Laupäev, 1. oktoober 2022

Kohavaim

No näed siis. Kui inimene loeb, siis on tal mõnikord ka mõtteid, mida välja öelda. See on mul tavaline, kui tükk aega pole miskit head ja voolavat lugenud, saavad justkui mõtted otsa, räägitul puudub sügavus. Enda meelest muidugi😀.

Heli Kendra "Kärkä" romaani tegevuskoht viis mu mõtted Mats Traadi suurromaani kohta Palanumäele ja sealt edasi jõudsin Kolka. 

Tavaliselt sellistes suurromaanides adub lugeja, et inimeste üheks suureks mõjutusvahendiks, miks nad just sellised on nagu on, on koht, kus nad elavad (on ülekuhjumine 😯). 

Olen sisserännanu. Kui palju on Kolga mind muutnud? Kas paremaks? Halvemaks!? Või hoopistükkis on ta mind aidanud, lohutanud, edasi viinud? Kahtlematult on olnud hetki, kus oled lummatud oma koha võlust. Tavaliselt siis, kui loodus ja aeg üheskoos nagu postkaart. Kolgas neid hetki jagub. No ei saa jääda sügisel ükskõikseks, kui kõnnid bussijaama ja vaatad enda kõrval olevat müüri. Mis värvide mäng! Neid nn konkreetseid kohti jagub. 

Aga kui palju ikkagi inimese loomus ja koht end täiendavad? Kui palju inimesed, kes mu ümber elavad, mu elu kujundavad? Tegelikult palju. Rohkem, kui oskan märgata. Kas siis, kui sisserännanu on juba siin üle 30 aasta elanud, kas ta on ikka võõras? Päris ausalt vastates, siis mõnikord tunnen seda. Õnneks on see hetkeline.  

Jah, koht metamorfoosib mind. Nagu ploomegi 😂





Laupäev, 17. september 2022

Pole midagi öelda




Natuke üle aasta olen oma mõtteid kirja pannud. Esialgu mõtlesin, et mingeid postitusi ei tule, panen kodulehele üles töölehed ja näpunäiteid lugemiseks. Aeg aga pakkus kõneainet ja siis märkasin, et blogi loetakse laupäeval kell 7. Ühest küljest tekitas see magusa dialoogi: mina siin arvuti taga ja keegi lugemas ekraanilt mu mõtteid. 

Vahepeal tundsin, et kirjutamine aitas: miskit mu peas sai selgemaks ehk siis dialoogile lisandus ka teraapiline nurk. 

Aga nüüd tervelt paar nädalat olen tundnud end kirjutamistühjana. Ju pean natukeseks suu kinni panema ja rahulikult vaatlema ümbritsevat. Koguma, märkama ja siis noka lahti tegema. 

PS! See eelpool oli vabanduskiri, miks pole uusi postitusi nii pikka aega olnud.


Ikkagi täitsin tühja lehe. 




                                                            



Laupäev, 10. september 2022

Kuhu lapsed said?

 Suureks kasvasid:)

Indrek Kofi lugulaululine värssteos tuletab lugejale meelde, et suures hunnikus käskude, keeldude ja reeglite maailmas on väsitav elada ja aeg-ajalt peaks sellest põgenema, veel parem - peaks neid julmalt eirama. Mis siis juhtub? Noh, natuke on paanikat, aga elul on see omadus, et ta lõpuks selle paanika lahendab või siis annab mõneks ajaks mõtlemisainet. Nii neile, kes reegleid paika panevad, kui ka neile, kes neid täitma peavad. 

Kool on kestnud sel õppeaastal juba kaks nädalat. Taas suur kogus reegleid, käskusid, keelde, kohustusi! Jah, suvine Ruhnu reis viib mõtted harmoonilisema elu poole. On küll võimalik elada nii, et keegi ei pea ütlema sulle, et ole viisakas, austav, mõistlik nii enda kui ka kaasinimeste suhtes, ühesõnaga kõik sind ümbritsev lihtsalt on... Toimib sisemine korrapidamine. Mul on ikka selle korrapidamisega eluaeg mingi kala olnud:) Kuidas küll tahaks, et kõik lihtsalt on, et kõik lihtsalt toimiks...

Ja nüüd üks tore hetk! Neljapäev, tööpäeva lõpp, tulen treppidest alla ja alumisele trepile jõudnud, paneb ootamatult keegi väikese käe mu õlale. Imearmas väike tüdruk sosistab: "Teil on nii ilus kleit!", vaatab mulle silma ja naeratab. Olen kohmetu ja sekundi pärast säran. Kui vähe on rõõmuks vähe!


Vahva, et uued kummikud saavad veel panda ja jänku jalas olla. Kes meist poleks ema või isa kingi jalga pannud ja üle toa nendega koperdanud:)



Reede, 2. september 2022

Õnn tuli meie õuele


 

Intrigeeriv. Õnn ja kool. Paarissõnad. Aga nii on. 

Kaks sügist tagasi olid Kolgas filmimehed, rahvusvahelised. Oi, kui palju nad filmisid ehk siis: oi, kui palju saadi nn musta materjali. Aga nii asjad käivadki. Kui hakkan lühiarutlust kirjutama, peab mul olema jäämägi ja tipp on ainult lugejale nähtav. 

Film "Õnn koolis" on väga rahvusvaheline ja lootustandev. Kahtlemata on alati filmielu ilusam kui elu ise, aga see ei võta ära usku, et me ei saaks elada nagu filmis:) Päris mõnus oli leida nii palju tuttavaid nägusid. Mida kõike teeb montaaž!

 

Et siis õnn koolis?

 

                                                            Õnn 

peitub ju hommikustest tervitustes, paljudes teredes, paljudes silmapaarides.

Õnn 

on vaikses nohinas, mis tekib kui ollakse süvenenud oma töösse.

Õnn 

on see, kui on nii huvitav, et ei kuule koolikella.

Õnn 

on lõbus intrigeeriv küsimus teema kohta, nii et vahepeal peab tegema nn kurvi ainekavas nähtule.

Õnn 

on kui pole puudujaid, on toredad kaasalööjad.

Õnn 

on klassiuks sulgeda päeva lõpus ja mõelda: 

oi, kui paljudest asjadest sai räägitud; oi, kui palju sai tehtud.


1. september - ennustati väga külma ja kõledat ilma. Kohe hirm oli, et kas tõesti peab algama nii. Ilm on ju üks oluline teema pärast sööki. Aga nii nagu on filmi ja elu suhe, nii oli ka ennustuse ja päris päeva suhe. Päev oli päikseline, karge ja rõõmus. Noorte sära nakatas. See on hea nakkushaigus:)

Nii ja nüüd kohe filmi vaatama (ei anna viidet, millises osas ohtralt Kolga kooli!).

https://jupiter.err.ee/1608687709/onn-koolis



Reede, 26. august 2022

Valikute küsimus*

 Kes palju valib, see pahema saab.

Nii ütleb eesti vanasõna. Pahemal on kaks tähendust: halvem ja vasak. Eks vanasõna tõlgendus ole lugeja või kuulaja otsustada. Nii et ikkagi valikute küsimus. 

Millist raamatut ikkagi lugeda? Viimase nädala jooksul olen tegelenud lisaks õpikutele nelja raamatuga. 

David Foenkinose "Delikaatsus". Jätsin selle delikaatselt pooleli 11. leheküljel. Ei haakunud stiiliga. Võib-olla mingil teisel ajahetkel. 

Birk Rohelend "Mull". Paistab, et seda on päris palju laenutatud ja Roheleid on hea kirjanik, aga jälle panin kõrvale, taas 11. leheküljel:) Ootasin vist kiiremat sündmuste käiku.

