Olevik ei muutu

"Ajas tagasi minek ei muutnud olevikku, nii et see oli täiesti normaalne, et kõik tundus samasugune. Köögist hoovas kohviaroomi." 

T. Kawaguchi "Enne, kui kohv jahtub" lk 54

Juba pikemat aega olen mõelnud, et peaks oma raamatu lugemise muljeid postitustes kajastama, mitte eraldi rubriigis "Viimane loetud raamat". Siis jälle rahunen maha ja mõtlen, et on hea, kui lugemiselamus ja elu pisut eraldi tiksuvad. 

Nüüd ei suuda, tegin küll väikese kokkuvõtte Kawaguchi raamatust "Enne, kui kohv jahtub", kuid mõtteainet on seal palju ja käsi kohe kibeleb kirjutama raamatust tulevaid järelmõtteid.

Raamatu põhilause "Olevik ei muutu" on lihtne. Nagu kõigi lihtsate asjadega, siis on neil kõigil enamjaolt boonusena koheselt veel üks omadus - sügavus. Lihtne ja sügav käivad tihti käsikäes. Jah, tee või tina, aga olevik lihtsalt on. Nii heas kui halvas. Just selle viimase puhul tahan teinekord aega tagasi pöörata. Igal meist on kohtumisi, mis lõppesid rumalasti, kas ütlesid liiga palju või jätsid just ütlemata. Küll tahaks aega tagasi kerida ja selles hetkes veel olla... Raamatu kohvikus on see võimalus olemas, samas egas see sealgi nii lihtne ole, selleks on väga palju tingimusi/reegleid sellele, kes millegipärast on otsustanud mõnesse hetke tagasi minna. 

Jah, ka see reeglite (sünonüüm tingimuste) olemasolu on väärt mõte. Miskit ei juhtu reegliteta, isegi hea kohvi valmimiseks on vaja reegleid, rääkimata siis suhete parandamiseks. 

Olgu, raamatus oli füüsiliselt võimalik ajas tagasi minna ühel kohviku toolil istudes. Kas päris elus on võimalik justkui ajas tagasi minna? Mõnikord on. Pean lihtsalt looma enam-vähem sama olukorra selle inimesega, kellega tahan suhteid muuta. Ühesõnaga on see hullult keeruline, aga tihti vaeva väärt. 

"Vesi voolab kõrgemalt madalamale. Selline on gravitatsiooniseadus. Tunded näivad samuti raskusjõule alluvat. Kellegi juuresolekul, kellega on sul side ja kellele sa oled usaldanud oma tundeid, on raske valetada ja mitte vahele jääda. Tõde tahab lihtsalt välja voolata. Ja seda eriti just siis, kui püüad varjata oma kurbust või haavatavust. Palju lihtsam on varjata kurbust võõra või kellegi säärase eest, keda sa ei usalda. Emotsionaalne raskusjõud on tugev." lk 134

Nii on. Miks tulevad pisarad ojadena kodus? Miks ei näita me oma tõelist palet võõraste eest? Eks see emotsionaalse raskusjõu teooria peab paika. Muidugi võib mõni öelda, et see on ka kultuuri küsimus või kasvatuse küsimus. Ka neil on õigus. Aga see päris olemine on ikka päris kodus. 

Kunagi olin ühes loengus, kus üks lektor oli irooniline sõnaühendi humaanne käitumine üle. Tema meelest inimene peabki käituma nagu inimene ehk milleks lisada sõna käitumise ette veel humaanne?

Juba pikemat aega märkan sõna päris tulekut oma sõnavarasse. Justkui oleks kaks maailma: päris maailm ja veel üks maailm. On lugemine ja päris lugemine. On suhted ja päris suhted. On elu ja päris elu:) Äkki on selle sõna tuleku põhjuseks virtuaalmaailma tulek meie eludesse?

