Laupäev, 20. november 2021

Kuulen laulmas Ameerikat (1860)

Walt Whitman

Raamat nagu film.

Just selle kogemuse osaliseks sain möödunud neljapäeval. Esimest korda elus vaatasin filmi justkui loeksin raamatut. 

"Nõuanne kurvale poeedile"

Intrigeeriv, intensiivne film igal juhul. Külmaks see ühtki vaatajat ei jätnud, muljeid skaala ühest otsast teise. Eks see olegi hea teose tunnuseks. Kummalisel kombel oli režissöör Yaniv Raz suutnud sinna põimida uue ja vana, klassika ja klišeed, ilu ja inetuse. Loetelu võiks jätkuda ja iga sõna järele leiaksin põhjendusi. Kuid kõigele lisaks oli see moodsate probleemidega noortefilm: ärevus, eneseotsing. 

Kahtlematult nautisin kirjandusõpetajana, et loo peategelane oli kirjandushuviline, tal oli oma lemmikpoeet, ta elas poeedi sõnadest, sõnadega... Tekkis intrigeeriv mõte, et millise poeedi looming aitab praegust eesti noort. Ma tõesti ei tea vastust. 


Pühitsen ennast ja laulan endast,

ja mida tõeks pean, pead sinagi tõeks pidama,

sest iga osake minus on võrdselt ka sinu.  

/W. Whitman "Laul iseendast"/


Pühitsen end.

Pühitsen lähedasi.

Pühitsen sõpru.

Pühitsen kaasteelisi.

Pühitsen.

Pühapäev, 14. november 2021

Veel maal

Tahaksin kirjutada nagu vana kala, aga ikka on tunne, nagu oleksin kala kuival. Ometi tegu 8. postitusega. Ise ka imestan, et kirjutan. 

Aga laupäeval tundsin end nagu kala vees. Raamat või film? Kas Ruitlase "Vee peal" või Simmi "Vee peal"? Mõlemad. Iga vesi jõuab ükskord jõkke... Õnneks ei saa kummagi kohta öelda, et ei liha ega kala. Mõlemad omas žanris head. Filmi eelis on taustamuusika ja seda oli Simm hästi valinud: kui 80ndate pilt tundub noorele vaatajale trööstitu (muide raamatut lugedes pole see nii trööstitu, mu meelest on ümbritsev maailm värvilisem ja pole nii lagunenud, nt kasvõi haigla jms kohad), siis muusika oli super, ABBAst Rannapini. 

Üle kõige läheb mulle neis kahes loos korda, et noor peategelane püsib vee peal, st tuleb toime ja vaatamata keskkonnale jääb ta helgeks ja heaks. 

Mittekalamees on kahe jalaga maal, siis need hääs mõttes kalamehed on kahe jalaga veel. Veel veel.







Pühapäev, 7. november 2021

Kultuur on inimese side teise inimesega

 

Tänase juubilari Viivi Luige mõte. 

Hetkel väga tänuväärt ja täpne kultuuri mõiste. Olgu see side siis sõna, pildi vms vahendusel teise inimesega - me lihtsalt vajame suhtlust. 

Kultuursed inimesed on andekad: niimoodi kipume arvama. Aga selle andekusega on ka palju probleeme. Laps, kes lasteaias paistab andekas, ei pruugi seda hiljem elus olla ning vastupidi: mõni laps, noor jääb kooliajal nii märkamatuks, alles keskkoolis ilmnevad tema tugevad küljed. 

Kuidas see andekus siis kinni püüda? Kuidas siis seda kinnipüütud andekust edasi arendada? Kuidas... Teoreetiliselt on nendele küsimustele võimalik vastata ja üsna lihtsalt. Peab rohkem märkama ja tööd tegema. Praktikas on see kõik palju keerulisem. 

"Ära ela ise oma elu keeruliseks!" ütles kunagi mulle üks tuttav. Taaskord hea mõte ja ehk peakski täna, pühapäeva õhtul  miskit mõnusat molutamise moodi tegema. 

"Kus on telekapult?"