Mõtetes ukrainlastega

 Ukraina sõdurile

Imeilus mees teisel pool teed.

Südamed peatuvad punase tule ees.

Lehvitan, ta lehvitab vastu.

See ei saa olla viimane kord,

kui üksteise silmi näeme.

Meie teed ristuvad taas.

Räägin vene keeles,

kuigi ei valda.

Tema räägib eesti keeles,

kuigi ei oska.

Tunne, nagu

sajaks

teravat

jäist

vihma

soojas

toas.

Jonna Kubu luuletus raamatust "Kest, mine"

Raamatu lugemise rütm

Mis see on ?

Mõnel igal õhtul enne magamaminekut kaks lehekülge, mõnel kaks peatükki. Mõnel nädalas raamat, mõnel päevas. Mõnel kolme kuu jooksul. Mõnel...

Minu lugemisrütm on viimase kahe nädala jooksul puhkeasendis ja see annab kohe tunda. Pole millesti rääkida. Otsid sõnu, kombineerid lauseid, aga kõik tundub kuidagi punnitatud. 

Võta siis raamat kätte ja hakka lugema! Mis hädaldad?!

Aega ei ole. Väsinud olen. Ei ole midagi lugeda. Tegemist on nii palju. Lugemine läheb nii aeglaselt. Uni tuleb peale...

Loll on see, kes vabandusi ei leia. Ei taha loll olla, mis siis on minu vabandus? Rööprähklemine ehk?

Tunnid, koosolekud, kokkusaamised, individuaalsed õppekavad, kahed-kolmed, neljad-viied, järeltööd, ahju kütmine, söögitegemine, kirjadele vastamine, konkursid, lähedased, proovid.

Jah! Proovisime! Proovisime minna Jõgeva luulepäevadele sel laupäeval, positiivne saatuse sõrm astus vahele. 

 Kurbus kurgus luksub

täpselt nagu suurtel.

Süda rinnus tuksub

samuti kui suurtel.

/ Viivi Luik/

"Kahetsuste raamat" tuleb suletuna hoida. Mis ei tapa, teeb tugevaks ja elu annab kindlasti parema võimaluse, millest hiljem aru saad. 

Sinu enese nime pääle

seisma jäi sõrm.

Ole nüüd ise

lootus.

Ole ta viimane

kiir.

/Viivi Luik/

Ilus normaalsus

 Või normaalsus ilus? 

See viimane sõnaühend on tegelikult Jan Kausi artiklist 2021. aasta Akadeemias nr 11. Põnev ja inspireeriv lugemine. 

"Normaalsuse ja kunstilise väljendusviisi seostest olen mõelnud umbes nii: kui sotsiaalses plaanis on igati õige ja tark, et inimesed ei hüppaks vette tundmatus kohas, siis suhtes kunstiga tuleb mõnikord/sageli kasuks täiesti vastupidine hoiak (seda muidugi ülekantud tähenduses). Kunstilises väljenduses ja loomingulises mõtlemises laiemaltki võivad parimaks liikumisviisiks osutuda just nimelt viskumised, sukeldumised, tants õrnal jääl ja haagid pimedates hoovides, teisisõnu, igasugune katsetuslikkus, eksiminek ja risk." (Akadeemia 2021 nr 11 lk 1925)

Täna tundsin üle pika aja energiat. Oli kohal-olijate proov, üritame minna Jõgevale. Luulefestivalile. Kuus nädalat pole saanud miskit teha, nüüd teeme elus esimest korda nädalaga lühietenduse valmis. See on tõeline hüpe tundmatus kohas. See on risk. 🎭

Aga tegelikult see polegi nii tähtis. Oluline oli hoopis noorte silmavaade ja kohalolek ses proovis. Üle pika aja nägin noorte silmis vaimusära. Noored olid III kooliastme väärilised. 

Viimases Õpetajate Lehes on kaheleheküljeline arutelu progümnaasiumi olemuse üle. Vägagi inspireeriv. Lahe, kui üle riigi hakataks ometi väärtustama III kooliastet, mõistma nende vajadusi. Tartu Erakool on ses osas pioneer. "...päeva keskel on proaktiivsust tekitav aeg ehk proaeg. Osaliselt õpitakse väljaspool koolimaja: noored on juba nii iseseisvad, et neid ei tohi seinad piirata." (ÕL 4. veebr 2022 lk 3)

Kuhu selle eelmise lõiguga tüürisin? Jah, tundsin sel esmaspäeval, sõbrapäeval meie noortes ka progümnaasiumlikku olekut. Proaega:)

Kahetsuste raamat

 

"Ta avastas, 

et kahetsusi kustutada tähendab õigupoolest sedasama, mis täita oma soove." 

                                                                                                (M. Haig "Kesköö raamatukogu")

Ei möödu vist päevagi, mil igaüks meist ei mõtle selle elu eksistentsi üle. Kes rohkem, kes vähem. Kahtlematult (Sõnaveebi tähendus: täie kindlusega, ilma et mingit kahtlust tekiks) on päevi, mil oled oma argiaskeldustes ning aega filosofeerimiseks ei jää, aga küsimused miks, milleks, mis oleks, kui jne pole võõrad kellelegi. 

Et siis ma ei kahetse, et möödunud nädalal  ei saanud ma maailma valitsejaks, Eesti Laulu võitjaks, et ei ostnud loteriipiletit, ei mänginud bingot... Hoopistükkis tunnen rõõmu vestlustest lähedastega, mis siis et enamik neist telefonis. Süda heldib alati, kui noored inimesed on märkavad, hoolivad. 

Nüüd jooksin omadega puntrasse. Kuidagi liiga magusaks kipub kõik minema. Arvatavasti täna hommikul lõpetatud Matt Haigi "Kesköö raamatukogu" on mu ära tinistanud. 

Elu ja surma ja elamata elude raamat. Ikka ja jälle avastab keegi, et kõik siin on tüütu ja igav, et tahaks mujale, aga koht, kuhu ihkad pääseda, on ju täpselt seesama, kust sa põgened.

Jah, hommikuses pimedas toas kuuled tuule vihinat, lume liuglemist katusel. Tõused, tõmbad rulood üles, valgus tungib tuppa. Lased vee keetjasse, kaks lusikatäit kohvi tassi põhja, kemps, valad vee kohvipurule, kass nimega Kass nurub kala, ta saabki, mida ihaldab, küllap ta ei kahetse, liigud oma kohvitassi ja kääru leivaga arvuti taha, käivitusnupp, parool, teade Eesti Energialt, suundud maksma, pingsalt mõistatades, mis number mind ees ootab. 

21 eurot!? 

No vot, nii algab üks kena pühapäev! Ilma ühegi kahetsuseta.

PS! Ma ei istunud pimedas ja jõulutuled põlesid ka pool kuud:)