"Aga Kazu usub endiselt, et ükskõik milliste raskustega inimesed rinda pistavad, neil on alati nende ületamiseks jõudu. Selleks on vaja vaprat südant." lk 192

Imeline ja lihtne mõte. Ei vaja mingeid kommentaare.

Vups, kohv jahtub! 

Nüüd tuleb see ühe sõõmuga ära juua.

Nii mõnus!

Milline vaade! Istun taburetil, selg vastu külma ahju, ja vaatan õue. Suvi on ses mõttes tore, et saad olla lahtiste akende ja ustega. Mõnus. Soe tuuleõhk hoovab sisse ja naudid hommikust kohvi, jalg üle põlve.

 Tänu Mikita "Mõtteränduri" lugemisele naudid veel rohkem oma koduaeda, kõiki neid mutukaid, kes lillelt lillele sumisevad; igahommikust ringkäiku, mil nopid pudenenud õisi suurtel lillepuhmastelt; pehmet sammalt murus; suuri tomatikobaraid (sel aastal on hullult hea tomatiaasta).  Nii kodune.

"Koduõu on nagu laagripaik, ei enamat. Inimene on siin vaid ajutine külaline." lk 25 "Koduõue nukrus on eriline, selgeks ja kergeks tegev nagu lonks külma kaevuvett." lk 30

Ajutine külaline mõjub ehk õõnsalt, kuid Mikita põhjendab selle ajutisuse väga lohutavalt. Jah, me ju olemegi ajalooketi üks lüli, kui mitte lülike, ja meil jäävadki asjad millalgi pooleli. Nii normaalne. Lisaks polnud ma mõelnud sellele, et meil olla väga vähe tundeid edastavaid sõnu, tõesti ei ole kunagi sellele mõelnud, et meil on tunded loodusega seotud. Vaatad raagus kaske... noh, mis tunne sind valdas? Vaatad sumisevat vorstirohu ehk punepeenart (moodsam sõna oregano), mis tunne sind valdab?

Suve väärtus ongi koduaias, sõprades, pidudes, kokkusaamistes... Ajas, mis voolab, mis kogu aeg täidetud, aga täidetud omamoodi pingevabalt. Talvel on kell ja kuupäevad tähtsamad. 

 

Paanika ehk meediakära

Mille vastu raha vahetada?

kulla - vale vastus

kinnisvara - vale vastus

reisimise - vale vastus

aktsiate - vale vastus

suvemööbli - vale vastus

elutoa sisustuse - vale vastus

Äkki siis?

köögi sisustuse - vale vastus

uute aiapäkapikkude - vale vastus

gurmeetoitude - vale vastus

Mille vastu siis?!

elamuste - vale vastus

kütuse - vale vastus

küttepuude - vale vastu

Appi! Rohkem mõtteid mul pole. 

Siis äkki mitte millegi vastu? - Tubli! Õige vastus

PS! Paanika sünonüümiks annab Sõnaveeb ka meediakära:)

Otsatu omaruum

Mitmes maailmas me elame? 

Päris elu ruum, unenägude ruum, fantaasiaruum, lugude ruum - otsatu omaruum. See tabav sõnapaar on pärit Kareva lugude raamatust "Sa pole üksi" (lk 82). 

"... see lõhn! jah, see pärines otsekui mälueelsest maailmast." (lk 196)

Kas ma ilma raamatuid lugemata ka kirjutada oskan? Pole proovinud, ikka inspireerivad ja tõukavad mõtteid talletama viimased raamatud. On veel arenguruumi:)

Eelviimases raamatus "Ellujääjad" eriti nn märkmikumõtteid polnud, aga 13. peatükk oli läbinisti poeetiline, sest peategelane oli hetkeks vastakuti oma kunagise minaga. 

"Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas" (lk 109).

Kas kauged lapsepõlvepildid on ka mälueelne maailm? Küllap on. Mõnel on neid pilte päris palju, mõnel on õite varajased hetked meeles, mõni ütleb, et fotod ja nende juurde kõlavad lood on loonud selle pildi, mitte et ta ise mäletaks. 

Mäletan üht liivakasti äärt; heinamaal jalgrada, kus sai keksida ja päikese poole laulda; suuri kamakausse ja kuivatatud maasikavarrekesi pundis; väikest ümmargust lillepeenart ja värvilisi kaltsuvaipu aial - rohkem ei mäleta enne kooli miskit. Ometi tegeleti minuga ja kindlasti oli iga päev miskit hullult tähelepanuväärset. 

Eks nende raamatute lugemisega ole ka nii, et neelad lugusid, aga meelde jäävad vähesed. Tegelikult isegi mitte lugu ise ei jää meelde, vaid rohkem isegi emotsioon selle raamatuga. 

Aga kõik see kokku ongi vist otsatu omaruum. 

Praegune omaruum: helendav arvutiekraan, loodav tekst, raadio laulab seal torman mantlita, kas õnne nii püüda saan, ei tea..., aknale hakkas vihmapiisku langema, peas hüplevad mõtted loetust ja algavast päevast.

    "...kuulutan su sekundid kõik imeks..." Betti Alver "Algav päev"

Jälle töötad jah?

Olen üks paljudest, kes suve jooksul üritab rohkem lugeda kui tavaliselt. Aeg ja koht võimaldavad seda. 

"Aeg ei ole asi, see on meie elamise viis." Püha Augustinus

Kui kirjanduse õpetaja loeb suvel raamatuid, kas ta teeb siis tööd? Nii ja naa. Kõik on suhteline. 

"Asjad on olemas ainult meie vaimus ja ainult sel hetkel, kui me neid meelte abil tajume. Õun, mida mugid, on olemas, sest see on olemas sinu vaimus, ja sinu vaimus on õun olemas seetõttu, et sa näed, katsud ja maitsed seda. Seevastu õuna, mida keegi parajasti ei taju, ei ole olemas." George Berkeley

Et siis raamat, mida loen, on olemas, sest see on minu vaimus ja minu vaimus on selle raamatu lugemine olemas seetõttu, et ma näen, katsun seda. Seevastu raamatut, mida keegi teine loeb ja mida mina ei taju, ei ole olemas. Et siis koolis, kui räägin teistele raamatutest, mida lugeda, siis neid lihtsalt kuulajate jaoks pole olemas. Kui ainult neid päriselt maitsta ja näha saab, siis küll. 

Oh, seda filosoofiat! Philein armastama ja sophia tarkust.

Nüüd jooksin kokku. Aga see on ka edasiviiv, sest kord ja segadus, täpsemalt vastandid eksisteerivad. Pimedust valguseta poleks. Tühjust on vaja, et aru saada, kui palju asju mul on. Tarkust selleks, et teada, kui loll ma veel olen.

Ühesõnaga, olen viimati loetud raamatu laksu all:) Piinlikkusega peab tunnistama, et avastasin sealt nime Ludwig Wittgenstein. Guugeldasin ja sõber Vikipeedia andis tema kohta üllatavalt huvitavat infot. Teda peetakse üheks 20. sajandi suurimaks filosoofiks. Kus ma olen olnud???

Ta hauaplaadile on asetatud mänguredel, mis annab vihje tema ühele aforismile:

"Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende - nende peale - nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.) Ta peab ületama need laused, siis näeb ta maailma õigesti."

"Mardikas toosis"  - tema mõtteeksperiment. Jah, inimene ei suuda tajuda maailma kellegi teise pilgu läbi! 

Platon ütleks selle peale rahumeeles, et ühed näevadki asjade välist külge, teised üritavad näha sügavamale, mis aga muidugi nõuab suuremat pingutust. 

"Arutle koos Platoniga. Leia kolm asja, mis tunduvad esmapilgul äravahetamiseni sarnased, ja vaatle neid tähelepanelikult. Kas märkad erinevusi?" lk 48 U.Galimberti raamatust "Miks? 100 filosoofi mõtted ja lood uudishimulikele lastele". 

Puud olid, puud olid hellad velled...

 

Mõeldes Mats Traadile, väga heale kirjanikule 

Henri, Rauno, Uku, Artur, Mats Traat, Victoria Traat, Hanna-Piia, Hendrik, Liis, Hardi, Anna- Maria, Terje

Johanna Lisette, Nikolai, Jonna, Hardi ja Siim

2012 Rannu kirjandusteatrilaager. Palanumäe stseen. Noored mängivad lugu, mida ise pole lugenud. Jutustan noorele Traadi romaanist. Mängime lustiga, sest teame, et seda tuleb vaatama Mats Traat isiklikult. Tuligi, muheles. Nii mõnigi lubas kirjanikule, et kui suureks saab, siis loeb "Minge üles mägedele" läbi. 

Verinoored on nüüd juba noored. Loodan, et nii mõnigi on Traadi raamatuid sirvinud...

Kogu mäest ei käinud kellegi jõud üle. 

"Minge üles mägedele" jõgiromaani esimene lause. Vägev ja mitmekihiline. Traadi loomingut saab ka võtta suure mäena. Kõrvalvaatajana tundub, et Traat ületas küll oma mäetipu. Kas ta ka nii ise arvas? Kes seda enam teab. Üks on kindel, et Traat tegi meeletult tööd, tema kaasteelistest kirjanikud on intervjuudes ikka ja jälle maininud Traadi töökust, pühendumust, mis kahtlematult andsid talle tohutu teadmistepagasi, sest näiteks nii mastaapset jõgiromaani ikka niisama ei kirjuta. 

 ÖÖD ASTUVAD PALJAJALU

Ööd astuvad paljajalu

ja hetkedel on heitunud kaja.

Surm lahendab elamispinnaküsimusi.

Kell kolm küsin: milleks?

Asjata seegi.

Pungad ootavad õnne, 

kevad teatab oma tulekust

ilma leinata.

Kui habras ja heitlik on elu,

kui möödub sinust! 

/M. Taat "Vastuseta" 1989 lk 55/

Fotod ongi valgus ja aeg

 

                       Taeva killud - see valgus ja aeg on vahtrapuu alt eile keskpäeval.

"Fotod ongi valgus ja aeg" 

Leheküljelt 176, John Green "Kilpkonnad alla välja" 

Milline privileeg! Võimalus lugeda terve päev, ei midagi rohkemat. Vaadata taevasse kas või terve päev...

Nii tsitaadirohket raamatut pole tükil ajal lugenud. Hetkeks tekkis kiusatus avada blogis tsitaadileht:) Aga nagu ei viitsi ka, suvi ju. Ei saa nii asjalik olla, las olla. Kunagi hiljem.

"...inimese elu on tema kohta räägitud lugu, mitte lugu, mida ta ise jutustab." lk 9

"Murra südameid, mitte sõnu." lk 13

"... Ameerika keskkoolid sarnanevad vanglatega" ? "Metallidetektorid, tuhaplokkidest seinad ja mõlemad on ülerahvastatud ja alarahastatud" lk 17

"Mul on eralennuki omaniku hing, aga ühiskondliku transpordi kasutaja elu" lk 42

"...ega täna pole veel terve elu" lk 83

""Kolme sõnaga võib kokku võtta kõik, mis ma elu kohta õppinud: see läheb edasi." R. Frost" lk 159

"Parimad vestlused on need, mille sisu ei mäleta, küll aga tunnet." lk 178

"...mõtted ei ole ohtlikud, need pole teod, mõtted on lihtsalt mõtted." lk 215

"Elus olla tähendab kellestki puudust tunda" lk 240

Iga tsitaat annab ainest tükiks ajaks. Mõni teeb kurvaks, mõni rõõmustab, mõni paneb mõnusalt või siis irooniliselt muigama. 

Küll on hea lugeda raamatuid! Milline privileeg!