Jälle töötad jah?

Olen üks paljudest, kes suve jooksul üritab rohkem lugeda kui tavaliselt. Aeg ja koht võimaldavad seda. 

"Aeg ei ole asi, see on meie elamise viis." Püha Augustinus

Kui kirjanduse õpetaja loeb suvel raamatuid, kas ta teeb siis tööd? Nii ja naa. Kõik on suhteline. 

"Asjad on olemas ainult meie vaimus ja ainult sel hetkel, kui me neid meelte abil tajume. Õun, mida mugid, on olemas, sest see on olemas sinu vaimus, ja sinu vaimus on õun olemas seetõttu, et sa näed, katsud ja maitsed seda. Seevastu õuna, mida keegi parajasti ei taju, ei ole olemas." George Berkeley

Et siis raamat, mida loen, on olemas, sest see on minu vaimus ja minu vaimus on selle raamatu lugemine olemas seetõttu, et ma näen, katsun seda. Seevastu raamatut, mida keegi teine loeb ja mida mina ei taju, ei ole olemas. Et siis koolis, kui räägin teistele raamatutest, mida lugeda, siis neid lihtsalt kuulajate jaoks pole olemas. Kui ainult neid päriselt maitsta ja näha saab, siis küll. 

Oh, seda filosoofiat! Philein armastama ja sophia tarkust.

Nüüd jooksin kokku. Aga see on ka edasiviiv, sest kord ja segadus, täpsemalt vastandid eksisteerivad. Pimedust valguseta poleks. Tühjust on vaja, et aru saada, kui palju asju mul on. Tarkust selleks, et teada, kui loll ma veel olen.

Ühesõnaga, olen viimati loetud raamatu laksu all:) Piinlikkusega peab tunnistama, et avastasin sealt nime Ludwig Wittgenstein. Guugeldasin ja sõber Vikipeedia andis tema kohta üllatavalt huvitavat infot. Teda peetakse üheks 20. sajandi suurimaks filosoofiks. Kus ma olen olnud???

Ta hauaplaadile on asetatud mänguredel, mis annab vihje tema ühele aforismile:

"Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende - nende peale - nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.) Ta peab ületama need laused, siis näeb ta maailma õigesti."

"Mardikas toosis"  - tema mõtteeksperiment. Jah, inimene ei suuda tajuda maailma kellegi teise pilgu läbi! 

Platon ütleks selle peale rahumeeles, et ühed näevadki asjade välist külge, teised üritavad näha sügavamale, mis aga muidugi nõuab suuremat pingutust. 

"Arutle koos Platoniga. Leia kolm asja, mis tunduvad esmapilgul äravahetamiseni sarnased, ja vaatle neid tähelepanelikult. Kas märkad erinevusi?" lk 48 U.Galimberti raamatust "Miks? 100 filosoofi mõtted ja lood uudishimulikele lastele". 

Puud olid, puud olid hellad velled...

 

Mõeldes Mats Traadile, väga heale kirjanikule 

Henri, Rauno, Uku, Artur, Mats Traat, Victoria Traat, Hanna-Piia, Hendrik, Liis, Hardi, Anna- Maria, Terje

Johanna Lisette, Nikolai, Jonna, Hardi ja Siim

2012 Rannu kirjandusteatrilaager. Palanumäe stseen. Noored mängivad lugu, mida ise pole lugenud. Jutustan noorele Traadi romaanist. Mängime lustiga, sest teame, et seda tuleb vaatama Mats Traat isiklikult. Tuligi, muheles. Nii mõnigi lubas kirjanikule, et kui suureks saab, siis loeb "Minge üles mägedele" läbi. 

Verinoored on nüüd juba noored. Loodan, et nii mõnigi on Traadi raamatuid sirvinud...

Kogu mäest ei käinud kellegi jõud üle. 

"Minge üles mägedele" jõgiromaani esimene lause. Vägev ja mitmekihiline. Traadi loomingut saab ka võtta suure mäena. Kõrvalvaatajana tundub, et Traat ületas küll oma mäetipu. Kas ta ka nii ise arvas? Kes seda enam teab. Üks on kindel, et Traat tegi meeletult tööd, tema kaasteelistest kirjanikud on intervjuudes ikka ja jälle maininud Traadi töökust, pühendumust, mis kahtlematult andsid talle tohutu teadmistepagasi, sest näiteks nii mastaapset jõgiromaani ikka niisama ei kirjuta. 

 ÖÖD ASTUVAD PALJAJALU

Ööd astuvad paljajalu

ja hetkedel on heitunud kaja.

Surm lahendab elamispinnaküsimusi.

Kell kolm küsin: milleks?

Asjata seegi.

Pungad ootavad õnne, 

kevad teatab oma tulekust

ilma leinata.

Kui habras ja heitlik on elu,

kui möödub sinust! 

/M. Taat "Vastuseta" 1989 lk 55/

Fotod ongi valgus ja aeg

 

                       Taeva killud - see valgus ja aeg on vahtrapuu alt eile keskpäeval.

"Fotod ongi valgus ja aeg" 

Leheküljelt 176, John Green "Kilpkonnad alla välja" 

Milline privileeg! Võimalus lugeda terve päev, ei midagi rohkemat. Vaadata taevasse kas või terve päev...

Nii tsitaadirohket raamatut pole tükil ajal lugenud. Hetkeks tekkis kiusatus avada blogis tsitaadileht:) Aga nagu ei viitsi ka, suvi ju. Ei saa nii asjalik olla, las olla. Kunagi hiljem.

"...inimese elu on tema kohta räägitud lugu, mitte lugu, mida ta ise jutustab." lk 9

"Murra südameid, mitte sõnu." lk 13

"... Ameerika keskkoolid sarnanevad vanglatega" ? "Metallidetektorid, tuhaplokkidest seinad ja mõlemad on ülerahvastatud ja alarahastatud" lk 17

"Mul on eralennuki omaniku hing, aga ühiskondliku transpordi kasutaja elu" lk 42

"...ega täna pole veel terve elu" lk 83

""Kolme sõnaga võib kokku võtta kõik, mis ma elu kohta õppinud: see läheb edasi." R. Frost" lk 159

"Parimad vestlused on need, mille sisu ei mäleta, küll aga tunnet." lk 178

"...mõtted ei ole ohtlikud, need pole teod, mõtted on lihtsalt mõtted." lk 215

"Elus olla tähendab kellestki puudust tunda" lk 240

Iga tsitaat annab ainest tükiks ajaks. Mõni teeb kurvaks, mõni rõõmustab, mõni paneb mõnusalt või siis irooniliselt muigama. 

Küll on hea lugeda raamatuid! Milline privileeg!

MITTE MIDAGI

 ... ei pea tegema.

... ei pea lugema.

... pole näha, kuulda.

Mitte midagi.

Pea kahekuune lugemislünk. Jah, muidugi loeme igapäevaselt igasuguseid tekste. Kevadel loeb üks emakeeleõpetaja kirjandeid. Raamatuteni lihtsalt ei jõua. 

10. juunil lõppes taas üks kooliaasta. Oli see tähenduslik kooliaasta? Jah. Jõudsin tähenduseni kaotusvaluga. 

Taani kirjaniku Janne Telleri raamatus "Mitte midagi" karjub Sofie täiskasvanutele, sealhulgas õpetajatele:

"Tähendus." Ta noogutas otsekui iseendale. "Teie ei ole ju midagi õpetanud. Nii et nüüd leidsime selle ise." ("Mitte midagi" lk 104)

Miks me seda õpime? Seda küsimust on igaüks kooliajal esitanud nii endale, kaaslastele kui ka täiskasvanutele. Vastus on pea alati üks ja seesama. "Seda läheb kunagi vaja," või siis "See on komplekt õppimisest, see on üks suur osa mõtlemise arendamisest" jne.

Paraku anname tähendusi möödunule enamjaolt hiljem. Oleks oskaks kohe olukorras olles anda sellele tähenduse.

Lõpupäeval anname tihti tähenduse, et küll oli tore ja küll õpiks veel ja küll... Kui lõpetada nn vaheklass, on asjalood pisut lihtsamad. Ega ei mõtlegi, lihtsalt kulged kevadest suvesse ja suvest sügisesse. Nii ka õpetaja tööaastatega. Suve esimesel päeval nagu ei oskagi midagi teha, natuke nagu Tammsaare Juhku tähtis päev "Tähtsas päevas". 

Ja ikkagi see tähendus? Mis annab su tegemistele tähenduse? Vastuseid on mitusada. Ehk mitu tuhatki?

Tihti on nii, et teeme näo, et see on tähtis. Täiskasvanud oskavad seda suurepäraselt, isegi nii, et teinekord ei näe seda läbi. Pole miskit hullu, kui tegelikult on olukord hull. Aga miskit ju ei muutu, kui tegelikult muutub küll. Ja kuidas veel!

"Miks te siis teesklete, nagu kõik see, mis ei ole tähtis, oleks väga tähtis, ja samal ajal näete kangesti vaeva, teeseldes, nagu see tõeliselt tähtis ei oleks üldsegi tähtis?" ("Mitte midagi" lk 22)

Oh!

Ah!

Suve algul tuleb minna raamatukokku ja endale hunnik toredaid, uusi raamatuid koju tuua ja lihtsalt otsast peale lugema hakata. Raadiost kõlab lause: "Elu ilma raskuseta. Mõtelda on mõnus. Olemine on mõnus."

Nii ongi!

Võta kiirus maha!

 

Märk, mida ootavad paljud autojuhid igal kevadel. 

Õppuritega on justkui vastupidi. Kogu õppeaasta on sajaga või isegi saja kümnega läbitud. 

Kuula nüüd hoolega! Jäta meelde! See on oluline! Kirjuta loetava käekirjaga! Pane tähele! 

Esita homseks! Parem isegi kui tänaseks! Jah, A4le! Hoia äärejoont! 

Mõtle enne, kui ütled! 

Püüa selgemalt rääkida! 

Ei mitte homseks, tänaseks! Jah, täna teeme selle töö! 

Kus sul seda vaja läheb? Mis küsimus! See ongi elu! 

Vastuta oma tegude eest! Vastuta oma sõnade eest! Mis see vastutus on!!! 

Oh, kuidas sa seda pole veel kuulnud? 

Me ju rääkisime sellest eile, 

üleeile, 

eelmisel nädalal, 

eelmisel kuul, 

eelmises klassis, 

1. klassis!

Nii, nüüd tuleks kiirus maha võtta ja mõnuga. 

On saabunud järelemõtlemise aeg. Kirjanik Jan Kaus on sel kevadel propageerinud seda nii oma raadiointervjuus, Head Read festivali lehes ja ka oma raamatus "Vaade". 

" Olen sageli mõelnud, mida kirjandus on mulle õpetanud. Üks võimalik vastus seostud afektiivsusele vastupidise seisundiga: järelemõtlemisega. Kui tundepuhang kujutab endast vahetut reaktsiooni ja lähtub vajadusest otsekohe, täie jõuga reageerida, siis järelemõtlemine kutsub vaikselt, aga järjekindlalt vaatama oma reageerimisi üle. Reageerima reageerimisele, aga mitte otsejoones, mitte esimese impulsi ajel, vaid pikema aja vältel. 

Järelemõtlemine tähendab mõtlemise aeglustamist." 

Jan Kaus

Ideaalne õppuritele, õpetejatele. Kõigile, kes saavad suvepuhkusele. 

Mõttetaara

 ... kus küll võetaks vastu tühja mõttetaarat!

Korrastasin oma sahtleid. Oh, kui palju igasugust vana ajalehematerjali! Olen kunagi heas usus igasuguseid häid lugusid, intervjuusid jms kõrvale pannud, et seda läheb ehk vaja. Koristades avastad, et tegelikult pole sa neid kordagi liigutanud ja pealekauba peaks kõik see netis üleval olema. Nii et kõik prügikasti! Oi! Ei! 

"Elame ajal, mil emakeeleoskuse eest saab medali" 3. märts 2000; "Kas kaardid ja keel on võrreldavad?" 17. veebruar 1995; "Eesti - keel ja maastik" 3. august 2012; "Laste lugemisoskusest mitme nurga alt" 2. september 2006 jne. Kas ikka viskan kõik need ajaleheväljalõiked? Pealkirjad viitavad ajatutele probleemidele, küsimustele. 

Ehk siis taas - kus küll võetakse vastu tühja mõttetaarat?

Vups! Hetkel raadios kõlas lause, et veel viis aastat ilmuvad uudised ajalehepaberil! Huvitav. Nii et aastal 2027 kõik helesinisel ekraanil. No vaatame. Ikka vist ei viska neid ajaleheväljalõikeid ära:)

Õppeaasta lõpus on eriti hea mõelda: mis teadmised panen varasalve, mis lennutan tuulde?

Sõna tuulde meenutas Thuni külvikalendrit. See ju praegu oluline. Kas juure-, lehe-, õie- või viljapäev? 

JUUR - tugev maa-alune vars, millest taim toitub - MILLEGI ALGUS, LÄHTEKOHT (teadmised)

LEHT - taime osa, mis kinnitub varrele v oksale - TALLETAMINE (paberileht, veebileht)

ÕIS - taime erksavärviline osa - SILMAPAISTVAIM OSA (hellitusnimi õieke)

VILI - taime osa, mis tekib õiest ja sisaldab seemneid - SAAVUTATU, TULEMUS 

Mis päev täna on? 

https://www.maheseemned.ee/et/kalender/ 

Kevadannid

 Milline paradoks!

Tärkamisajal olla haige. Tüütu, aga sunnib olukorraga leppima, sunnib maailma vaatama teise pilgu alt, sunnib unustama, sunnib uuesti alustama. 

Sügisel korjame saaki, kõike seda, mida külvatud, istutatud kevadel. Paradoks ongi nüüd koolisüsteemis. Sügisel hakkame külvama ja istutama, nüüd, kevadel aga saaki koristama. Kui talvel oli blogikülastusi ainult siis, kui jõudis kätte mingi raamatu vastamise tähtaeg, siis nüüd on läinud elu kibedaks. Statistika näitab igapäevaseid külastusi ja küllap just neid nn raamatu vastamise töölehti sirvitakse. Nii et kogume läbiloetud raamatu(te) saaki!

Kui rikkaliku varasalve keegi saab, see on põllumehe (loe õppuri) enda teha. Noh, oma osa on siin ka ilmastikul (loe koolipäevadel) ja ka mullast, kuhu külvatud (loe eelnevalt õpitu). Kes on õpetaja selles agraarmajanduses? Mõisapäevilt kindlasti kubjas:), tänapäeval ehk nõunik. Mine sa võta kinni! Igal juhul mitte eurovolinik, sest need on ju PISA testid:) Põllumees põline rikas.

Oh, neid metafoore! Meenub Eno Raua "Peep ja sõnad". Kõigile tuttav raamatuke lapsepõlvest. On vahva, kui õpid kujundeid, piltlikke ütlusi, olukordi sõnastama. Elu läheb kohe lõbusamaks...

Mis need meemidki muud on kui kokkupakitud kujundid elust enesest!