetada? 


Kuidas võtta? Rohepöördele mõeldes, siis vana. Või ikkagi uus? Meenub automaks. No võta sa kinni!

Aga rohepöördest ma tõesti ei taha kirjutada, isegi mitte mõelda. Pigem olen üllatunud, et saatus on paisanud mu ette kolm raamatut, milles kaovad raamatud, hääbub lugemisoskus. Kuu tagasi lugesin "451° Fahrenheiti", päev tagasi lõpetasin "Kadunud mälestuste saare" ja täna hakkasin lugema Õnnepalu "Palka". On see saatuse iroonia või...?

Raamatud raamatuteks. Loodan, et nad ikkagi ei kao nagu neis hoiatusromaanides (ma ei tea, kas nüüd Õnnepalu "Palk" on hoiatusromaan, kas ta üldse on hoiatav kirjanik, ikka vist on, iga HEA kirjanik pisut ikka hoiatab või näitab näpuga). Palju rohkem paneb mind mõtlema suhtumine asjadesse, inimestesse. "Mõnikord haihtuvad asjad suurema kärata argielust nii, et mingit kustumist pole vajagi..." (lk 268 "Kadunud mälestuste saar") Ühelt poolt koristame enda ümber asju vähemaks ja tunneme uhkust, kui ökod suudame olla, teiselt poolt jahime uut. Sügis koputab varsti uksele, ikka oleks vaja uut jopet, saapaid. 

Vananemist aga märkame just uute ja vanade sõnade järgi. Asjad meid ehk ei reedagi. Saan ju osta ka endale moodsa tehnikavidina ja tunda end nooremana. Aga keel reedab meid. Kui palju sõnu läheb ajalukku! Kuid ma ei tea, kas asi kaob enne ja siis sõnad või mõlemad korraga. Näiteks kui sulle meeldisid lapsepõlves tropsid ja ütled seda praegustele noortele, siis ma ei tea, kas nad mõtlevad, et mulle meeldisid ümarad klaaskompvekid, selliselt torusse pakendatult. Kes ütleb enam tänapäeval kompvekid, ikka kommid:) Kindlasti ei mõtle noored sõna trops kommi, arvan, et nad ei mõtle midagi, lihtsalt seda, et mis ta räägib, mingid imelikud sõnad ja asjad ümbritsevad teda. Tegelikult olin ise ka unustanud need kommid ja sõnagi, lihtsalt hakkasin pingsalt mõtlema, et mis on see, mida ehk tänased noored ei tea ja millele pole ise ka mingi nelikümmend aastat mõelnud.  

Õnneks ei vanane ainult mina, 90ndate noorte sõnavaras oli näiteks flopi. Vidin kadus ja mu meelest on sõnagi kadumas. Kas neid vanu asju peab siis alles hoidma, näiteks neid flopisid? Mõne võiks ju alles jätta... see hoiab me mälu. Meie ühist mälu.

Kindlasti on igaüks meist kogenud kellegi juures olles, et tal on nii põnevaid asju alles ja need asjad tekitavad lugusid.

Kahju, et mul ühtegi tropsi alles pole, isegi mitte paberit. 

Kasekese kommid on alles:)



teisipäev, 25. juuli 2023

Praegu on piinlik olla

 

...venelane.

Kirjanik Mihhail Šiškini avameelsus Head Read intervjuust. 

https://kultuur.err.ee/1609025006/kirjanik-mihhail-siskin-vene-kultuuri-pohivaenlane-on-vene-riik

Eks äsja loetud raamat ja eilne saade ETV2-s tõid need teemad taas lauale. Miskit on pidevalt immitsenud ka minu sees selle vene keele ja vene kultuuriga. 

"Kas vene kultuur suudab maailmaga solidaarne olla, ellu jääda?" M.Šiškin

Maikuu keskpaik. Jõuan Balti jaama, üle platsi üürgab vene keel. Täielik Venemaa tunne. Turu ja jaama vahel laulab keskealine mees. Oli vastik. Torisesin omaette, et laulgu kui tahab, peab ta siis seda läbi mikrofoni tegema. Pole enne näinud tänavalaulikuid üle platsi läbi mikrofoni laulmas! Aga noh, mis ma siin torisen, mina olen sisse kirjutatud maale ja pole mul õigust Tallinna linna asjadega toriseda. 

Paar nädalat hiljem taas Balti Jaam. Sama! Täpselt selline nõuka-aegne Venemaa tunne. Aga nüüd on ta oma korjanduskasti kõrvale pannud Ukraina lipukese. Kuidagi ei usu, et ta laulab Ukraina toetuseks. Lippan bussi peale. 

Mõned päevad tagasi sain lugemissoovituse: Grigori Služiteli "Saveli päevad". Lugu kassidest, aga see on ju vene kirjanik! Austusest soovitaja vastu hakkan lugema. Ongi hea lugu, aga olen ikka allergiline igasugusele Vene elu kirjeldusele... Mind päästab vestlus raamatusoovitajaga, muide hoopis teine põlvkond. Taas lugema hakates näen lugu teisiti ja need Moskva tänavad on lihtsalt ühe linna tänavad. Tegelikult ongi ju selle raamatu lugu väga hea ja üldistav. Ühe kassi elu sünnist surmani, ühe inimese elu sünnist surmani. Võta, kuidas tahad!

"Minu ainus lootus on, et minu vene kultuur jääks ellu." M.Šiškin

Kogu selles viimaste päevade sümbioosis ütlen, et jääb. 

laupäev, 22. juuli 2023

Maasikalõhnaline tuul

"Laps elab iga päev kõrge taeva all, ilma raskuse vaimuta," 

lk 18, Kärt Hellerma "Lõokeselumi" 

Nii ta on. Olen lihtsalt veel loetud raamatu mõju all. Kui palju võib pakkuda väike raamatuke! Siinkohal mõtlen formaati. 

Raamatu lugemisel selgus, et minu ja autori lapsepõlvemälestuste vahe on kümme aastat ja kui sarnased need olid: kõik need tööd, mida tol ajal tehti, tööriistad, hooned, peod... Ainuke vahe oli see, et tema oli linnalaps, kes vanaema juures maal oli, mina olingi maalaps. Kui aastaid hiljem kirjutavad praegused noored oma lapsepõlvemälestusi, kas siis näiteks 90ndate keskel kasvanud lapse mälestused on samad mis 2005.aasta viieaastasele? Arvan, et ei. Asjade maailm muutub kiiresti, see ongi praeguse sajandi üks peamisi tunnuseid. Ostad kõige uuema telefoni ja kahe nädala pärast saadab sulle telefonipood pakkumise veel uuemale telefonile...

On suve keskpaik. Imeliselt kerge aeg. Taha jääb hulk suviseid päevi ja ees terendamas veel portsjon suve. Praegu saab metsas suhu pista mõnusalt küpsenud metsmaasika, väikese tugevamaitselise mustika ja koju tuua kukeseeni. 

Ja need imeliselt värskelõhnalised ööd! Jaaniussirajad. Olen õnnega koos, et mu kodu tee ääres neid nii palju. Siin ta helendab! 


esmaspäev, 10. juuli 2023

Haridus + poliitika = ???

 

Mida ma äkitselt tahan?

Muutust eesti keele riigieksamis. Miks? See on aastaks 2023 iganenud teadmiste kontrolli viis. Tean, et praegu tõusid tagajalgadele enamik eesti keele õpetajaid, et arutlus on püha ja mida siis veel kontrollida. Tore on, aga see arutlus on läinud nii spetsiifiliseks, et seda sooritab ideaalselt vabariigis ainult üks inimene. See pole normaalne. Normaalne on see, kui kollektiivis on mõned ideaalsed (viielised), Harju keskmised (nelja-viielised), sekka kolmelisi ja näpuotsaga neid, kellele sooritus raske ehk siis neid, kes ei soorita. Aastal 2023 klassis nimega Eesti oli ainult üks ideaalne. Intervjuust temaga selgus, et ta kirjutas viimase aasta palju arutlusi ja sai nn arutluse vormile pihta, et eksam on muutunud tehniliseks. Kolmelisi ja neid, kes sooritasid alla vabariigi keskmise, oli palju. Liiga palju. No ja see vabariigi keskmine pole ka see, mille üle uhkust tunda. 

Riigieksamite teine eesmärk: selgitada, kuidas õppe tulemuslikkus ning kooli panus õpilaste edasijõudmisse on ajas muutunud.

Selleni tahangi jõuda! Milliseid õpitud teadmisi kontrollitakse eesti keeles riigieksamil? Õppematerjali koostades peab alati meeles pidama, et küsima peab seda, millest on juttu olnud. Eesti keele riigieksam pole ammu enam eesti keele eksam, veel vähem kirjanduse. Noor peab olema tark ajaloos, keskkonnaküsimustes, ühiskonnaelus, poliitikas, majanduses jne. Loetelu võiks jätkuda. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja enam muud ei teegi, kui arendab ja laiendab õpilase silmaringi. Viimasel ajal on sellest ka meedias juttu (Maarja Vaino https://arvamus.postimees.ee/7809665/maarja-vaino-aastaid-kulutame-vohma-loimumiskusimustele-kuid-meie-oma-eesti-aines-on-vaeslapse-seisus ja Mari Kleini https://arvamus.postimees.ee/7807965/mari-klein-eesti-lugu-koolide-oppekavasse). Aeg oleks muuta miskit koolisüsteemis. Aeg oleks võtta eesti keele õpetajalt see taak, et ta peab noort ette valmistama teemadeks, mis mahuvad üldnimetuse varia alla. Oleksin väga rahul, kui eesti keele eksamil küsitaks noorelt eesti keele tundmist ja lisaks ka kirjanduse analüüsi.

Riigieksamite esimene eesmärk: anda õpilasele, vanemale, koolile, kooli pidajale ja riigile võimalikult objektiivset ja võrreldavat tagasisidet õppimise ja õpetamise tulemuslikkusest ning sellest, milline on kooli panus õpilaste edasijõudmisse.

Kuulen ikka, et ilma arutluseta ei saa kooli lõpetada, et kui noor ei oska arutleda, siis pole ta millekski suuteline. Olgu. Aga kuidas ikkagi hinnata arutlust nii, et vähemalt 100 õpilast vabariigis saaks 100 punkti? Siin ongi küsimuste küsimus. Kui pädevad on meie hindajad? Kui objektiivne see ikkagi on? Mitmele punktile nad ise selle töö teeks? Tean, et spordis on parimad treenerid need, kes on ka ise tipptasemel antud spordiala viljelenud, või teatris lavastajad, kes ise ka laval näitlejana olnud. Kuidas on meil hindajatega? See on ikkagi äärmiselt subjektiivne. Lugemisülesannet hindab ainult üks inimene! Kas see on normaalne, et teist korda rahuldavale tulemusele teinud noor läheb pooleteise kuu pärast Tartu Ülikooli magistrantuuri humanitaarteadustuskonna katsetele ja saab lühiessee eest 50 punktist 50. Kuidas seletada sellist lõhet?

Riigieksami kolmas eesmärk: anda riigile informatsiooni hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks.

                 

 


https://www.err.ee/1609011155/selgusid-gumnaasiumi-riigieksamite-tulemused

Antud informatsioon on kõnekas. Kas muutub miskit hariduspoliitikas? Kas see info eesti keele riigieksamist aastate lõikes pole piisav informatsioon järele mõtlemiseks? Mingite otsuste tegemiseks?

