aprillipäev

 ehk naljapäev, sel päeval kombeks nalja teha. 

"Tee nalja!"

"Komöödia lavastamine on kõige raskem."

"Ega ma siia nalja ei tulnud tegema..."

Nali on põlissõna. See on küll hea, mõtle kui õudne, kui eestlastel poleks olnud seda sõna, oleks pidanud selle laenama. Laenatud asjad tuleb ju tagasi anda. 

Huumorimeelne, komuskisõber, kometitegija, vigurvänt, vaimukas, veiderdaja - omadused, mida vist ei saa CV-sse kirjutada:) Kui, siis ainult naljateatri näitlejaks. Ometi oleks kõiki neid hea omada, kas või tänaseks päevaks! 

Kuidas sel aastal nalja teen? Pool ööd mõtlesin, päris keeruline, sest olen oma sõbrad nii ära trillinud, et tänasel päeval on nad valvel, kui neile helistan. Eks tuleb läheneda individuaalselt nagu nüüdses maailmas tavaks: mitte ühe puuga, vaid igat eraldi. Nii et mõnele saab öelda Siga lendab!, mõnele Sul on nägu must ja mõnele... Vot edasi ei ütle. 

Kes need juhtmed kokku keris?😆

Täna on päev ja öö ühepikad

 Juhuu! Ta tuleb... Kus ta pääseb!

Tähtajatu kevad: alati olnud ja alati tulemas. Põline. Lisaks veel on kevad ka põlissõna. 

Missugused sõnad esmalt kevadega kohe seostuvad? 

Tujukas, öökülmad, suurpuhastus, aknad, lumikelluke, riigieksam, õhk, linnulaul ...

Ja mulle seostub kindlasti ka sellega, kes pildil:) Iga kord, kui temaga kohtutud, tean, et selleaastane talv jääb seljataha. Lõpetuseks Kersti Merilaasi kevadeluuletus.

Sinine

Nagu üks kelluke kusagil tiniseks;

taevas on kerkinud kõrgeks ja siniseks.

Juba need veedki on pääsenud valla,

sinine peegeldub ülevalt alla.

Ning juba selged ja sinised tuuled

lehvivad luhal, ja juba kuuled

varaseid lõokesi laotuse sines.

Kaugemal kaugused sinises vines.

Sinilillede siniseid tähti

saariku veerel ju sinamas nähti.

Kuidas küll mujal - kuid siin see on ilmne:

Eestimaa kevad on sinisilmne. 

Kaks nädalat

 David Vseviovi elulooraamat kahest nädalast algab kassilooga. Alustan ka :)

Kahtlematult olen veel raamatu mõju all. Seekord neelasin raamatut, mitte ei lugenud ja mitte seetõttu, et oleks hullult põnev olnud, pigem oli nälg sorava teksti järele. Pea kuu aega olen lugenud lühitekste ehk siis koolitöid ja aega ka ei osanud võtta pikemaks lugemiseks. 

Jah, aega peab võtma. Võtsingi ja mõnus oli terve päev lugeda. See oli selline tunne, nagu poleks tükk aega midagi söönud ja siis satud külluslikult kaetud laua taha. Eelroog oli Leelo Tungla triloogia ja nüüd siis pärastsõjaaegne laud Vseviovilt. Kui päris-päris aus olla, siis just too pärastsõjaaegne aeg on minu jaoks olnud nn tühimik. Kui olin laps, siis ei mäleta, et keegi oleks noid aastaid kuidagi meenutanud, rääkimata sellest ajast, kui olin noor. Ka siis ei meenutatud või polnud mul ka huvi ega aegagi. Ega ka raamatuid tollest ajast polnud. Nüüdseks on eesti kirjanduses see tühimik mõnuga täidetud, eks Viivi Luige "Seitsmes rahukevad" tegi alguse ja hea alguse. 