Lugeris on pooleli Rutger Bregmani "Inimkond. Paljutõotav ajalugu". See valik on tehtud, seda ei jäta pooleli. kuna tegemist aimekirjandusega, siis hea tiksuda sellega näiteks auto- või bussisõidu ajal. On küll alles veerand loetud, kuid hullult meeldib, et keegi taas tuletab sulle meelde, et inimesed oma loomult on head. See kius ja paha on mingi kate. Jah, hulga kergem on elada, kui mõtlen oma suhetele, kohtumistele, tööle ja eelduseks on ikka: inimesed on oma loomult head. 

"Kantsliss ei laulada, siel piedä jutlust," kohmas Jürg pahaselt, "maa ige metlin, et ehidüs joudusammald lähteb."

"Sinä metlid ... Kukk mettel samate, et on Punasess meress, oli vade liemess huobis."

:) lahe. 

See on Heli Kendra "Kärkä", romaan Kuusalu rannakeeles. 

Raamatukogus ulatas ka Leelo, naeratus huulil, mu valitud raamatukuhja otsa selle, et vaata, see siinse kandi murdes. Võtsin selle möödaminnes kaasa ja ei kahetse. Mõnus pusimine. Usun, et see mul pooleli ei jää.

Eile olin Viru keskuse magusapoes ja ostsin sealt mõningaid kommikesi kooli algusesks, sest õnn on ju magus hetk... ja müüja, naeratus huulil, ulatas oranžis paberis uue Kalevi šokolaadi, öeldes, et te ei kahetse. Ei kahetsenud jah. Oh, küll maitses magus see.

Ka viimase valikuga on kaasas käinud naeratus huulil. Kas see on üks võtmetest valiku(te) langetamisel?

Küllap on. 




Millise lusika valin hommikukohvi segamiseks?


PS! * pealkirjas viitab sellele, et see pealkiri tuli täna hommikul iseenesest ja üllatuseks märkasin, et sellenimeline postitus mul juba olemas. Las siis olla, sest neid valikuid on jah kogu aeg. Ah jaa, usun, et rannakiel oli mõistetav, väike vihje lõpuossa: oli supi sees hoopis.


Laupäev, 13. august 2022

Olevik ei muutu

"Ajas tagasi minek ei muutnud olevikku, nii et see oli täiesti normaalne, et kõik tundus samasugune. Köögist hoovas kohviaroomi." 

T. Kawaguchi "Enne, kui kohv jahtub" lk 54



Juba pikemat aega olen mõelnud, et peaks oma raamatu lugemise muljeid postitustes kajastama, mitte eraldi rubriigis "Viimane loetud raamat". Siis jälle rahunen maha ja mõtlen, et on hea, kui lugemiselamus ja elu pisut eraldi tiksuvad. 
Nüüd ei suuda, tegin küll väikese kokkuvõtte Kawaguchi raamatust "Enne, kui kohv jahtub", kuid mõtteainet on seal palju ja käsi kohe kibeleb kirjutama raamatust tulevaid järelmõtteid.

Raamatu põhilause "Olevik ei muutu" on lihtne. Nagu kõigi lihtsate asjadega, siis on neil kõigil enamjaolt boonusena koheselt veel üks omadus - sügavus. Lihtne ja sügav käivad tihti käsikäes. Jah, tee või tina, aga olevik lihtsalt on. Nii heas kui halvas. Just selle viimase puhul tahan teinekord aega tagasi pöörata. Igal meist on kohtumisi, mis lõppesid rumalasti, kas ütlesid liiga palju või jätsid just ütlemata. Küll tahaks aega tagasi kerida ja selles hetkes veel olla... Raamatu kohvikus on see võimalus olemas, samas egas see sealgi nii lihtne ole, selleks on väga palju tingimusi/reegleid sellele, kes millegipärast on otsustanud mõnesse hetke tagasi minna. 

Jah, ka see reeglite (sünonüüm tingimuste) olemasolu on väärt mõte. Miskit ei juhtu reegliteta, isegi hea kohvi valmimiseks on vaja reegleid, rääkimata siis suhete parandamiseks. 
Olgu, raamatus oli füüsiliselt võimalik ajas tagasi minna ühel kohviku toolil istudes. Kas päris elus on võimalik justkui ajas tagasi minna? Mõnikord on. Pean lihtsalt looma enam-vähem sama olukorra selle inimesega, kellega tahan suhteid muuta. Ühesõnaga on see hullult keeruline, aga tihti vaeva väärt. 

"Vesi voolab kõrgemalt madalamale. Selline on gravitatsiooniseadus. Tunded näivad samuti raskusjõule alluvat. Kellegi juuresolekul, kellega on sul side ja kellele sa oled usaldanud oma tundeid, on raske valetada ja mitte vahele jääda. Tõde tahab lihtsalt välja voolata. Ja seda eriti just siis, kui püüad varjata oma kurbust või haavatavust. Palju lihtsam on varjata kurbust võõra või kellegi säärase eest, keda sa ei usalda. Emotsionaalne raskusjõud on tugev." lk 134

Nii on. Miks tulevad pisarad ojadena kodus? Miks ei näita me oma tõelist palet võõraste eest? Eks see emotsionaalse raskusjõu teooria peab paika. Muidugi võib mõni öelda, et see on ka kultuuri küsimus või kasvatuse küsimus. Ka neil on õigus. Aga see päris olemine on ikka päris kodus. 

Kunagi olin ühes loengus, kus üks lektor oli irooniline sõnaühendi humaanne käitumine üle. Tema meelest inimene peabki käituma nagu inimene ehk milleks lisada sõna käitumise ette veel humaanne?
Juba pikemat aega märkan sõna päris tulekut oma sõnavarasse. Justkui oleks kaks maailma: päris maailm ja veel üks maailm. On lugemine ja päris lugemine. On suhted ja päris suhted. On elu ja päris elu:) Äkki on selle sõna tuleku põhjuseks virtuaalmaailma tulek meie eludesse?

"Aga Kazu usub endiselt, et ükskõik milliste raskustega inimesed rinda pistavad, neil on alati nende ületamiseks jõudu. Selleks on vaja vaprat südant." lk 192

Imeline ja lihtne mõte. Ei vaja mingeid kommentaare.



Vups, kohv jahtub! 
Nüüd tuleb see ühe sõõmuga ära juua.


Laupäev, 23. juuli 2022

Nii mõnus!



Milline vaade! Istun taburetil, selg vastu külma ahju, ja vaatan õue. Suvi on ses mõttes tore, et saad olla lahtiste akende ja ustega. Mõnus. Soe tuuleõhk hoovab sisse ja naudid hommikust kohvi, jalg üle põlve.

 Tänu Mikita "Mõtteränduri" lugemisele naudid veel rohkem oma koduaeda, kõiki neid mutukaid, kes lillelt lillele sumisevad; igahommikust ringkäiku, mil nopid pudenenud õisi suurtel lillepuhmastelt; pehmet sammalt murus; suuri tomatikobaraid (sel aastal on hullult hea tomatiaasta).  Nii kodune.

"Koduõu on nagu laagripaik, ei enamat. Inimene on siin vaid ajutine külaline." lk 25 "Koduõue nukrus on eriline, selgeks ja kergeks tegev nagu lonks külma kaevuvett." lk 30

Ajutine külaline mõjub ehk õõnsalt, kuid Mikita põhjendab selle ajutisuse väga lohutavalt. Jah, me ju olemegi ajalooketi üks lüli, kui mitte lülike, ja meil jäävadki asjad millalgi pooleli. Nii normaalne. Lisaks polnud ma mõelnud sellele, et meil olla väga vähe tundeid edastavaid sõnu, tõesti ei ole kunagi sellele mõelnud, et meil on tunded loodusega seotud. Vaatad raagus kaske... noh, mis tunne sind valdas? Vaatad sumisevat vorstirohu ehk punepeenart (moodsam sõna oregano), mis tunne sind valdab?

Suve väärtus ongi koduaias, sõprades, pidudes, kokkusaamistes... Ajas, mis voolab, mis kogu aeg täidetud, aga täidetud omamoodi pingevabalt. Talvel on kell ja kuupäevad tähtsamad.