Ühe kooli õpetajana, reasõdurina tunnen end tihti jõuetuna. Võin ju seltskondades kurta, et kõik pole nii, nagu peaks jne, aga tegelikkuses pole sellest kasu. Isegi ei tea, millest kasu oleks…


esmaspäev, 3. juuli 2023

merre on voolanud palju vett

Kas kirjutamise paus kandis?

Kes seda teab? 

Kes üldse teab kõikide küsimuste vastuseid?

Kas üldse peaks nii palju küsimusi esitama? Kahtlema?

Kes seda teab?

...


Kaplinski ja Õnnepalu kirjadest selgub Õnnepalu pidev oma koha otsimine. Ta teeb seda füüsiliselt (Lugeja teab ju tema paradiise, teisisõnu kohti, mida ta vahetab ja justkui mängleva kergusega endale tol hetkel koduks muudab. Paradiisiks ikka jääb talle vist Hiiumaa, nii tuleb välja kirjavahetusest Kaplinskiga.), aga ka  mõttes. Jah, me kõik liigume ühest tegevusest teise, mu meelest on see ka see liikumine, kuigi abstraktne. Igaüks otsib end, mõni lausa iga päev. 

Ruumi poeetika on mind alati võlunud, olen isegi sel teemal aastaid tagasi ühe kirjandusmetoodilise loengu üles ehitanud. Liikuda ühest ruumist teise võimalikult vähe haiget saades. See tark lause on prantsuse kirjaniku Georges Pereci oma, aga olen temaga nõus. Lugesin seda lauset siis, kui ilmus tema "Ruumiliigid" 2011. aastal ja siis tähendas see liikumist mikroruumides: jalutasin paar kilomeetrit kooli ehk tööle, sealt jälle tagasi, liikusin 4. klassist 9. klassini ja nii igal aastal, kunagi ei mõelnud, et äkitselt liigun kaugemale. See mikroruum oli turvaline ja nii oma. Nüüd on ruumi mõõtmed suurenenud, lausa nii, et vajan abi, st transporti. Ruum on laienenud, kas ka haiget saamata. Küsimuste küsimus. Kes seda teab?

...

Päev on õhtusse jõudnud, koristasin oma arvuti kaustasid ja leidsin selle:

Sageli valmistatakse uhketest vaadetest puslesid, mis tundub igati adekvaatne praktika – üks vaade koosneb suures hulgast elementidest. Tõsi, kui eemaldada päris puslest üks tükk, pole pilt enam täiuslik; ent kui miski kaob päris vaatest, olemasolevast vaateväljast, siis see küll muudab vaadet, ent ei tekita vaatesse mõra, vaade ise säilib tervena, tema täiuslikkus muutub ja samas säilib, maastik võtab puuduva omaks, sulandub selle sisse, ilmumine ja kadumine on maastiku ja seeläbi ka vaate loomulik osa, ruum lihtsalt puhastub elude ja surmade tsüklis. Ruum otsekui loob ja ajab nahka ühekorraga, kasvatab üht tulevikust, ajab teist minevikku. Ruum asub mööduvuses, aga inimlikust vaatenurgast pole ruum ise siiski mööduv – maastiku püsivus võib elada üle iga üksiku vaatleja ning parim viis maastiku püsivusest osa saada on katsuda osa saada maastikust. Seega  võib inimene mingi vaatega kokku kasvades hakata seda tajuma ühtelugu proosalisena ja imelisena, argise ja salapärasena. Kõike kaduvat – sealhulgas vaatlejat – endasse toova püsivusena.

Jan Kaus „Vaade“ lk 142-143

PS! Oli suur õnn teha peatus Koerus, Kalju Lepiku sünnikohas. Skulptor Elo Liiv on teinud luuletajast südamesse pugema monumendi. Koerus tuleb kindlasti see skulptuur mõisa pargist üles otsida. Miks mitte ka Lepiku mõni luulekogu sel suvel kätte võtta!