Miks küll raamatud pooleli jäävad?

Kus oled nüüd sa,

mis sinust on saand...

Kunagine poplaul. Need sõnad iseloomustavad mind kui blogijat. Kus ma siis olen? Tööl ja kodus. Mis sinust on saand? Grammatiliselt õigem oleks saanud, aga tegelikult said ju kõik sellest sõnast aru. Miskit pole saanud. Endiselt see kes alati. 

Järelemõtlemisaega justkui polegi. Igaks päevaks on miskit. Tahaks öelda, et pööraselt sisutihe aeg, aga tean, et kui hiljem, aja möödudes mõtlen praegusele ajale, ei paistagi ta nii tööd täis olevat. Kindlasti on too tulevikuaeg veel tihedam igasugustest tegemistest. Selline pöörlev ratas. 

Aga selles kiires pooleteises nädalas on tõesti mõned mõtteheietused. Esimene neist on seotud praktilise tegevusega. Poolteist nädalat tagasi sattus mu lauale A. Huxley "Hea uus ilm". Rohkelt tsiteeritud riigieksamil. No et loen ka läbi, hetkel olen lk 24. Kuna töös oli mul vaja raamatut, mis oleks seotud kunstiga, siis haarasin soovitusest kinni, tellisin e-raamatuna "Veneetsia mängu". Hetkel leheküljel 68. Samal ajal loen Lucia Berlini "Koduabilise käsiraamatut" Olen poole peal, see ka e-raamat. Smart postiga saabus raamatuvahetusena "Monumendimehed", sellele olen panustanud suured lootused.

Kas asi on e-raamatutes? Ega ometi minus, küsin muie suul. Ei noh, süüdlane tuleb leida. Aeg. Jah, aeg on parim ja turvalisim vabandus. 

Eks selle nn oma raamatu leidmine ole nagu oma inimese otsimine. Mõnega ajad korraks juttu ja miskit ei juhtu, kui kunagi enam ei vestle. Mõned kohtumised lummavad ja kohe mitte ei taha neid käest lasta, loe käest ära panna. Mul on olnud isegi nii, et aeglustan vestluse kulgu, et ikka veel ja veel olla inimesega (loe raamatuga), kes köitev. Kui vestlus läbi, tunned end kohe mitu tonni targemana.  

Valge lumi helvestena langeb maha

hämardub ja metsatee jääb seljataha...

Täna kipuvad laulud kummitama. Tore, et sellesse novembrisse valget tuleb. Muidu pime aeg, lumi valgendab. Mõnus aeg soe koht leida ja ikkagi lugema hakata:)

Kass juba leidis sooja koha. Kuidas küll kass teab, et nüüd pole pliit enam nii kõrvetavalt tuline, et võib peale lösutama minna? Ta ju ei käi käpaga katsumas, et kas nüüd.  

Oh ja jalgpallist ei märganudki kirjutada. Järgmisel korral oleme katarsises. 

Stiilne november

Kui kõrged olid lauad ja laed!

Kui kõrgel oli päike... /Alver/

Eile paistis üle pika aja päike ja kui täna vaatasin valgele lehele peale, siis tulid just need luuread meelde. Eks keeles ole ju väga tavaline nähtus tüüpilised naabersõnad. Ütled ema, mõtled kohe ka isa, ütled pesupesemine, silme ette tuleb naine. No jah, see nüüd jälle ei sobi, kes siis tänapäeval nii mõtleb, aga mis teha, aastad on oma töö teinud. No ja vaatan päikest ja meenub Alver. 

Eile foto. Sihvakad valged kased kontrastiks teele. 

Ja see porine tee...

Jah, need teed on praegusel aastaajal keerukad. Metsateel jalutades mõtisklen tihti inimese laiskuse üle. No kohe pean autoga sõita saama, mis siis, et auto vänderdab ja järele jääb sõidust kohutav vaatepilt. Mina pean autoga sõita saama! 

Kui metsatee lakub oma haavad ise, siis väikesed kruusateed kodudeni ootavad abi. Minu tee inimesteni on küll hetkel pöörane. Iga kord, kui astun Kolga poole, kirun valla teehooldust. See, mis viimasel korral siin septembris tehti, meenutas mulle nõukogude aega. Võõras tee, võõras vara. Muutun alati väga kurvaks ja kohmetuks, kui märkan nõukogudeaegset ellu- või töössesuhtumist. Paraku on inimene oma olemuselt sama. Teisest küljest nagu loodaks hinges alati edasiminekut ehk siis paremaks minekut. 

Alles täna märkasin Alveri luuleridades, et neid saab ka teisiti tõlgendada. Kõrged lauad ja laed on alati olnud lapse vaatepunkt elule. Täna aga näen neid ridu ja mõtlen suhtumistele. Kas teen tööd nii, et miskit ära ja minu lagi jääbki mu pea kohale või on ikka võimalik paremaks kõrgemaks asi ajada? Küsimuste küsimus. Lahendus vist ikkagi kõigub.  

Aga täna on ju päev isadele. Lehvitan sulle, armas isa!

Kuldsed lehed punasel vaibal

 

Milline metafoor! Tõlgendusi iga mätta otsast. Aga jah, sain nädalavahetusel astuda küll mööda punast vaipa, kuldsed lehed liuglemas mu ees. 

Kui on sünnipäev, siis enamik soove ütleb, et ela nii, et hall argipäev ei muserdaks, too värve oma ellu, leia värve oma elust. Kerge soovida, raske teostada. Kuigi jah, eks ikka kättevõtmise asi. Üldse on enamik elust  nn kättevõtmise asi. 

On vaja raamat lugeda, siis tuleb see lihtsalt kätte võtta ja lugema hakata. Aga kui ei meeldi see raamat, siis jälle kättevõtmise asi. Kui pole vaja kellelegi põhjendada, miks selle pooleli jätad, siis lihtsam, pane raamat kõrvale ja võta uus... kui aga pead kellelegi seda ütlema, siis võta kätte ja põhjenda. 

On vaja töölauale kord luua, siis hakka tegema. Töölaua kultuurkihi alt leian alati miskit huvitavat, mis edasi viib. Kuhu edasi? kuulen kedagi küsimas. Edasi järgmistesse päevadesse:)

Ja nii on kõigega, isegi sõpruse hoidmisel. Ka sõprus vajab toitu, värve halli argipäeva. Minu punane vaip oli nädalavahetus sõpradega. Mõnus ja kosutav. Koju tagasi sõites tundsin iga ihurakuga, kuidas esmaspäevased, teisipäevased jne tegemised terendasid. Mida teha selles ja selles tunnis? Meelde tuletada seda ja seda! Võtta kaasa see ja see. Öelda seda ja seda. Olla seal ja seal... ja need terendused olid tegelikult värskendavad.

Kuldsed lehed punasel vaibal 😍