Lugedes ju samastume ja elulooraamatuid lugedes hakkad ka enda loole mõtlema. Kas oskaksin kirjutada oma kahest esimesest nädalast ( 20. oktoobrist- 29. oktoobrini 1965)? Ega ei oska küll. Muidugi sain aru lugedes, et Vseviov on ajaloolane ja ta on mõnuga tolleaegset perioodikat väga detailselt lugenud - eks see oligi võti ajas tagasi minna. Nii et kui tahan tegelikult teada, millisesse ajahetke ma sündisin, siis tuleb minna tolleaegsetesse jäädvustustesse. 

Kaks nädalat on intrigeeriv ajavahemik. Justkui lühike, samas kas mäletan täpselt kaks nädalat tagasi toimunut ehk siis 26. veebruari? Pingsalt meenutades, siis käsin Loksal poes, pakkisin reisikotti Käärikule minekuks, aga rohkem ei meenu.  

Muidugi ei kirjutanud Vseviov oma raamatusse lihtsalt ajalehtedes toimunut, seal oli mõnusaid groteskseid inimtüüpe, kes pisikest beebit ümbritsesid: eks inimesed oma suhtumistega annavad  ajahetkele põhitooni. Kes ümbritsesid mind aastal 1965? Kes ümbritsevad nüüd? Põnev...

Mjäu! Kass tahab rõdu kaudu taas tuppa... kassil olevat üheksa elu:)

Milline tort?

 

Kas 

kreemitort,

puuviljatort,

šokolaaditort,

kohupiimatort,

biskviittort,

võileivatort,

juustu-šokolaaditort...?

Millise valisid? Valikute aeg:)

Täna ja homme saaksin veel kõik valitavad parteid nagu tordidki ritta panna. Jah, valida on keeruline. Aga selle torditüki peab ikka endale kahmama ja alla neelama...

Eks nii ole ka raamatutega. Eile küsiti minu käest, et kui lapsel on selline valik kaanepilte, siis mis on valiku kriteeriumiks?

Kas ikka saame ainult kaanepildi järgi valida? Ikka sisemine ilu on tähtis. Kuigi jah, ühes näitemängu tekstis ütleb ka tegelane, kui ta alahindab oma välimust, et torti ju valitakse ikka kreemi ja glasuuri järgi. Hea ütlus, aga kas ikka peab paika, sest eelpool olevate tortide nimekirjas ma küll ei vali nn katte pärast, mind nagu paljusid teisigi huvitab ikka nende koostis, viimasel ajal ka nn tervislikkus. Oh, kui lahe! Raamatute valimisel oleks üheks kriteeriumiks nende tervislikkus. 

Mis raamatu peaks siis mu lugemislauale panema? No vot, hetkel ei teagi. Ehk "Arabella, mereröövli tütar"?

PS! Täna on tore kirjanduslik päev, sain täna väikese Arabella tädiks. 

Tänahommikune vestlus tehisintellektiga:)

 

See on aasta 2023.

Lisan siia ka omapoolse tervituse.

Eno Raud

Leelo Tungal

Artur Alliksaar

Gert Helbemäe

Uku Masing

,

Eduard Borhöhe

Eduard Vilde

Silvia Rannamaa

Tõnu Õnnepalu

Ira Lember

Valeeria Villandi

Anton Hansen Tammsaare

Boris Kabur

August Gailit

Raimond Kaugver

Ilmar Laaban

Ilona Laaman

Kristiina Ehin

Tere!

 Ei tahtnud sulle pühapäeval helistada. Kui soovid otse rääkida, olen olemas ja vastan ka telefonile.

Otse rääkida? Mis see on? Tänapäeval? 

Tänapäeval on kõik enam-vähem otse rääkimine. 

"Ma sain kirja..." repliik kirjanik Rodrigo Garcia  näitemängust "Kokkade öö". Oh, kui palju me oleme saanud kirju!Viimased 25 aastat enamjaolt e-kirju. 

Õpetajana on tihti hirmutav avada postkasti nädalavahetusel, iial ei tea, mis sealt vastu vaatab. Garcia näitemängus muidugi pannakse paika kirja saatjad, nimelt ei taju nad elementaarseid suhtlusreegleid. Sealsed nn kirja kirjutajad kirjutavad, tundmata empaatiat, nende taustaks on ainult iseenda tähtsus. 

Mõnikord on mul kahju, et ei saa tagasi nn vanu aegu, mil suhtlemine oli kas näost näkku või siis telefonitsi. Kirja teel aeti ikkagi suuri ja üldisi asju. Vahemärkus: asjad,  mida võimalik ajada 2-3 minutiga päris elus, nn jooksvad probleemid, mitte aeglase kulgemisega argiprobleemid. Tänapäeval on aga kõik võimalik. Kirjuta, millal tahad. Ei pea vaatama nädalapäeva, kellaaega. 

Kuidas saaksime empaatiat süstida nagu vaktsiini? Kuigi jah, ka vaktsiinide tõsiusklikke vastaseid on oi kui palju.

Nii tore, kui suudaksime oodata kohtumist inimese endaga ja lihtsalt rääkida. Igas suhtlemises on pilke, häälitsusi, mis annavad tuge ja mõistmist nii probleemi tekitajale kui ka probleemi lahendajale. Kurvaks teeb mõnikord see, kui sinu meelest toredad inimesed, kellega on lihtne asju arutada, muutuvad kuivaks ametnikuks. Jah, peab leppima, et issanda loomaaeg on kirju. 

Kirjadest veel! Kolga külaraamatukogus on hetkel näitus raamatutest, mille põhisisuks kirjad. Neid raamatuid saab ka laenutada:)

Lumi lendab, lumi keeb, lumi keerleb suusateel...

Kõigi teede pikkus ajas

                                                              on võrdne

See Karl Ristikivi luulerida on mind kummitanud pea kogu viimase kuu, kusjuures mõte ise tuli äkitselt. Teel olles. See on nii tavaline, kui mingi laulujupp või mõte kummitab sind mingi aja. Mõnikord ajab see närvi, eriti kui tegemist näiteks laulujupiga, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi. Või mingi poliitiline loosung, mida sa ei mõista... 

Aga jah, kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Nii ongi ju! 

Kui sõidan lennukiga viis tundi Portugali, kui sõidan kolm tundi Lõuna-Eestisse, kui sõidan poolteist tundi Tallinnasse (ühistranspordiga!), kui sõidan jalgrattaga 10 minutit kooli, kui kõnnin 15 minutit alevikku, kui lähen, kui tulen...

Jah, tol hetkel küll aeg tiksub selle ajaühiku täis, kuid tagantjärele tagasi vaadates on need teekonnad kõik üks hetk. Nagu inimeludki. Rääkides noortele kirjanikest, nende eludest, siis kõikide nende elu mõjub ka ühesuuruse täpina. Nende loomingu suurus ei muuda seda täppi, nende elu pikkus mõjub tagasivaatavalt ikka ühesugusena. Nii Petersoni 21 aastat, Koidula 43 aastat või siis Krossi 87 aastat. 

Ja see mõttekäik tol hetkel seal teel olles kosutas mind. See vist ongi see mõnus järelemõtlemine, millest ikka ja jälle erinevates meediumites on kõnelenud ja kirjutanud kirjanik Kaus. 

järele mõtlema

ette mõtlema

üle mõtlema

juurde mõtlema

ringi mõtlema

ümber mõtlema

välja mõtlema

See viimane on ka tore tegevus, sellest loetelust kindlasti kõige loovam. Mõtlesin ju eile välja, et täna on koristuspäev. Millest koristamist alustada, selleks oleks hea ette mõelda strateegia, mis on alguseks kõige tarvilikum, et siis mõelda juurde veel väikesi lisategevusi sellele askeldamisele, mis kahtlematult viitab juba ülemõtlemisele ning mul ei jää muud üle, kui pean ümber mõtlema oma strateegia, aga ümber mõtlemine on ju ringi mõtlemine ja ma saan äkitselt aru, et peaksin rahulikult järele mõtlema, kuidas ikkagi tänast pühapäeva mööda saata. Ühest asjast sain ammu aru: