"Ta avastas,
et kahetsusi kustutada tähendab õigupoolest sedasama, mis täita oma soove."
(M. Haig "Kesköö raamatukogu")
Ei möödu vist päevagi, mil igaüks meist ei mõtle selle elu eksistentsi üle. Kes rohkem, kes vähem. Kahtlematult (Sõnaveebi tähendus: täie kindlusega, ilma et mingit kahtlust tekiks) on päevi, mil oled oma argiaskeldustes ning aega filosofeerimiseks ei jää, aga küsimused miks, milleks, mis oleks, kui jne pole võõrad kellelegi.
Et siis ma ei kahetse, et möödunud nädalal ei saanud ma maailma valitsejaks, Eesti Laulu võitjaks, et ei ostnud loteriipiletit, ei mänginud bingot... Hoopistükkis tunnen rõõmu vestlustest lähedastega, mis siis et enamik neist telefonis. Süda heldib alati, kui noored inimesed on märkavad, hoolivad.
Nüüd jooksin omadega puntrasse. Kuidagi liiga magusaks kipub kõik minema. Arvatavasti täna hommikul lõpetatud Matt Haigi "Kesköö raamatukogu" on mu ära tinistanud.
Elu ja surma ja elamata elude raamat. Ikka ja jälle avastab keegi, et kõik siin on tüütu ja igav, et tahaks mujale, aga koht, kuhu ihkad pääseda, on ju täpselt seesama, kust sa põgened.
Jah, hommikuses pimedas toas kuuled tuule vihinat, lume liuglemist katusel. Tõused, tõmbad rulood üles, valgus tungib tuppa. Lased vee keetjasse, kaks lusikatäit kohvi tassi põhja, kemps, valad vee kohvipurule, kass nimega Kass nurub kala, ta saabki, mida ihaldab, küllap ta ei kahetse, liigud oma kohvitassi ja kääru leivaga arvuti taha, käivitusnupp, parool, teade Eesti Energialt, suundud maksma, pingsalt mõistatades, mis number mind ees ootab.
21 eurot!?
No vot, nii algab üks kena pühapäev! Ilma ühegi kahetsuseta.
PS! Ma ei istunud pimedas ja jõulutuled põlesid ka pool kuud:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar