ARHIIV (alustatud 28. augustil 2021)
🌔Jan Kaus "Hetk" kirjastus Tuum 2009
Kõik on omavahel seotud, pead oskama seda ainult märgata. Siia märkmeid tehes, pean eelmise raamatu mõtted üle viima oma nn loetud raamatute arhiivi. Silm jäi pidama sellel lausel: "Me suudame igasuguste tühimekega oma hinges väga hästi toime tulla." (Yōko Ogawa "Kustunud mälestuste saar").
Eks "Hetke" peategelased ka tegelesid oma elu nn tühimikega. Pealkiri annab vihje raamatu sõnumile ja see ei vaja seletamist. Pealkiri ütleb ju kohe lugejale, et hetk on oluline ja püüa see õige kinni jne. Kaus ei ole ka nii kirjutanud, et kõige lõpus tuleb hetke moraal, vaid ta on pikkinud hetkede väärtusi kõikjale.
Imetlesin Kausi kirjeldusoskust: nii koha (Tallinna tänavate) kui ka aja (80ndatest raamatu kirjutamise hetkeni). Kui palju tuli meelde!
Mis veel? Mõnusalt päris tegelased oma rõõmude ja muredega.
Kahtlematult võib mõnd lugejat häirida teksti ühtlane voolamine (otsekõne pole eraldatud märkidega ega uue reaga), aga see annabki võlu leida olulisi hetki. Selle loo jaoks ainuõige stiil.
Kas see oli õige hetk, et mulle sattus kätte "Hetk"?
🌔07.08.2023 Yōko Ogawa "Kustunud mälestuste saar" tõlkija Alari Allik.
Kummastava lugemiselamusega raamat. Polnud nii, et võtad kätte ja kukud lugema. Imelikul kombel haaras ta esialgu, siis oli natuke nagu monotoonne ja siis hakkas kerima, aga teps mitte süžee poolest: selle saab paari lausega kokku võtta (internet neid täis:)), aga just sees hakkas mõnusalt kerima igasuguseid küsimusi. Miks see raamat on kirjutatud? Kas hoiatusromaan? Kas lihtsalt ulme- või fantaasiaromaan? Miks mu peas tekib nii palju paralleele varem loetud raamatutega, kas või hiljuti Fahrenheitiga? Miks hakkasin Põhja-Koreale mõtlema? Rääkimata sellest, et hakkad ümbritsevaid inimesi ja asju ning nende kadumist, unustamist märkama...meenus ka isa.
Ühesõnaga palju mõtteid ja kokkuvõtvalt hea lugemine. Mõnus, et ei anna end kohe kätte. Mulle meeldivad sellised raamatud!
" Me suudame igasuguste tühemikega oma hinges väga hästi toime tulla." lk 296
Talletamiseks veel paar head lauset:
" just sellepärast, et me mälestusi ei näe, ongi unustamine nii hirmus." lk 287 ja üks väga poeetiline lause: " Kui hingesoo laukapind virvendab, siis tekib sul arvatavasti vastupandamatu soov midagi kirja panna." lk 266
Äkki tekib kellelgi vastupandamatu soov raamatut lugeda?
🌓24.07.2023 Grigori Služitel "Saveli päevad"
2019, Tänapäev, vene keelest tõlkinud Erle Nõmm.
Kõik, kes vähegi kassidega seotud, peaksid selle raamatukese läbi lugema. Maailm läbi kassi silmade. Kassimaailm, aga tegelikult võiks selle kujundiks võtta ja siis see lugu jutustab inimeste maailmast: erinevatest inimtüüpidest, sellest, kuidas toime tulla, kuidas mõjutab sind ümbrus, armastusest (platoonilisest!), üksindusest jne.
Jah, nädal tagasi oli mu kass poolteist nädalat kadunud, väga kurb oli ja ma ei osanud endaga hakkama saada. Teadmatus kurnab. Aga ma polnud veel "Saveli päevi" lugenud, sellest ka see hirm ja kurbus. Nüüd on palju kergem mõista, kergem ehk kassiks samastuda ja seda tänu ühele raamatule.
Nn tavalisel ajal ma ei pööraks tähelepanu autori rahvusele, praegusel ajal on kibeda kõrvalmeki saanud kõik, mis seotud vene kultuuriga. Head Read festivali intervjuu MIhhail Šiškiniga annab lootust: parafraseerides teda, siis selle raamatukesega oled sa keset sõltumatut vene kultuuri.
Väga meeldis ühe pealkirja sügavus, polenud sellele kunagi mõelnud, et see sõnapaar kätkeb endas kaht vastandlikku mõtet. "Mille nimel"
Ah jaa, parim mõte raamatust: " Olla saab ju kas hästi või halvasti. Võimalused on pooleks." lk 221
🌔17.07.2023 Kärt Hellerma "Lõokeselumi"
Petrone Print, 2023
Tõeline nostalgialaks. Arvatavasti raamatukogudes väga tagasihoidlik raamatuke, aga väärib koju kaasa võtmist ja lugemist, kas või lehitsemist.
Raamatu alapealkiri "Mõtteid ja pilte lapsepõlvest" on üldistav, aga väga täpne. Lugesin raamatu läbi ja olin kindel, et Kärt Hellerma on sündinud 60ndatel, sest kirjeldatu vastas täpselt minu lapsepõlvele. Alles lõpetanuna kiikasin ta sünniaastat ja oi üllatust! 50ndatel.
Uskumatu detailitäpsus ja empaatia oma lähedaste suhtes. Jooksin temaga õuel, õunapuuaias, käisin surnuaial jne. Ja kui ilus keel!!! Jah, panin kohe kolm hüüumärki, sest ei oska kuidagi teisiti imetleda.
Viimases peatükis küsib autor kahtlevalt, et kas sai kõigest räägitud. Mu meelest küllaga. Olen tänulik selliste mälestusraamatute eest.
🌖13.07.2023 Ray Bradbury "451` Fahrenheiti"
Kirjastus Hea Lugu, tõlkija Hans Luik.
Raamat ootas terve aasta. Ostsin päris endale selle eelmisel aastal Tartust Fahrenheit 451´ raamatutoast. "Päike põletab iga päev. Ta põletab aega" lk 165
Teada-tuntud düstoopiline lugu. Teadsin, et raamat kirjutatud aastal 1953 ja otsustasin lugedes markeerida kohad, mis viitavad tehnilistele vidinatele, mida tol ajal polnud, kuid kirjaniku visioonis oli see tõeline kauge tulevik. Need allajoonitud kohad on enam-vähem meil olemas: pisikesed kõrvaklapid, seinasuurused ekraanid, tohutud reklaamtahvlid linna piiril, et ikka suure kiirusega mööda sõites näeks lugeda. No jah, anekdoodimasinat kohviku tagasiseinas veel pole, kuid aseaineid leiab:)
Kahtlematult enamik lugemiselamusi kõneleb sellest, et Bradbury on kirjutanud hoiatusromaani, andes märku, et ekraanid tapavad meie raamatutemaailma. Jah, olen nõus, et see on kõige pindmisem kiht. Mind liigutas kõige enam inimese otsing hea ja päris elu suunas. Võitlus takistustega: kuidas leida tugevus, et erineda massist, et julgeda öelda seda õigel hetkel, mida peaks (Faber). Faberiga, ühe kõrvaltegelasega seotult pusisin ka raamatu nimede kallal, kui aluseks saksa keel võtta, siis Faber on värviline, Montag esmaspäev ja tema naine Mildred tähendab leebet.
Oh, selles loos oli nii palju põnevaid sügavaid detaile! Näiteks see, et tuli võib nii erinev olla: hävitav ja vastutust ära võttev, teisalt soojust ja turvatunnet andev. Sündmused raamatust võimendavad neid omadusi.
Ja see, mis juhtub, kui tahame olla mass, täidame massina (ekstra kahe s-iga kirjutatud) korraldusi, mõtlemata tagajärgedele.
Väärt lugemine ka praegusel hetkel. Täitsa huvitav, kas ka aastal 2123?
🌓25.06 2023 "Kaplinski ja Õnnepalu "Kirjad"
See on teine Kaplinski kirjavahetuse raamat, mida nüüd lugenud olen. Esimene ilmus 2001 LR sarjas "Ööd valged ja mustad", sealne kirjavahetus soomlase Johannes Salmineniga, Skandinaavia tuntud esseistiga. Mäletan, et tookord võtsin selle raamatukese keskkoolinoortega ette. Neis kirjades oli äärmiselt palju mõtteainet kõigest meid ümbritsevast, kusjuures võrdlusaluseks kaks erinevat ühiskonda. Siiamaani, kui käin Hoiuraamatukogus noortele raamatuid lugemiseks toomas, võtan ikka ka selle sealt, nii neid koguneb. Miks? Lihtsalt see oli hea lugemine, targaks tegev:)
Õnnepaluga oli mu meelest kirjavahetus teistsugune, natuke nagu rongile jooksmine. Kahtlematult annab lugejale oma tooni ka teadmine Kaplinski haigusest, lisaks veel see pidev kordamine, et äkki saaks sellest kirjavahetusest raamatu. See mind pisut häiriski, et peaks justkui kirjutama, et miskit kahest suurest väga huvitavast mõtlejast midagi tallele jääks.
Aga vaatamata sellele väiksele taagale oli seal palju mõtteainet. Need vestlused lihtsatest töödest, meid ümbritsevast loodusest, inimeste tegemistest tekitavad äratundmisrõõmu. Eriti huvitav mõte, oli suurte puude ostmine (muide, sel hetkel, kui seda lugesin, rääkis just Kõlvart telekas, et kuidas linn ostab haljastuseks juba suured puud, et ei pea ootama nende kasvamist). Jah, Õnnepalu viisi siis, et ostame suure rahaga aega, ei malda oodata isegi puu kasvamist.
Mis veel, muidugi erutasid ka mõtted Venemaast ja venelastest, pidevalt mõtlesin, et kuidas tänasel hetkel need kaks suurmeest omavahel neist teemadest kõneleksid, sest kirjavahetus oli enne sõda. Raamat ilmus ju aastal 2022 ja seda peab kahtlematult lugedes meeles hoidma.
🌔31.03.2023 Mihhail Šiškin "Sõda või rahu?" Loomingu Raamatukogu 2022 nr 35-37
Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve ja Krista Räni.
Tark raamat. Valusate, teravate probleemidega raamat. Mõningaid uusi tahke näitav ja kõik see ikkagi Venemaast, venelastest, nende juhtidest. Kui kõik nii mõtleks, poleks sõda...
Kahtlematult neile, kel sügav ajaloo tundmine olemas, on selle raamatu lugemine lihtsam. Ma ikka aeg-ajalt pusisin. Kohmetust tekitas sõna ´uluss`, aga harjusin ära. Lisaks oli ka äratundmist, st teatud nõukogude aja kirjeldusi/mõtteid, nt " Toona, minu nooruses, oli Euroopa meie jaoks müüt. Euroopa oli vene unistus inimväärsest elust. Meie jaoks olid eriti olulised euroopalikud väärtused: üksikisiku õigused, inimväärikuse kaitsmine, vabadus." lk 73
Ja veel, raamat ilmus 2019 Saksamaal, eestikeelne 2022 ning autor on kirjutanud sellele eraldi uue ees- ning järelsõna, mis lisab taas kihilisust. Jah, ajalugu on kihiline!
🌔 11.03.2023 David Vseviov "Elulugu. Kaks esimest nädalat"
Suurepärane vaatenurk. Raamat on ilmunud juba 2019, nii et olen justkui hiljaks jäänud, aga raamatu ilmumise furoori meedias mäletan küll ja eks ikka selle lähenemisnurga pärast.
Kahtlematult on intrigeeriv see alapealkiri, kuid just ajaloolane suudab kahest nädalast nii detailirohkelt kirjutada: Vseviovi raadiosaated on ju samasugused, tervelt tunnipikkune saade võib olla ühest ajalookillust ja huvi on saate lõpuni. Nii ka raamatuga. Kui kodused tööd järgmisele päevale lükata, siis päevane lugemine.
Muidugi on selles eluloos fiktsioon ja päriselt juhtunu segamini - lugeja otsustab, mis kuulub Vseviovile, mis mitte. Ja see aeg, mil ta sündis (27.mai 1949), polnud sugugi ilus ning lilleline. Grotesk kuubis.
Kui tahta ikkagi mingist ajaloohetkest põhjalikku ülevaadet, tuleb kuulata kas Vseviovi raadiosaateid või lugeda antud elulooraamatut.
🌓19.02.2023 Leelo Tungal "Naisekäe puudutus"
Triloogia kolmas osa. Memme jõuabki koju, aga selleks peab olema kannatlik, väike Leelo seda omamoodi ongi. Kõik need raamatud on olulised mitme kandi pealt: ajaloolised, jah, kõige teravamalt tulevad ajaloo koledused ikka esile läbi väikese inimese, nende kannatuste; lapsepõlve meenutavad - just see ongi nende raamatute, ka selle viimase kõige olulisem külg. Maailm läbi lapse silmade ja südame. Mõnus kontrast tuleb alati siis, kui tädi Anne maale sõidab. Tema asjalikkus tuletab meelde, et ooh, võta hoogu maha, ehk ei pea kogu aeg askeldama.
Kujunduselt (Urmas Viik) oli viimane raamat ehk kõige karmim, punaviisnurkasid kõikjal, natuke isegi väsitav, samas on see ka mõistetav - see tolleaegne viisnurkne propaganda hakkab tööle ka lugejas, nii on ehk lihtsam tänapäeva inimesel mõista tolleaegset taaka.
Jah, nii tore, et memme koju jõudis.
🌔28.01.2023 Anti Saar "Juturaamat" Metsmildebergi pildid.
Kümne lühilooga raamatuke. Kas lasteraamat? Siinkohal teeksin pika pausi, sest ei oska määratleda: see on just selline mõnusalt piiripealne raamatuke. Lugesin ja mõtlesin, et pagan, et ma juba nii vana olen. Tahaks seda raamatut lugeda näiteks 12-aastasena. Kuidas ma seda siis vastu võtaks? No ei oska ette kujutada...
Aga täiskasvanuna lugedes ka mõnus õhtutäide. Neis on lugu, head kirjeldust, värvikat sõnavalikut ja kihilisust, tõuget edasi mõelda.
Ja loomulikult vapustavad Jüri Mildebergi pildid!!! Pikemalt mõtlemata riputaks nad kõik oma kodu seintele, kui need muidugi olemas oleks. Need sobiks ka väga ühe kirjandusklassi seintele - neist saaks ühe õppeaasta vähemalt rääkida. Kõnetavad pildid. Praegu just mõtlesin, et kui keegi ei oska veel lugeda, siis pilte saab küll selles raamatus lugeda.
Väike lisamärkus: Anti Saar oskab puutööd ja on kenasti selle valdkonna põiminud oma lugudesse, nii et puusepad, tõstke kõrgele sarikad:)
🌔06.01.2023 inBoil "Lorem ipsum"
Katkendeid kirjutamata romaanidest.
Äärmiselt valgustav raamatuke. Selle saab loetud tunniga, aga mõtteainet jagub kauaks. Igale keeleõpetajale väga kasulik abimaterjal. Need on tavalised olukorrad, tekstid, jäädes samas ikkagi loetamatuteks.
Püüan ka ise ühe siia kirja panna.
Buss jõudis alevikku. Kummalisel kombel sel argipäeval tahtsid linna sõita paljud inimesed. Piip-piip-piip, kõlab aparaadist. Bussijuht kiirustab reisijaid, tehke juba kiiremini, tulge peale. Kamp tüdrukuid on kimbatuses, lõpuks sisenevad nemadki, kõigil käes kaks kotti ja saalihokikepp. Saginat on palju, lõpuks saab buss linna poole keerata.
"Aga kus on Pille?" kuulen karjatust enda kõrval.
🌓30.12.2022 Mattias Edvardsson "Peretragöödia",
rootsi keelest tõlkinud Kadri Okas, toimetaja Anne Oruaas.
Aitäh Annele kingitud raamatu eest! Sel viimasel aastal on mu lauale kummalisel kombel hakanud imbuma krimiromaanid. Kui varem vaatasin pigem filme, siis nüüd olen avastanud selle musta maailma raamatutest. Eks need lood tõmbavad end nii sisse, et sul ei jäägi muud üle, kui terve päev raamatut lugeda.
Antud lugu on ilma detektiivita, see oli huvitav. Eks seda kompenseerib kolme tegelase vaatenurk ehk siis nn mõrvamüsteerium avaneb aeglaselt, aga detailirohkelt erinevate inimeste kaudu. Ega ta lõpuni avanegi, aga ühe asja saab lugeja küll selgeks, laste nimel oleme valmis kõigeks. Muide, laibad juba 1. leheküljel ja see mulle meeldis:)
Kuna tegemist rootsi kirjandusega, siis olin valmis selleks, et taas avaneb minu ees see nn Rootsi elu oma suhetega, aga mu meelest on kirjanik suutnud tugevalt üldistada, see kõik sobiks ka meile ehk siis Eestisse.
Igas tegelases oli see nn peretragöödia, aga seda oli täpselt õiges koguses, teisisõnu väga usutavas koguses. Ah jaa, pealkiri "Peretragöödia" mõjub igavalt, kuid kuskil poole peal selgub, miks see pealkiri ja saad ka aru, et autor on seda mõistet laiendanud (315-316).
Ka esikaane kujundus sümbolistlik, sellest juba postituses:)
🌔22.02.2022 Arved Viirlaid "Ristideta hauad"
Piinlik , et siiani see raamat läbi lugemata, vaatamata sellele, et olen sellest ainult head kuulnud. Mis seal ikka - toon vabanduseks aja. AEG on aga muu meelest üks suurimaid tegelasi selles loos. Romaani tegevus toimub oktoobri algusest 1944 kuni hilissuveni 1946. Mis aastad! Jah, raamatut võib mõni lugeda kui põnevikku, aeg-ajalt jookseb lugu nagu film (Taavi põgenemine, elu metsas, Ilme vanglasolek jm), kuid seda saab ka lugeda kui valusalt realistlikku teost.
Võib-olla oli nüüdne lugemine just kõige õigem aeg. Mõistmist rohkem ja peategelas(t)e vabadusiha palju mõistetavam. Kahtlematult võib mõnel hetkel tekitada raskusi see tohutu inimeste galerii, kellega peategelane kokku puutub, aga lugedes tuleb pea selge hoida. Raamatu keskpaigas hakkavad kõik tegelased paika loksuma ja äkitselt mõistad, et Viirlaid on toonud lugejani ühe küla inimeste lood noil aastatel, natuke pealekauba ka Tallinna inimesi. Jah, selle raamatu lõpetamisel meenus mulle Tuglase miniatuur "Ilus ja hirmus on inime".
🌓18.12.2022 Maarja Undusk "Heleda mõtte laast. Ellen Niit"
Väga mahukas, ent huvitav elulooraamat. Kui juba Ulfsaki raamatuga olin tänulik ta tütrele, kes selle nn asja ette võttis, siis selle raamatuga saab täpselt sama öelda, et hea, et tütar Maarja selle ette võttis. Jah, igaüks teab Ellen Niidu toredaid luuletusi: "Karu laul", "Kuidas leiti nääripuu", "Midrimaa", "Suur maalritöö" jpt, kuid seda, kuidas kulges tema elurada, teps mitte. Peamiselt teadis publik, et on Jaan Krossi abikaasa ja suure pere ema. Raamat valgustab!
Milline elurada! Mu meelest täis ootamatuid kurve, aga ka sirgjoonelisi lõike. "Kaugemalt vaatamine eeldab kõrgemat vaatepunkti ka seetõttu, et madalalt vaadates jääb Maa kumerus ette, olgu su silm kui terav tahes." (lk 142) Originaalselt toetavad olid need lõigud, kus autor vaatab maailma kunstniku perspektiivist ja justkui püüab tuua ka meile loo sellest vaatenurgast. Tegelikult ikkagi pani mind mõtlema Ellen Niidu tugevus: kogus selle suure pere kõrvalt luua ja olla nii inimlik.
Maarja Undusk on teinud Eero Epneriga samaväärse töö. Kui saaks, ütleksin talle suur-suur aitäh.
PS! Kirjandusõpetajatele peaks olema see kohustuslik, kas või juba avaldamata luule pärast.
🌓12.12.2022 Eero Epner "Lembit Ulfsak".
Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis raamaturiiulil oli Ulfsak, Niit jne. Jah, elulugu saab kirjutada juba eluajal, Ulfsaki lugu on tagantjärele kirjutatud. See on hästi kirjutatud, lugejale maalitakse ette pilte erinevatest aegruumidest (Epner kasutas seda sõna piisavalt) ja Ulfsakist selles aegruumis, kuid ikka ja jälle tuli mulle selline väike kripeldus hinge, et see on teiste poolt maalitud aegruum, mitte Ulfsaki. Kui Lembit Ulfsak on siiani minu jaoks olnudki ainult näitleja ja väga-väga hea, siis nüüd avanes ka teine pool. Kahtlematult tekitab lugejas aeg-ajalt kadedust selline boheemlaslik eluviis, nii muretu ja lõbus tundub eemalt vaadates, aga eks raamatu keskpaigas saad aru, et see on ka taak. "Kui temalt hiljem küsiti, mis lõpetas tema boheemitsemise, siis vastas Ulfsak ausalt, et perekond ja vastutus perekonna ees. Mõtles veidike ja lisas:" Üks tore meeleseisund on väikekodanlus. Kui inimene selle perioodini jõuab, siis ta on päästetud. Kui sa hakkad oma kodu sättima ning hoolitsema pere ja kodu eest, oma ümbruse eest, siis see toetab sind."" (lk 232) Ja nii ongi. Meenus vestlus endise väga toreda naabrimehega Olev Subbiga, tema ütles sama:)
Kokkuvõtvalt: hästi kirjutatud, stiilselt kujundatud. Ikkagi tore, et Lembit Ulfsak ütles oma tütrele Mariale, et sina pead selle raamatu ikka ära tegema.
Ja üks pisiasi veel: vaatamata oma paksusele on võimalik seda raamatut mõnus käes hoida ja kerge lugeda ehk siis ka tehniline teostus super.
🌔3.12.2022 Mudlum "Poola poisid"
"Kuule, kas sa Mudlumit oled lugenud?", "Mis kirjanik see Mudlum on, kas oled teda lugenud?"...
Ei ole, oli minu vastuseks. Siiani. Nüüd olen. Teisipäeval seisin raamatukogus uute raamatute riiuli juures, Ulfsaki elulugu, Niidu elulugu ja ometi sirutasin käed päikselise kaanega raamatu poole, millel kuldete tähtedega pealkiri "Poola poisid". Autoriks Mudlum.
Mis kirjanik ta siis on? Täitsa kirjanik, pealekauba veel eesti kirjanik. Nende eesti kirjanikega on üldse sellised lood, et me justkui ei usaldaks neid, et mis nüüd nemad. Jah, eks ole ka neid, kelle teosed on nagu punnitatud ja natuke nagu tehislikud. "Poola poisse" lugedes vaimustusin kirjaniku stiilist. Mitte midagi nagu ei jutu, aga tegelikult raamatut käest ära ka ei pane. Mul tekkis paralleele aeg-ajalt Jerofejevi "Moskva-Petuškiga", vahepeal Kivirähki "Maailma lõpuga".
"Selleks, et siin maailmas ülepea midagi teha, saati siis veel midagi suuremat kui harilikult, tuleb omaks võtta poolidioodi meeleseisund, kes peab kõike võimalikuks, kuid samas suhtub kõigesse teatava eelmalviibiva kergemeelsusega, et end ebaõnnestumise löökide eest kaitsta." (lk 366) See tsitaat oli mu meelest selle loo mõte, kui üldse sellistest teostest mingit võtit hullupööra otsida. Hea raamat on see, kus lisaks loole, leiad mõtteteri, millega vaielda ja millega nõus olla. Siin neid jagus.
Mulle hullult meeldis ka raamatu kaas. Seda peab päriselt käes hoidma. Mõnus.
🌔13.11.2022 W. Shakespeare "Hamlet"
Seisus kohustab:) On möödunud igavik, mil lugesin "Hamletit". Nagu õpilane püüdsin nädalavahetusega hakkama saada. Täitsa võimalik. Aeg annab lugemisvarale alati uusi nurki. Mõnd mõtet loed ja näed miskit, mida pole varem märganud, eks see teebki loo kütkestavaks. Lugedes tekkis mul ikka ja jälle küsimus, miks küll on see lugu lavastajatele nii suureks ahvatluseks. Kas pinge Hamletis? Kas enda tõetunde, süüme mahasurumine on patt? "Ent kuidas sa ka toimid, oma südant sa ära rüveta" (lk 29)? Miks ei suuda inimene kaua taluda seesmist konflikt? Nii palju küsimusi... Seekord märkasin väga Poloniust, tema libekeelsust, vastuolulisust. Päris huvitav oleks olla Poloniuse advokaat.
"Sa ära kanna oma mõtteid keelel ja teoks neid ära uisapäisa tee. Sa ole lahke, aga mitte libe. Need sõbrad, kes on proovi läbi teinud, seo hinge külge terasvitstega, kuid ära kätt tee tuimaks, teretades vasthautud verisulis uljaspäid... (lk 21)
Ja muidugi Hamleti iroonia: "Inimene võib kala püüda ussiga, kes on söönud kuningat, ja süüa kala, kes selle ussi ära õgis" Hamleti selgitus: "Ei midagi; tahtsin teile ainult näidata, kuidas kuningas võib teha paraadreisi läbi kerjuse soolikate" (lk 86)
Olla või mitte olla... Olla.
🌕29.10.2022 Fernando Pessoa "Tubakapood" A`lvaro de Campose viimased luuletused Tõnu Õnnepalu tõlkes
Nii nagu tõlkija eessõna on pealkirjastanud, nii ongi: "Pessoa lummuses". Ja nii nagu tõlkijagi mainib, et Pessoaga kohtud mitu korda oma elu jooksul, siis nii minagi. Mis seal salata! Egas ma teda kätte pole saanud, aga ikka ja jälle lehitsen ja loen, loen ja lehitsen, mõtlen, et kas nii või mitte. Eriti lummavad mind pikad värsid, kus mõte justkui lõpmatu. "Ma olen reisinud, ma olen ostnud kasutut, ma olen leidnud ebakindlat, ja mu süda on seesama, mis ma olin, taevas kõrbe kohal." Jah, Pessoal on ka üks luuletus sümbolitest "Sümbolid? Mul on kõrini sümbolitest... Et maa on sümbol, hea küll... Või kes märkab maad, mis on seesama, millel ta kõnnib? ...sest ka meri on maa..."
On´s Pessoa luule kurb? On ja ei ole, sest mis on kurbus, kas see, kui ütled, et oled kurb, või see, kui loed ja oled kurb või see, kui...
Jah, Pessoad tasub lehitseda ikka ja jälle.
🌓15.10.2022 Rutger Bregman "Inimkond. Paljutõotav ajalugu"
Tõlkija Tõnis Värnik.
Tunne iseennast! Selle raamatu lugemine paneb maailma nägema väga mitmetest uutest nurkadest. Hakkasin nägema (taas!) täiesti uuest vaatenurgast meie koolisüsteemi, poliitikat, vihkamist, empaatiat... mida kõike veel.
Hollandist pärit filosoof Bregman on ikka seda usku, et mida rohkem sa annad, seda rohkem sul on. See kehtib usalduse, sõpruse, aga ka rahu kohta.
Raamatut hakkasin lugema lugerist ja mul on hea meel, et ta on mul olemas. Kuid nii tiheda teksti puhul oli ikkagi hea poole raamatu pealt jätkata paberraamatu lugemist. Häid mõtteid saab väga kiirelt edasi-tagasi sirvida. Samas oli see raamat minu jaoks erineva tasemega, oli peatükke, mis ei kõnetanud ja mõjusid natuke muinasjutulisena: kuigi filosoofide missioon mu meelest ongi uskuda millessegi, mille peale igaüks ei tule! Aga oli peatükke, kus igalt leheküljelt leidsid mõtte, mille üle juurelda veel tükk aega. Näiteks see kooli peatükk. Jah, elame liiga korrastatud kohustuslike tegutsemisreeglitega maailmas...
Põhiline: ole realist, jää truuks oma loomusele ja usalda. Tee kõigi nähes head ja ole suuremeelne. Mõjub naiivsena? Aga see, mis täna naiivne, võib homme olla realistlik ehk siis mõistuspärane.
"On aeg uueks realismiks. On aeg näha inimkonda uue pilguga." (lk 372) Rutger Bregman
🌔2.10 2022 Heli Kendra "Kärkä" 1. osa
Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse 2. koht 2021.
Jääb mõistatuseks, miks polnud esimene. Natuke meenutab mulle Mats Traadi "Minge üles mägedele". On üks koht/paik, kus inimesed askeldavad, seljatavad oma igapäeva muresid, tunnevad rõõmu piskust. Kärkä ja Palanumäe on mu jaoks natuke sarnase olemusega.
Kahtlematult on ses romaanis ka üks oluline tegelane: Kuusalu rannakeel, nagu Jan Kaus tagakaanel ütleb: keel, mis on aegruumi hämarusest kirjatähevalgele toodud.
Kuna olen ise siin Põhja-Eestis sisserännanu, siis tundes mõningaid kohalikke, ka rannast pärit kohalikke, siis tahes-tahtmata tulid mõningate tegelaste taha konkreetsed inimesed.
Üks probleem on, tegelasi palju, hea oleks olnud lugejale sisekaanele üks väike skeem, kas siis talude järgi või sugulussidemete järgi, ühenimelisi palju, mingil hetkel lähevad nad segi, et kes oli nüüd kes. Samas, kes ütles, et lugejal peab hullult mugav olema.
🌒12.09.2022 Kätlin Kaldmaa "Lydia"
Mul oli suur huvi selle raamatu vastu, ilmus aasta tagasi ja siis tutvustati seda nii suursuguselt ja põnevalt.
Täna käisin kooli raamatukogus ja nii toredasti ta mulle vastu vaataski. Kahtlematult haarasin selle kaenlasse ja koju lugema.
Oh jah. Pettumus oli suur. Lootsin nautida toredat lugu supertüdrukust, kuid sain kuivalt kirjutatud eluloo. Ma küll ei oska öelda, mis vanusele see on? Nii mõnigi ehk ütleb, et kirjuta siis ise paremini. Ega muud üle jäägi, ainult pisut peab veel sellega ootama. Järgmist suve ja siis võtame asja ette:)
Raamatu juures oli miskit vahvat ka! Pildid! Neid oli igat mesti: illustreerivaid, toetavaid, mõtet edasi viivaid. Kunstnik Jaan Rõõmus on olnud selle loo juures superkunstnik.
🌓10.09.2022 Indrek Koff "Kuhu lapsed said?"
Pildid Elina Sildre.
"Terje, ae! Kuhu lapsed said? Ah? Tahaks tagasi!" kirjutas pühenduseks raamatusse kirjanik Koff.
Meenus taas lapsepõlv, kus sai loetud palju hoogsates värssides lugusid (Kornei Tšukovški "Imepuu" lood). Väga lahe, et nüüd ka eesti keeles taoline looke koos tõesti toetavate lustlike illustratsioonidega.
Lugulaul kahtlematult õpetlik, lastel saab villand keeldudest, käskudest ja nad võtavad otsuse metsa põgeneda. Kuidas kõik õnnelikult lõpeb, on lugemishetke väärt.
PS! Arvukate auhindadega raamat: Karl Eduard Söödi lasteluuleauhind 2020, Aasta Rosina auhind ja Hea Lasteraamat 2021 tiitel – ning jõudnud ka konkursil „25 kauneimat Eesti raamatut 2021“ tunnustatute hulka
🌕5.09.2022 Julios Oro "Muna"
Aino loo visuaal Lilian Härmilt.
Tekitasin endale edu elamuse, sest öökapil hetkel nii paks raamat ja päevad tihedad. Piinlik, kui vahepeal ei jõua miskit läbi. Nii et endale tuleb luua ikka aeg-ajalt edu elamust. Raamaturiiul pakub selleks tohutult võimalusi.
Kui palju kihte ses lühiloos! Sissejuhatus ehk ekspositsioon tutvustab rahulikku külaelu. Sõlmitus: kana muneb muna. Dispositsioon ehk teema arendus avab tegelastevahelised suhted, need lähevad õige kriminaalseks. Kulminatsioon ehk pinge haripunkt: vups! seda ei reeda ma ju ometi ära. Õnneks on lool pingelangus ehk pööre.
Lugemisväärt raamat. Kuulamisväärt ka. Guugelda Jan Uuspõld ja Muna! Meisterlik!!!
🌓15.08.2022 Antti Tuomainen "Põdravalem",
soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.
See on nüüd järg "Jänesefaktorile", mille tõesti neelasin hetkega, seekord pisut algus tiksus, põhjust ei teagi. Äkki lihtsalt see, et olin harjunud kirjaniku stiiliga - peategelane jutustab kõigest, mis ta ümber ja peas toimub, no jah peategelane oli ka tuttav oma veidrusega, matemaatikaga. Kahtlematult on Tuomainen osav kirjanik: anda tegelasele selline lahe kiiks: matemaatika. Huvitav, kas matemaatikud ka nii arutlevad elu üle nagu Henri?
Tegelikult oli mõnus kuuma päeva lugemine. Lihtne ja loogiline, mõni koht naeruturtsatustega. Tegelikult pani see mind aga kõige rohkem mõtlema Soome üle. Kui loen soome kirjaniku raamatut, mis räägib sealsest elust, mis siis, et see on fiktsioon, siis tahes-tahtmata tekib kujutelm sellest maast ja sealsetest inimestest. Õnneks olen lugenud ka teistsuguseid soome kirjanikke ja isegi käinud Soomes :) ja suhelnud soomlastega, nii et püüdsin ikka mõelda, et selline ikka pole Soome elu ja inimesed.
Sealsed seikluspargi töötajad olid kõik hullumeeleste veidrustega. Kunstis lisatakse ohtralt värve tegelastele, olgu tegemist siis raamatu või teatri või filmi tegelastega. Esmalt meenuvad Lutsu "Kevade" tegelased. Igal mingi tugev eripära ja kontrastid töötavad. Tuomaineni tegelased on ka veidrad ja nende kontsentratsioon sealses peamises tegevuspaigas on kõrge, aga see ei häiri. Ainuke nn normaalne on Laura, kuigi aeg-ajalt krimkale kohaselt kipud ka teda kahtlustama.
Ja veel! Lõbustuspargis klopitakse inimesi, seikluspargis klopib inimene end ise. Päris tabav mõte Henrilt (seda pidi ta muidugi mõlemas raamatus aeg-ajalt mõnele juhmakale meelde tuletama).
:)
🌖12.08.2022 Toshikazu Kawaguchi "Enne, kui kohv jahtub",
eestikeelne tõlge Sach Veelma.
On sarju, mille valikutes ei pea kahtlema. Üks neist on sari "Punane raamat". Pinev ja suurel hulgal mõtlemisainet pakkuv lugemiselamus.
Ühea kohvikus on tool, kuhu istudes saad ajas rännata, saad justkui selgitusi südantkriipivate kohtumistest oluliste inimestega. Eks kõigil ole meil olnud mõni kohtumine, olukord, milles tahaksid rohkem aru saada nii enda kui ka kaaslase käitumisest.
Ajas tagasi minek ei muutnud olevikku. Jah, olevik ehk siis naudi hetke on oluline.
See raamat ilmus Jaapanis alles pärast samanimelise näidendi ilmumist. Kujutan ette, milline maiuspala see nii lavastajale kui ka näitlejatele on.
Tohutult meeldisid ka peatükkide fookused, nt ema ja tütar või õed jne. Jaapani raamatute lugemisel on alati see hea omadus, et nende väärtusteruum tuleb sinuni ja see on nii teistmoodi ja huvitekitav. Näiteks tsikaadi kujund haikus.
Kirjaniku stiili üks põnev võte oli tegelaste riiete täpne kirjeldus. Kohati ei anna see ju sisu edasi, võiks justkui selle ära jätta, aga lõppkokkuvõttes loob see ikkagi lugejas väga detailitäpse pildi kohvikust ning seal olevatest inimestest.
Väärt lugemine.
🌒31.07.2022 Anna Gavalda "Ma armastasin teda" ja "35 kilo lootust".
Esimese tõlkija Triinu Tamm, teise Indrek Koff.
Need kaks Gavalda raamatut tulid mu ellu ühel ja samal ajal, üks raamatuvahetusest, teine tellituna raamatukogust. Varasemalt on mul Gavaldalt loetud kaks menukit, mõlemad olid täpsed värvikad lugemiselamused. Sel korral asi nii ei jooksnud. "Ma armastasin teda" haarab esmapilgul, kuid keskpaigas hakkas venima, vaatamata sellele, et Gavalda on suurepärane dialoogide autor. Kui see oleks olnud näidend, siis oleks ma arvatavasti väga vaimustunud olnud. See panigi mind mõtlema autori ja žanrivaliku üle, sest Gavalda lühijutud ("Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks") olid nn õiges žanris. Ehk ka asi selles, et juhtusin nägema telekast Martin Alguse stsenaariumi põhjal vändatud "Sangarite" filmi. Film oli ikkagi hale, olen täiesti kindel, et kui Algus oleks sellest romaani kirjutanud, oleks see haarav ja vaimukas lugu olnud. Oleks, oleks...
"35 kilo lootust" on "Hea lasteraamatu" kleepsuga. Kuna olin eelnevalt lugenud ainult ülivõrdes muljeid, siis oli päris raske aru saada, milles see fenomen seisneb. Lugu algab tohutu kooli kirumisega, mu meelest odav trikk noori lugema meelitada. Lugemise ajal muidugi noomisin end, et sa oled juba vana inimene, noor loeb seda ikkagi ahaaelamusega, püüa mõelda, et see aitab ehk paljusid noori (nii umbes 11-13aastaseid) end analüüsima, leidma end jne.
Kahtlematult saan teha väikese üldistuse Gavalda raamatute põhisõnumistest: üksindusest ja raskustest ülesaamine, suhted lähedastega, oma teekonna paikapanek...
Hetkel Gavalda raamatute seis mul 2:2. Nii et viik!
🌕22.07.2022 Martin Algus "Midagi tõelist"
Lugesin seda raamatut teist korda. Ime. Kui esimesel korral ahmisin sisu, siis teisel korral kirjaniku stiili. See on tõesti midagi tõelist.
Kaks erinevat meest – kaks erinevat stiili – kaks erinevat keelt.
Lugu jookseb läbi kahe mehe jutustamise, justkui ülestunnistuse, kõike vaadatakse tagantjärele, möödunule on kohati hinnanguline vaatepunkt. Lisaks jookseb lugu nn vastandumisprintsiibil, kui ühel tegelasel saab armastus otsa, siis teine just leiab selle. Leo ja Karl võtaks justkui üksteiselt jutustamist üle.
Aga jah, lugeja, "Vaata ette", see on selle loo raam:)
🌗22.07.2022 Valdur Mikita "Mõtterändur"
Paar nädalat tagasi poes veeretasin seda raamatukest käes: osta või mitte. Jäi ostmata. Laenutasin raamatukogust, ei kahetse.
Olen alati Mikita asju lugenud ja tajunud, et tal käibki kuidagi üles-alla meetodil. On helgemaid hetki ja mitte nii kaasakiskuvaid. Mu jaoks oli see raamatuke nii ja naa. Oli tõeliselt häid mõtterännakuid: inimese teostusest, kodudest, lapsepõlvest, tänapäeva elust... , aga olid ka sellised mõtterännakud, millega ma ei haakunud, kohati tahaks temaga vaielda või justkui ta sealt pilve pealt alla tuua:) Pessimisti peatükk ei läinud mulle üldse korda, ei saanudki aru, kas see oli iroonia või mis.
Kuna tegemist on pehmekaanelise köitega, siis poole raamatu peal pidin väga hoolikalt lehti keerama, sest tegemist raamatukogu raamatuga ja tundsin, et olen esimene. Ei taha ju nartsu tagasi viia. Raamatu lõpus sain muige suule:
" Mulle meeldib köite naksatus, kui äsja trükist tulnud raamat esmakordselt avatakse. Hetk, mil vastne ese kaotab süütuse." ( lk 194)
Nii et selle raamatu süütus on võetud...
🌑18.07.2022 Jurga Vile, Lina Itagaki "Siberi haiku"
Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel.
Raamat, mille jätsin paraku pooleli. sirvisin küll lõpuni, aga jah... Pole siiamaani poolelijäetud raamatutest kokkuvõtteid teinud, kuigi õpilastel olen küll palunud. Edaspidi teen, sest neid ikka jagub:)
Raamatu ilmumisel oli päris palju lugusid selle originaalsusest, headusest jne. Ootus oli suur. Jah, see on ses mõttes eriline, et siin on vastuolu: koomiks ja raske teema koos. Aga miks see mulle ei meeldinudki, oli see, et see polnud ju koomiks, see oli mingi segu millestki, millest ma aru ei saanud. Häiris ka kirjašrift.
Ühesõnaga mulle ei sobinud see vorm, milles seda lugu esitleti, see aga ei tähenda, et "Siberi haiku" ei vääriks kätte võtmist. Kui täiskasvanu tahab lapsele pajatada küüditamisest, siis kooslugemiseks hea.
🌘17.07.2022 Martin Algus "Kontakt"
Rahvusvahelise näidendivõistluse New Baltic Drama 2011 võidutöö.
On näidendeid, mis ainult lugemiseks; näidendeid, mis ainult lavastamiseks ja näidendeid, mis sobivad mõlemaks. "Kontakt" sobitub sinna viimasesse rühma, kuigi lugedes tekkis kange kiusatus ikka ja jälle seda lavalt näha. Loo algus on hoogne ja sobis lugemiseks, mida lõpu poole, seda rohkem oleks tegelikult lavastust näha, sest egas lugeja ikka kõiki neid valgus- ja heliefekte, mis lugu võimendavad, suuda ette kujutada. Õnneks on kirjanik monoloogides pausid kindlalt ära märkinud, see annab lugejale ka hingetõmbe aega, mõtlemisaega. Kõige keerulisem oli Antoni ja Georgi jutuajamisi jälgida, kuigi nende dialoog oli üks võtmelugudest.
Pealkiri on hea ja lööv, aga taas - lugedes tekkis vähem seoseid. Vaatamata sellele oli mõttekas lugemine
🌗15.07.2022 Doris Kareva "Sa pole üksi"
Tagakaanel on lause: "Sa pole kunagi üksi - maailm kõneleb sinuga."
Nii on, aga ainult sel juhul, kui oled loov. Kareva on, sest näiteks lugu "Suur laine ja väike laine" oli just selline, mida lugedes mõtlesin, et näed sa, Kareva on olnud rannas, ehk üksigi, ja jälginud lainete loksumist ja need lained hakkasid temaga kõnelema. Väga lihtne ja sügav lugu.
Nii ka teiste lugudega. Mõnus oli taas nn päris muinasjuttusid lugeda: kuningad ja kuningannad, hea ja kuri... Lugesin ja lapsepõlvetunne tuli. See on turvaline maailm. Sinu ümber on argipäev, näiteks sõidad autos kõrvalistmel, vastu vuhisevad teised autod, kõrval olevatel põldudel käib askeldamine, sina aga oled kuningalossi aias ja otsid südamepuud. Hea eemaldumine, oled kahes reaalsuses.
Kareva keel on väljendusrikas, kui tahta, et su sõnavara areneks, siis Kareva lood on täispanga peale minek. Ega asjata pole mõnd lugu sellest raamatust kasutatud õppematerjalina (raamat on ilmunud juba 2011).
Lemmiklood "Sinine kivi" ja "Eit ja taat", see viimane oli magusehmatav. Nii on.
🌒Alex Schulman "Ellujääjad"
Tõlkinud Ruth Laidmets.
Sarjast "Põhjamaade romaan". Just see innustas mind raamatukogu laualt seda endaga koju kaasa võtma. Enamjaolt on soome või rootsi kirjandusega mul head suhted. Seekord ei saanud justkui minema, miskit segas, tundus justkui aimatav ja väga tuntud teemaga. Aga olen juba sel suvel juba päris palju raamatuid lihtsalt pooleli jätnud, siis seekord tiksusin edasi ja asi toimis.
Kohati karm, just need lapsepõlvemälestused, kus peategelase vanemad taas hooletud olid, ei taha mitte mõeldagi, et päriselt selliseid vanemaid on. Aga on.
See ajaga mängimine oli mõnus, mulle tõesti meeldivad raamatud, kus olevik ja minevik tiksuvad paralleelselt. Õnneks on kirjanikke, kes julgevad selle ette võtta.
Väga kirjanduslik ja kohati ka poeetiline oli 13. peatükk.
"Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas." (lk 109) Aga sellest võiks juba teha eraldi postituse:)
🌔4.07.2022 Umberto Galimberti "Miks? 100 filosoofi mõtted ja lood uudishimulikele lastele"
Tõlkinud Maria Einman
"Täiskasvanuid ei üllata. Tagatipuks ei jookse nad kunagi lihtsalt sellepärast, et see on mõnus - nad jooksevad ainult siis, kui neil on vaja kuhugi kiiresti jõuda" (lk 156)
Lehekülg ja filosoof. Pealekauba veel suures ja lihtsas kirjas. Lugesin seda vahtrapuu all, päike soojendamas jalataldu ja mõtted keerlesid siia ja sinna. Muidugi võiks elu Diogenes Sinopesti moodi (koherentselt ehk siis meie sõnad ja meie eluviis peavad olema kooskõlas meie veendumustega), aga tegelikult ka Konfutsiuse mõte mõistlik ehk peaksid teadma oma kohta ja vastavalt sellele käituma.
Mõtlen, järelikult olen - Descartese mõte ka hää.
Peaks vist lihtsalt jooksma minema:)
🌓27.06.2022 John Green "Kilpkonnad alla välja"
Tõlkinud Pilleke Laarmann.
Raamatu tagakaanel on iseloomustavad märksõnad: üllatav, liigutav ja aus. Minu omadussõnad oleksid voolav, mõtlemapanev ja empaatiat arendav.
Tänases maailmas on nii palju iseendaga tegelemist, et ei teagi, kus lõpeb eneses sorkimine ja kus algab vaimuhaigus. Igal juhul autori järelsõna viimane mõte on järgmine: "Vaimuhaigus on ravitav, kuigi tee paranemiseni võib olla pikk ja käänuline. Alati on lootust, isegi siis, kui mõistus vastupidist väidab." (lk 247)
Jim Achilevi "Kehade mets" paneb hetkeks lugejat tundma, et ta justkui saaks poistest paremini aru, siis John Greeni "Kilpkonnad alla välja" paneb hetkeks tundma, et mõistad ärevuses (et mitte öelda ärevushäiretega) noori.
Äärmiselt tsitaadirohke!
🌝26.06.2022 Antti Tuomainen "Jänesefaktor"
Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.
Taas oli mul ees rongisõit punktist A punkti B ehk Tallinnast Tartusse. Parimaks kaaslaseks e-luger, see tuleb ainult täita sisuga. Kiirelt Rahva Raamatu leheküljele ja sekundiga oli raamatuke koduarvutis. Miks just "Jänese faktor"? Nägin Head Read programmis olnud intervjuud autori Antti Tuomaineniga, inspireeris.
Väga hea krimiraamat. MItte ainult sellele žanrile omaste tunnuste pärast, vaid see raamatuke liigutab ka lugeja sotsiaalset närvi ja paneb taas mõtisklema elu mõttekuse või mõttetuse üle. Naerma ajab ka!
Meeldis, et oli ootamatuid pöördeid, et mingid kohad olid aimatavad (nagu detektiivil:)), et oli ja armastust. Armastusega kunstis on nagu rosinatega kringlis.
Ja veel - väegade värvika keelega.
🌖11.06.2022 Janne Teller "Mitte midagi! Tõlkinud Eva Velsker.
Ühe õhtu lugu, see raamatuke läheb kiiresti, aga... jah, lugesin küll ta mõne tunniga läbi, kuid see raamatuke vajab järelemõtlemise aega. Teema on tõesti raputav. Pisut meenutas oma ehmatava aususega "Kärbeste jumalat". Taanis taheti see alul ära keelata, nüüd on see Taani koolides kohustuslik. Intrigeeriv ja ehmatav. Põhiteema: mis on tähtis? Tähtis mulle, sulle ja meile.
Mulle on oluline lugemine, aga sellega ma vist selles raamatu lasteseltskonnas läbi ei saa.
Mis on siis tähendust väärt?
🌞14.04.2022 Anna Gavalda "Näpatud tunnid"
Tõlkija Pille Kruus
Kuidas mulle meeldivad filmiliku süžeega raamatud! Kehrast Tartusse sõites näppasin minuteid ja "Näpatud tundide" (e-raamatus kõigest 60 lehekülge) lugu sai mu saatjaks viimastel nädalatel. Küll on hea teha spontaanseid otsuseid aeg-ajalt ja siis jälle elu argipäeva rutiini astuda.
Lisaks oli see ka tore õdede ning vendade lugu. Mõnus.
Gavalda ei valmista pettumust!
🌔10.04.2022 Jan Kaus "Vaade"
Loen ja keeran lehte, minu ees on vaade. Ka raamat on vaade. Ka "Vaade" on vaade, mis ei anna end kohe kätte nagu iga endast lugupidav vaade. Miljoni dollari vaade annab end kohe kätte miljonit omamata. Alustad lugemisega nagu ikka - suure panoraami vaatamisega. Esialgu ei suuda keskenduda, lausa sunnid end vaatama. Päevad mööduvad, vaade püsib. Öökapil. Siis. Siis võtad end kätte ja sunnid end vaatama, sest tead, et see vaatamine (loe lugemine) rahustab sind ja ühekorraga oled sa vaates: naudid detaile, leiad üha uusi nurki, saad mõtteainet nähtust. Märkad, et raamatu kolmveerand lehed on su vasakul poolel, natuke veel ja vaadet pole enam. On vaatest kaugenemise tunne, tornist allatuleku tunne. Sa liigud vaatest (kordan: loetust) eemale, ometi on ta su peas, kõrvus Vimme Susi "Ex animo" https://www.youtube.com/watch?v=NdO7pSFofpI
🌒07.03.2022 Indrek Hargla "Rataskaevu viirastus"
No nii, sel nädalal on 8. klassil krimikirjanduse vastamine. Et olla noortega ühe pulga peal, võtsin riiulist 2011.aastast seisnud Hargla menukrimka. Eks film ka tulemas ja puha. Tuleb end kurssi viia ümbritsevaga.
Jah, sel lool on täitsa klassikalise krimiraamatu tunnuseid. On mõrv, on kahtlusaluseid pea 10, lugeja saab detektiivi mõtetega koos olla. Lisaks veel, et tegevus toimub siin lähedal - Tallinnas. Paraku toimub see keskajal ja vot siin tuli mu jaoks üks raske nurk: nii palju keskaegseid termineid. Kahtlematult kontekst aitab sõnade tähendusele kaasa, aga tunne, kui vähesed teadmised on mul ajaloost on tugev.
Egas midagi, kui võimalik, tuleb end parandada.
Ah jaa, armastust oli natuke ka ses romaanis:)
🌒23.02.2022 Franz Kafka "Metamorfoos"
Tagantjärele oskame miskit paremini põhjendada, analüüsida. Kahjuks või õnneks, kes seda teab...
Lugesin taas veel kord maailmakirjanduse üht tuntud teost, see lihtsalt liikus minu poole igasuguste märkidega. Võtsingi siis ta taas ette. Lugemisaega selleks eriti ei lähe, kahetunnine reis muundumiseks.
Elu võttis pöörase käigu pärast selle lugemist, nii et kokkuvõttekski polnud mahti.
Olemuslik muutus on meis kõigis toimunud. VP on muutunud suureks sitikaks. Kui Kafka loos püüdsid pereliikmed tasapisi harjuda selle metamorfoosiga, siis meie ei saa seda endale lubada, aga ehmunud oleme küll. Kui VP juhtub sama mis Gregoriga, siis on lootust.
06.02.2022 Matt Haig "Kesköö raamatukogu"
Kuidas jõuame raamatuteni, mida hakkame lugema? Juhuslikult. Ei, sest eelviimases raamatuski "Maranta" üks mu lemmiktsitaat oli, et juhuseid pole.
Minu töö ongi lugeda loetud raamatute kokkuvõtteid. Mõni aeg tagasi lugesin ühe üheksanda klassi õpilase suurepärast arvamust sellest raamatust. Ühinen temaga.
Jah, lugu ise on lihtne. Peategelane Nora võitleb oma eluga...heaks kaaslaseks raamatukoguhoidja proua Elm, helge tegelane Norale.
Loed ja saad aru, et see, mida Matt Haig püüab lugejale ikka ja jälle öelda, on ammuteada tõde, kuid vajab pidevat meeldetuletamist.
"Kerge on taga nutta neid elusid, mida me pole elanud." Lõpeta kahetsemine, põleta oma nn "Kahetsuste raamat" ja sa näed...
🌔23.01.2022 Éric Vuillard´i "Päevakord"
Kui mu kätte satub Indrek Kofi poolt tõlgitud raamat, siis tean, et on tegemist hea kraamiga. Nii ka seekord.
Éric Vuillard´i "Päevakord". Filmilik (eriti algus) jutustus teise maailmasõja kulisside tagusest. Nii teistmoodi nurga alt, nii palju pisidetaile. Traagikat ja koomikat, näiteks Hitleri Austria vallutamine. "Hitler on endast väljas: tema suurpäev, mis pidi olema üksainus energiline, hüpnotiseeriv läbisõit, oli kinni kiilunud. Kiiruse asemel hangumine; vitaalsuse asemel lämbumine; elaani asemel punnseis." (lk 52)
Hetkel on muidugi see raamat isegi hirmu tekitav. Praegune maailma päevapoliitika kisub väga sarnanema tolleaegsega. Rahustavalt mõjus "Kostüümilaenutuse" peatükk. Uskumatu kujund. Väga võimas!
"Tõde lahustub kõiksugu tühjas-tähjas." (lk 57)
🌓16.01.2022 Birutè Jonuškaitè "Maranta"
Leedu kirjandusauhindu võitnud nüüdisromaan. Mina annaksin hoopistükkis auhinna Tõlkijale Tiiu Sandrakule.
PS! Tõlkija suure tähega teadlikult.
Seda raamatutut inspireeriski Tiiu tõlketöö ja see on imetlusväärt. Minu raamaturiiulis vist esimene raamat, mis on nii-nii poeetiline proosaraamat. Milline keel! Milline tundemaailm!
"Nagu ka iseenda meeleolu. Veider korraga EI KUSAGIL ja KÕIKJAL viibimise tunne."
Tegelikult raamatu sisu polegi väga keeruline, küllap mõni meister suudab selle mõne leheküljega lakooniliselt edasi anda. Mulle tundub, et lugeja lõpuks naudibki peategelase hunnitut tunnetemaailma...
Samas, sain väga palju teada leedukatest, nende ajaloost. Tõlkija järelsõna oli valgustuslik.
Üle kõige meeldis mulle mõte "Juhuslikke inimesi pole olemas. Pole olemas juhuslikke kohtumisi." Põnev ju!
🌔28.12.2021 Sayaka Murata "Inimene helendavast klaaskastist"
Kolgas ei ole enam ühtegi poodi...
Selle raamatu tegevus on aga minipoes ehk jaapani keeles kombinis ehk helendavas klaaskastis.
Nii teistmoodi lugu, samas ka ei miskit üllatuslikku. Lihtsalt autor paneb peategelase ehk minipoe müüja elu jälgides meie endi elude peale mõtlema.
Püüd olla teistega sarnane - kas peamine eesmärk? Püüd olla teistega sarnane - nii on lihtsam. Millal saab sinust võõrkeha mingi seltskonna jaoks? Oli õõvastav, kui peategelane teatas õele, et on leidnud mehe ja oh seda rõõmu õelt, et lõpuks ometi. Õde muidugi ei teadnud veel, et missuguse mehe. Lugeja aga küll. Elu kõverpeegel.
Mõistsin väga peategelase rutiini vajadust. Inimese liikumist teatud süsteemses ajavoolus. Kahtlematult on raamatus see võimendatud, aga ei pääse ka meie sellest rutiinivajadusest ja selles pole miskit imelikku. Tee tööd, siis tuleb armastus. Töö armastus.
Raamatu järelsõna tekitab igatsuse väikepoodide järele. Nii kahju, et Eestis avatakse aina suuri poode... Jah, kes ei viitsi raamatut läbi lugeda, võtku ette järelsõna, väga informeeriv.
🌔23.12.2021 Anna Gavalda "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks"
Äärmiselt jõululik pealkiri, raamat ise mõnusa vaatega meid ümbritsevatele inimestele. Taas kord lühijuttude kogumik. Jah, olen neisse armuma hakanud. kui romaan ette võtta, siis võiks ta olla sama hea nagu Aramburu "Isamaa" või eesti kirjandusest Traadi "Minge üles mägedele".
Aga need lühijutud: tänapäevane, elulised ja jooksvad dialoogid, puäntlikud lõpud. Mis sa veel hing tahad!
Ja veel! Kui keegi tahab saada kirjanikuks, siis see koguke on väga hea õlale patsutus:)
Ma ei teadnud Anna Gavaldast midagi, nüüd püüan teisigi tema teoseid lugeda, õnneks mõned on eesti keeles olemas.
🌓15.12.2021 Jaan Aru "Ajust ja arust"
Üllataval kombel on hakanud mu öökapile populaarteaduslikku lugemist tekkima. See oli väga hea sõbra soovitus ja olen tänulik talle selle eest. Suhtun nüüd teisiti oma ajusse, lugupidavamalt. Tihti öeldakse, et hoia oma südant, kuid pärast selle raamatu lugemist on lause "Hoia oma aju" õigustatud.
Unenägude peatükk tekitas ka siia-sinna mõtteid. Nüüd ma vist ei hakka oma unenägudele enam seletusi otsima, põhjuse saad teada siit raamatust:). Unenägude peatüki juures meenus mulle Roald Dahli SSH ehk Suur Sõbralik Hiiglane.
Lisaks veel pisiteadmisi, näiteks et jänes magab kauem kui elevant. No vot siis!
Paar nõuannet veel Jaan Arult: kasutage teadliku mõtlemise piiratud ressurssi nutikalt ning tehke tähtsamaid asju parimal tööajal!
🌖10.12.2021 Martin Algus "Paranemine"
... ja kuskil mu sees sillerdas selle valguse mälestus...
Igatsesin lugeda luuleraamatut, kuid kõik, mis kodus, on loetud või lehitsetud. Nüüd sain korraks linna ja teadsin kindlalt, et ostan Martin Alguse uue raamatu. Algus on hea, ta on minu kirjanik, kui nii võib öelda. Kõik, mida olen lugenud ("Midagi tõelist", "Tagamaa"), on väga head ja nii erinevad. Kahtlematult on kõik need kolm ka žanriliselt erinevad - romaan, novellid ja luule - see ei vähenda nende võlu.
"Paranemist" oli ka mulle vaja. Empaatia. Temal ema, minul isa.
... kõik on justkui selge
samas pole mitte miski selge...
Ja veel, ärge kartke luuleraamatuid. Need on hinge puhastavad.
🌔01.12.2021 Fernando Aramburu "Isamaa"
Kiitust väärt! Autorile/lugejale/baskidele.
Kaldkriips oli üks huvitavatest võtetest, mida kirjanik kasutas. Lugeja valik, mis oluline.
Kahe pereema lugu. Natuke nagu Andrese ja Pearu ehk siis Bittori ja Mireni lugu. Et siis nagu "Tõde ja õigus" või?
Ei. See oli nagu Mats Traadi jõgiromaan "Minge üles mägedele". Imetlusega naudin lugusid, mis suudavad tekitada sinus paralleelreaalsuse: päeval olen koolis, suhtlen sealsete inimestega, õhtul kodus lähedastega ja siis lähen Baskimaale ja elan koos nendega. Tegelaste sisemonoloogid vaheldusid, sündmused kulgesid, et.
Ka see viimase lause lõpp oli autorile omane. Kummalisel kombel nautisin ma et-iga lõppevaid lauseid ses romaanis.
Jah, tubli tükk, sest raamatus pea 700 lehekülge, et.
🌞9.11.2021 Marius Marcinkevićius "Võlujärv"
Leedu kirjaniku imetoreda lasteraamatu loo on lugejani toonud meie oma tõlkija Tiiu Sandrak. Teps igas külas/alevis ei ela tõlki. Meil, Kolgas elab leedu keele tõlk: Tiiu Sandrak.
Aga! See on tõesti siiras ning südamlik lugu Notsust ja tema sõbrast vissimuust. Paljude raamatutega on hetkel nii, et ei kipu neid ostma enam. Kui tahan lugeda, lähen raamatukokku. "Võlujärvega" nii ei peaks mõtlema, temas on ajatut lasteraamatut, nii et kui peres ikka kasvab lapsi, siis...
Selles lasteraamatus lisaks heale loole (ja seda lugu ei saa lihtsalt ette ära rääkida, sest mis sest lugeda, kui lugu tead:)) on mõnusad pildid, need on nn käekirjaga kunstniku illustratsioonid.
Mida raamat edasi, seda olulisemaks muutub minu jaoks raamatute keel. Tiiu Sandrak pole seda lihtsalt ära tõlkinud, vaid leidnud omamoodi kirjanduslikke vasteid, mida iga päev me ei kasuta, kuid ühele noorele lugejale või ka siis kuulajale head, nt "See oli imeliselt sile ning helkis kummaliselt sinakas valguses." Tiiu ise mainis ka seda, et suutis leida ühele sõnale täpse keelevaste, mida paljud teised tõlkijad selle raamatu tõlkimisel pole leidnud. See oli sõna ´AVA`. Kui loed raamatut, saad teada, miks see sõna oluline.
Päkapiku sussi kõrvale sobib see raamat ideaalselt.
🌖06.11.2021 Inge Unt "Andekas laps"
Pedagoogikateadlase populaarteaduslik raamatuke andekusest, andekatest lastest, annetest. Igati sümpaatne lugemine nii õpetajatele kui ka lapsevanematele. Väga meeldis, et autor on pea iga teemaga vaadanud tagasi ehk siis kuidas üks või teine suhtumine on ajas muutunud. Ühest küljest on ikka kõhe mõelda, et tegelikult on hakatud teaduslikult selle teemaga - andekus - tegelema alles möödunud sajandil. Seetõttu on ka nn ämbrisse astumisi olnud, nt see, et Ameerikas pikka aega oli andekuse ainsaks näitajaks IQ test või siis see, et ainult psühholoogi sõna maksis mingitel kümnenditel andekuse määramisel, õnneks on see muutunud ja lapse arengut jälgitakse mitmeid kanaleid pidi mitmete inimeste koostöös.
Igal juhul sain inspiratsiooni paljudeks veendumusteks ja püüan ka loetut rakendada. Andekuseni!
🌒30.10.2021 Jaanus Vaiksoo "King nr 40"
Raamat, mis valitud 200 maailma parema lasteraamatute hulka rahvusvahelise noorteraamatukogu kataloogi The White Ravens 2020 arvates.
Ega ei vaidlegi, et polnud hea lasteraamat, kuigi olin ikkagi väga segaduses selle lugeja vanuseaasta määramisega. Mis klassis see kõige rohkem köidaks? Kohati sobiks viiendikule, siis kuuendikule, siis seitsmendikule jne. See on jah just selline lasteraamat, mis ikkagi lastele, mitte täiskasvanutele. Kui mina olin kuuendik, siis põnevaid lugusid kirjutas A. Lindgren ja E. Raud. Aeg läheb aga edasi ja uuele põlvkonnale ei pruugi nende lood enam korda minna, peale on tulemas uued Kalled ja Eva-Lottad ehk siis täpsemalt Paulid, ja Minnad.
Mis mulle jätkuvalt eesti kirjanike lugude juures meeldib, on nende keel ja peidetud tarkused. Vaiksoo pole erand.
🌖29.10.2021 Julio Cortázar "Mängu lõpp"
Mänguliste lühijuttude kogumik, milles segunenud Ladina-Ameerika ja Euroopa. Segu tuleneb kirjaniku päritolust - argentiinlane, kes elanud Euroopas. Lood, mis kisuvad sind kaasa. "Ärge süüdistage kedagi" on lugu sinise kampsuni selgapanekust, seda on 5 lehekülge. Jah, kogu loo vältel sa panedki kampsunit selga ja lugejana on sul sellega tõeline pinge. Kõige filmilikum lugu oli "Mürgid", nautisin kirjaniku võimet tunnetada lapse, noore inimese maailma, suhteid. Üllatav on ka nende lugudega see, et loed neid kui väga tänapäevaseid lugusid, täpsemal uurimisel selgub, et raamat on ilmunud aastal 1956.
Lisaks kasutab autor ladinaameerikalike kirjanike põhimotiivi - und. Reaalsus ja uni segunevad. Kellele on meelepärased Gabriel Garcia Ma´rquezi raamatud, siis võiks ka "Mängu lõpu" kätte võtta.
Lõpetuseks, sain teada sellistest olevustest nagu aksolotlidest, Mehhiko tömpsuudest. Põnev!
🌓22.10.2021 Lehte Hainsalu "Koerliblikas"
Mitmel korral kooli raamatukogus käies märkasin väga ilusat raamatukaant. Lisaks veel autoriks Lehte Hainsalu, hea keelega eesti kirjanik. Nüüd siis lõpuks jõudsin ka laenutamiseni.
Nii oligi. Mind lummas Hainsalu keelekasutus, selles on miskit arhailist, samas on ta ikka tänapäevane. Näiteks väljendid küütlevad tiivad, vaatas viiliti otsa, lapidaarne nagu vanasõna, nüüsterdasid oma ninaga jne.
Kahtlematult ei sobi see raamat lugejale, kes soovib, et kogu aeg juhtuks midagi ja kahe noore sõpruse, armastuse lugu teeks pööraseid käike. Kaisa ja Jaagupi lugu on häbelik hooliv põhjamaiste noorte lugu. Lisaks annab ilmet ka mõlema vaatenurga võte, sest eks meil kõigil ole alati oma elamus igast hetkest ja igaüks teeb meist omad järeldused neist läbielatud hetkedest.
Ah jaa, Hainsalu nagu üks õige eesti lastekirjanik (Tomusk, Reinaus, Vaiksoo jpt) on pikkinud tarka silmaringi laiendavat teavet loosse, nt liblikate elust, eesti kirjandusklassika viited.
See on raamat, mis rikastab lugejat.
🌕17.10.2021 Marcin Wicha "Asjad, mida ma ära ei visanud" LR 2021 nr 19-20
Kas see on hea raamat? Mhmh. 117 lehekülge. Raamatutest on selles raamatukeses tõesti palju juttu. Autor peab pärast ema surma tegelema ema asjadega, ühtlasi ka tema raamaturiiuliga. Eks see hetkeks pane vaatama ka oma raamaturiiulit teise pilguga.
Emadest on palju kirjutatud raamatuid, see siin oli eriline. Selles oli irooniat, austust ja mõnusalt realistlikku joont. Ühtlasi avaneb 20.sajandi Poola, sealne kultuur ja poliitika ja see, mis ka hetkel Poolas valitseb. "Poliitika on meie jaoks sama mis inglastele ilm," üks raamatu mõtteteradest.
Aga üle kõige läks mulle korda see huumor, mis mu meelest aitabki autorit elu raksemate peatükkide juures. Peatükid "Röövik" või "Teoreetiliselt" :):):)
Või siis näiteks: "4. klassis anti meile kodune ülesanne: kirjelda oma ema. Andku jumal mulle andeks, sest ma kirjutasin: "Minu emal on tumedad juuksed ja ta on tüsedavõitu." Lastel on pikkusest ja kaalust oma arusaam. Emakeeleõpetaja kaalus sada kilo ja tõmbas väljendile "tüsedavõitu" joone alla. Ta vajutas pastakale nii kõvasti peale, et tegi paberisse augu. Äärele uuristas ta sõnad: "Ma ei ütleks." Ema oli haridussüsteemiga harva nõus, aga tookord jäi ta väga rahule."
Autori stiil on äärmiselt lakooniline, kuid tänu sellele sõnatäpsusele kirgastub ka see lugu teravamalt, nt ema haiglasse viimise lugu jne.
Hea raamat. Väärt lugemine.
🌖10.10.2021 Sara Pennypacker "Pax"
Raamatu peal olev kleebis "Hea lasteraamat" õigustab end. Filmilik raamat, sest järgib nn klassikalist teekonna ja missiooni lugu. Peteri ja tema rebase Paxi lugu. See, kuidas lugu kulgeb võib lugeda raamatust või internetiavaruste sisukokkuvõtetest:).
Pigem nautisin lugedes seda, kuidas autor paneb lugejat tasapisi mõtlema meie parimatele sõpradele (antud juhul lemmikloomadele); õpetajaks olemisele (Vola, kolmas oluline tegelane); sellele, kuidas lapsed on tihti vanemate elu pärast kammitsas ja jääb tunne, et midagi pole võimalik muuta (Peter näitab vastupidist) ja kõige rohkem läks mulle hinge see, et see peategelasest teismeline tegeles enda iseloomu parandamisega. Mõtlemapanev ja eeskuju tekitav.
Ja veel. Sain selle raamatuga tünga. Vingerpuss selles, et haarasin Kolga raamatukoguriiulist selle raamatu pealkirja pärast ja ütlesin, et loen selle läbi, sest tean üht vahvat reklaamklippi (vt blogi lingitutvustusi:)) sellest. Raamat läbi, panin selle reklaamklipi käima- need on kaks eri asja, nii et taas raamatukokku...
🌒07.10.2021 Aino Pervik "Miniatuurid mälupõhjast"
Raamatu kaanel on ka kirjastuse nimi: Viljasalv. Mu meelest on see tabav kirjastuse nimi ja sobib selle raamatu olemusega. Pervik on tõesti oma mälestusi ja mälestuste mälestusi mõnusa ja lihtsa olemusega kirja pannud. Heldimust tekitavad hetked lapsepõlvest ja tegelikult lapsepõlvest, mis oli poliitiliselt karmil ajal. Õnneks ta ise mainib ka seda, et lapsepõlv jääb ikka helgeks, kui sul armas kodu. Hinge jäi kriipima üks lugu kooliaastast, kus ta sai uue pinginaabri. Pisut kiusamisloo moodi, aga päris lõpuni ei mõistnud seda lugu.
Natuke ka häiris see, et ajaliselt olid need miniatuurid segamini, kord 1943. aasta, siis jälle 30ndad jne. Ju oli see taotlus, näitamaks, et meie peades liiguvad ka mälestuskillud juhuslikus järjekorras, kaootiliselt.
Aga. Taas sain minna minevikku, milles on minu isa ja ema üles kasvanud.
🌓02.10.2021 Mart Kivastik "Sure, poisu!"
Raamat, mis vajab pisut eelteadmisi Eesti ajaloost, täpsemalt esimesest Eesti vabariigi ajast ja selle lõpust ning lisaks on hea, kui tead ka tolleaegsetest kirjanikest .
Hakkasin seda raamatut lugema tänu raadiosaatele "Loetud ja kirjutatud", kus Kivastik rääkis selle raamatu saamisloost ja Johannes Vares-Barbarusest. See oli äärmiselt köitev. Kuna teadsin ka väga väge Barbarusest, siis tahtsin seda lugeda. Paraku oli raadiosaade nii infoküllane, et palju kordus, seetõttu võttis pisut lugemise hoogu maha, aga pooleli jätta polnud kordagi mõttes. Aitas, kui kujutlesin Kivastiku seda mulle ette lugemas. See oli päris põnev kombo. Kivastik mängib stiiliga, eks mõnele meeldib see, mõnele mitte, nimelt pole selles raamatus otsekõne eraldust, nii et lugeja peab pisut pingutama, et aru saada, kes mida ütles. Meeldis see, et Kivastik kasutas tänapäevast sõnavara, kuigi tegevus ju ajal, kus nii ei räägitud, näiteks sõna `jokk`.
Kui muidu jätan mõnikord järelsõnad jm lisa lugemata, siis selle raamatuga tegin puhta töö, Järelsõna väärib ka lugemist. Fotosid oleks võinud isegi rohkem olla.
Igal juhul muutus minu pilt Eesti riigi ajaloost värvikamaks, täpsemaks. Igal juhul väärib lugemist!
29.09.2021
🌖Urmas Vadi "Elu mõttetusest"
Lühijuttudest koosnev kogumik. Igaüks omaette ja ometi on nad ka seotud. Hea öökapiraamat. Kogu aeg tuleb nutt peale. Hea oli igal õhtul natuke edasi lugeda, see pole raamat, mida peaks neelama ühe õhtuga. Mõnikord kolm lehekülge, mõnikord kümme, nii nagu jaksu. See on looming, mis pole mõeldav teiste inimesteta. Imelik, olen kohtunud samade tüüpidega, kellega Vadi. Kõige naljakamad olid muidugi neist Riin, Kalle ja Mart. Ootasin peatükke neist. Kogu aeg tuleb nutt peale. Mida rohkem ma Vadi raamatuid loen, seda nauditavamaks. Nagu saaks igast loost aru, aga nagu ei saaks ka. Kogu aeg tuleb nutt peale. "Passilauas" ja "Taaskasutus" jpt taolised - nutt ja naer käsikäes. Ma ütlen, et kogu aeg tuleb nutt peale. Lugege ja saate teada.
24.09.2021
🌗Mark Haddon "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal"
Kuna raamatukogus polnud Hemingway raamatut "Aafrika haljad künkad", siis võtsin ette raamatu, mida olen ammu tahtnud lugeda, õigemini oleks pidanud lugema. On ju see näiteks 8. kl kirjandusõpikus soovituslik. Nüüd on see loetud. Ühe hingetõmbega. Tekitas vastuolulisi mõtteid. Mu meelest on see raamat pigem täiskasvanutele. Kahtlematult hoiab lugu koos selgitamata mõrvalugu. Peategelase monoloogid aitavad mõista üht autismimaailma. Aga eks me kõigi peas toimu pidevalt monoloogid oma hirmudest, rõõmudest, kahtlustest jms. Mida lehekülg edasi ja mida rohkem kirjaniku poolt pikitud matemaatikat, seda kehvemalt ma end tundsin, see võime on mul täiesti välja arenemata ja nende kohtade juures oleks tahtnud paaniliselt miskit loendada. Aga see autode loendamine, kas tuleb hea või halb päev, on küll mõttekas. Ka mina oman süsteeme, kuidas ennustada oma päeva:)
23.09.2021
10.09.2021
🌓Urmas Vadi "Hing maanteeserval"
Raamatu tagakaanel olevad sügavad küsimused on üldistavad ja kokkuvõtvad. Päris huvitav, kui lühijuttude läbivaks tegelaseks on kirjanik. Kes meist ikka teab kirjaniku hingeelu kui mitte kirjanik ise! Natuke kahju hakkas loomingulistest inimestest. Mõnus oli see, et kogu aeg olin segaduses, et kas Vadi kirjutabki endast nii ausalt või on see mäng. Mine võta kinni:) Hää ja sügav lugemine muheda ootamatu huumoriga.
28.08.2021
🌔Lauren St John "Valge kaelkirjak"
Neelasin ja nautisin. Vaatamata sellele, et sihtgrupiks on
lapsed ja noored, oli seda ikkagi hea lugeda. Sündmused liikusid pöörase
kiirusega, kuid olulisem oli see, et lugu paneb mõtlema paljudele teemadele:
üksindus, raskused, loomade kaitse jne
Kõige olulisem mõte raamatust: Kui sa kedagi armastad, lase
ta vabaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar