laupäev, 29. oktoober 2022

21.- 28. 2017




(Mälestades Soame Jenynsit, kes tuli meelde, kui luuletus oli juba kirjutatud) 

Mõnikord tuleb mulle häid mõtteid,

üllatavalt häid mõtteid: need on mõtted

ja sealsamas saavad nad nagu iseenesest sõnadeks.

Panen kirja ja siis loen...

Miks ma selle kirjutasin?

Kust ma selle võtsin?

Kuidas see mulle pähe tuli? See on nii palju parem kui mina...

Kas me olemegi siin ilmas lihtsalt tinti täis sulepead,

millega keegi kirjutab seda, mille meie paberile paneme?

[18.detsember 1934]


Täna olin juba kodus. Äratehtud. Soojuse lummuses. Kulgemise lummuses. Pessoa lummuses...

https://www.youtube.com/watch?v=HuQ1fIWwFpg&ab_channel=JonnaKubu 


                                                                           ***

pühapäev, 23. oktoober 2022

See, millest kinni hoida

                                           pilguga

                                                      küüntega

                                                                   hammastega...


On esmaspäev. Argipäev. Mõnele sünnipäev. Mõnele puhkepäev. Vaheaja kolmas päev. Raamatu lugemise päev...

Tegelikult olen heldinud ja ei oska leida õigeid sõnu, et tänada lähedasi ja tuttavaid. Seetõttu võtsingi laual oleva luulekogu pihku: Aino Perviku "Puusseastuja" lk 53. Ja nii ta alustabki seal:

See, millest kinni hoida

pilguga küüntega hammastega...

Ja asesõna see on asendatav oi kui paljuga!

Aitäh märkamise ja hoolimise eest. 

Raamtänuna lisan siis lõppu Perviku luuletuse lõpu:

Tahaksin uskuda sõnasse. Sõna ei ole kõikvõimas, sõna on vaid osa tervikust. Puu, millest kõnelen, peaks kasvama tervikuks. tervik tekib lihast ja sõnast, ainest ja mõttest. Seda me olemegi: aine ja mõte.

                                              Kas on jäänud midagi nimetamata?

laupäev, 15. oktoober 2022

Maailm- kelle nägu?

 

Sõda. Inimkond oma paljutõotavas ajaloos käib spiraali mööda ja iga kord imestatakse, kuidas see küll võimalik on. Nüüd, 21. sajandil! Inimene ei õpi ka millestki. Ajaloo õppetunnid peaks olema sõnaühend, mis peaks üht ja teist ära hoidma. Aga ei. Ikka ja jälle kuuleme traagilisi teateid vägivallast, mõtlematusest. 

Kirjanik Russell on öelnud, et tõde ei sobi kokku soovmõtlemisega, aga samas tean, et suured ootused on võimas vahend muutmaks maailma. On ju tuntud need lood, kus õpetajale öeldakse enne õpetamist, et need õpilased on väga tublid ja avatud ning need teised pole seda. Ütleja aga teab, et lapsed olid kõik sarnased. Igal juhul on teada meile õppeaasta lõpp: suured positiivsed ootused on tulemused veelgi paremaks teinud nendel õpilastel, kellest räägiti kui andekatest ja töökatest. 

Usu inimese headust, tublidust ja töökust. Ometi kipub see ikka ja jälle ununema. Miks on koolis tihti kuulda lauseid: jälle asjad kodus; kodutöö tegemata; lüngad täitmata; töö nii lohakas jne? 

Septembris alustan uut õppeaastat alati optimistlikult, rõõmsalt: nüüd alustame koos maailma avastama, täpsemalt lugema raamatuid, tekste, kirjutama, arutlema. Õppima! Aga juba oktoobri alguses hakkab suur ootus, nn soovmõtlemine haihtuma. Tekib lootusetus, nõutus.

Natuke tean vastust, kuidas muuta seda kõike. Eks me kõik tea, aga me ei julge asju muuta. 90ndad oli selleks ikka hiilgav aeg: kerge südamega sai palju natukeseks ajaloo prügikasti visata ja alustada täiesti uuelt lehelt. Kolgas näiteks aktiivõppega. Äärmiselt loominguline, milles oli püüdu loovusele, iseõppimisele. Hetkel oleme nn heaoluühiskonnas ja iga radikaalne muudatus mõjub revolutsioonina ja see on juba kahtlane. 

Kõik me teame, et klassides õpib väga erineva tasemega õpilasi ja see teadmiste omandamise tase lõheneb veelgi. Kuidas saaks seda lõhet väiksemaks? Taas revolutsiooniline vastus: klassideta koolis. Aga kui palju Eesti koole julgeks õppeaastat alustada klassideta koolis? Koolis, kus liigutakse nn teemasid pidi; ollakse  nendega, kes mingist teemast väga huvitatud. Eks projektipäevad, kus ei liiguta klassikaupa, on seda fenomeni juba päris elus mõnikord näidanud. Aga projektipäevad on ainult üks sutsakas, see on nagu üritus, mitte argipäev. 

Või siis see, kui oled mõne klassiga jõudnud millestki huvituda ja siis heliseb koolikell. Viimati loetud raamatust leidsin lause: "Ainult koolis jagatakse maailm ainete kaupa juppideks." Kuidas seda muuta? Südames teame, aga mitte midagi selleks ei tee...

Kuidas ikkagi leida näiteks lugemiseks motivatsiooni? Vastus on muidugi primitiivne: õige raamat õigel ajal ehk jah, peaksin kirjanduse tunnis tegema tohutut tööd: III kooliastmesse jõudnud klassis on neid, kes veerivad ja ei saa näiteks "Naksitrallidest" mitte miskit aru, ja on neid, kes vabalt võiks kätte võtta mõne IV kooliastme raamatu. Lõhe missugune! Ja nii on vist iga õppeainega. Näeme probleemi, aga ei lahenda. 

On kerge ajada asju raskeks, aga raske teha neid kergeks. 

Esmaspäeval üllatan noori:)


laupäev, 8. oktoober 2022

Poen teise inimese nahka

 , et mitte öelda: "Olen empaatiline"

Jah, möödunud nädala märksõnaks saaksin tagantjärele panna ´empaatia` või siis meie kõnekäänu `nahka pugemine`.

Õpetajate päev. Noored saavad olla õpetajad. Olla terve tööpäeva postil ja vastutada tol hetkel õpingute eest, milles tema enda koolikaaslased. Minu tubli 9. klass asetas end  suurepäraselt õpetajate olukorda. Koju tulles mõtlesin, et äkki peaks isegi varem õpilased tundma seda, mida õpetaja mõnikord klassi ees tunneb: jõuetust, kurbust siis, kui lapsed on ükskõiksed ja mõnikord ülbed oma õpingute suhtes; rõõmu siis, kui lapsed on avatud. Äkki siis mõistaks õpilased õpingute olemust rohkem? Eks sellele pani mind mõtlema üks kainik (7-12aastane laps), kes nõudis noore õpetaja käest, et ta nõuab päris õpetajat. Muidugi siin jõuan nüüd küsimuseni: kes on päris õpetaja? Kuid igal juhul on lõpuklassi noortele alles veel hea traditsioon: õpetajate päeval võimalus kuhjaga tunda empaatiat.

Täna, 8. oktoobril saab Kirjanike Liit 100-aastaseks. Vot, kirjanikud on küll need, kes poevad meie nahka jõuliselt, ja nemad on ka need, kes aitavad meid minna läbi teatud tegelaste selliste inimelude nahka, kellele elu ehk kunagi võimalust ei anna. Meenub Andrus Vaarik, kes ikka kooliteatrite festivalil noortega suheldes on öelnud, et laval olles on tal võimalik olla hiilgav ja tark kuningas või enda eluga sassis narkar, kahtlematult seda viimast ei tahaks keegi päris elus kogeda, aga laval olles mõistad tema elu ja saad aru, miks just nii läks. 

Raamatute lugemise üks tugevamaid argumente on tihti, et see arendab meis empaatiavõimet. Jah, kes meist poleks mõne tegelasega väga samastunud ja üllatunud, kuidas ta mingit olukorda lahendab ja kuidas see siis lõpeb. Need on turvalised õppetunnid.  

Lugemine on turvaline elu elamise viis. 

Soovin, et eesti kirjanikel oleks ikka teravat pilku ja teiste nahka pugemise võimet, et siis meil, lugejatel oleks kergem elu õppida.

Ja nüüd viimane sellenädalane kohtumine empaatiaga. Loen hetkel Rutger Bregmani raamatut "Inimkond. Paljutõotav ajalugu" ja eile õhtul jõudsin leheküljeni 221. 😃




laupäev, 1. oktoober 2022

Kohavaim

No näed siis. Kui inimene loeb, siis on tal mõnikord ka mõtteid, mida välja öelda. See on mul tavaline, kui tükk aega pole miskit head ja voolavat lugenud, saavad justkui mõtted otsa, räägitul puudub sügavus. Enda meelest muidugi😀.

Heli Kendra "Kärkä" romaani tegevuskoht viis mu mõtted Mats Traadi suurromaani kohta Palanumäele ja sealt edasi jõudsin Kolka. 

Tavaliselt sellistes suurromaanides adub lugeja, et inimeste üheks suureks mõjutusvahendiks, miks nad just sellised on nagu on, on koht, kus nad elavad (on ülekuhjumine 😯). 

Olen sisserännanu. Kui palju on Kolga mind muutnud? Kas paremaks? Halvemaks!? Või hoopistükkis on ta mind aidanud, lohutanud, edasi viinud? Kahtlematult on olnud hetki, kus oled lummatud oma koha võlust. Tavaliselt siis, kui loodus ja aeg üheskoos nagu postkaart. Kolgas neid hetki jagub. No ei saa jääda sügisel ükskõikseks, kui kõnnid bussijaama ja vaatad enda kõrval olevat müüri. Mis värvide mäng! Neid nn konkreetseid kohti jagub. 

Aga kui palju ikkagi inimese loomus ja koht end täiendavad? Kui palju inimesed, kes mu ümber elavad, mu elu kujundavad? Tegelikult palju. Rohkem, kui oskan märgata. Kas siis, kui sisserännanu on juba siin üle 30 aasta elanud, kas ta on ikka võõras? Päris ausalt vastates, siis mõnikord tunnen seda. Õnneks on see hetkeline.  

Jah, koht metamorfoosib mind. Nagu ploomegi 😂