Valikute küsimus*

 Kes palju valib, see pahema saab.

Nii ütleb eesti vanasõna. Pahemal on kaks tähendust: halvem ja vasak. Eks vanasõna tõlgendus ole lugeja või kuulaja otsustada. Nii et ikkagi valikute küsimus. 

Millist raamatut ikkagi lugeda? Viimase nädala jooksul olen tegelenud lisaks õpikutele nelja raamatuga. 

David Foenkinose "Delikaatsus". Jätsin selle delikaatselt pooleli 11. leheküljel. Ei haakunud stiiliga. Võib-olla mingil teisel ajahetkel. 

Birk Rohelend "Mull". Paistab, et seda on päris palju laenutatud ja Roheleid on hea kirjanik, aga jälle panin kõrvale, taas 11. leheküljel:) Ootasin vist kiiremat sündmuste käiku.

Lugeris on pooleli Rutger Bregmani "Inimkond. Paljutõotav ajalugu". See valik on tehtud, seda ei jäta pooleli. kuna tegemist aimekirjandusega, siis hea tiksuda sellega näiteks auto- või bussisõidu ajal. On küll alles veerand loetud, kuid hullult meeldib, et keegi taas tuletab sulle meelde, et inimesed oma loomult on head. See kius ja paha on mingi kate. Jah, hulga kergem on elada, kui mõtlen oma suhetele, kohtumistele, tööle ja eelduseks on ikka: inimesed on oma loomult head. 

"Kantsliss ei laulada, siel piedä jutlust," kohmas Jürg pahaselt, "maa ige metlin, et ehidüs joudusammald lähteb."

"Sinä metlid ... Kukk mettel samate, et on Punasess meress, oli vade liemess huobis."

:) lahe. 

See on Heli Kendra "Kärkä", romaan Kuusalu rannakeeles. 

Raamatukogus ulatas ka Leelo, naeratus huulil, mu valitud raamatukuhja otsa selle, et vaata, see siinse kandi murdes. Võtsin selle möödaminnes kaasa ja ei kahetse. Mõnus pusimine. Usun, et see mul pooleli ei jää.

Eile olin Viru keskuse magusapoes ja ostsin sealt mõningaid kommikesi kooli algusesks, sest õnn on ju magus hetk... ja müüja, naeratus huulil, ulatas oranžis paberis uue Kalevi šokolaadi, öeldes, et te ei kahetse. Ei kahetsenud jah. Oh, küll maitses magus see.

Ka viimase valikuga on kaasas käinud naeratus huulil. Kas see on üks võtmetest valiku(te) langetamisel?

Küllap on. 

Millise lusika valin hommikukohvi segamiseks?

PS! * pealkirjas viitab sellele, et see pealkiri tuli täna hommikul iseenesest ja üllatuseks märkasin, et sellenimeline postitus mul juba olemas. Las siis olla, sest neid valikuid on jah kogu aeg. Ah jaa, usun, et rannakiel oli mõistetav, väike vihje lõpuossa: oli supi sees hoopis.

Olevik ei muutu

"Ajas tagasi minek ei muutnud olevikku, nii et see oli täiesti normaalne, et kõik tundus samasugune. Köögist hoovas kohviaroomi." 

T. Kawaguchi "Enne, kui kohv jahtub" lk 54

Juba pikemat aega olen mõelnud, et peaks oma raamatu lugemise muljeid postitustes kajastama, mitte eraldi rubriigis "Viimane loetud raamat". Siis jälle rahunen maha ja mõtlen, et on hea, kui lugemiselamus ja elu pisut eraldi tiksuvad. 

Nüüd ei suuda, tegin küll väikese kokkuvõtte Kawaguchi raamatust "Enne, kui kohv jahtub", kuid mõtteainet on seal palju ja käsi kohe kibeleb kirjutama raamatust tulevaid järelmõtteid.

Raamatu põhilause "Olevik ei muutu" on lihtne. Nagu kõigi lihtsate asjadega, siis on neil kõigil enamjaolt boonusena koheselt veel üks omadus - sügavus. Lihtne ja sügav käivad tihti käsikäes. Jah, tee või tina, aga olevik lihtsalt on. Nii heas kui halvas. Just selle viimase puhul tahan teinekord aega tagasi pöörata. Igal meist on kohtumisi, mis lõppesid rumalasti, kas ütlesid liiga palju või jätsid just ütlemata. Küll tahaks aega tagasi kerida ja selles hetkes veel olla... Raamatu kohvikus on see võimalus olemas, samas egas see sealgi nii lihtne ole, selleks on väga palju tingimusi/reegleid sellele, kes millegipärast on otsustanud mõnesse hetke tagasi minna. 

Jah, ka see reeglite (sünonüüm tingimuste) olemasolu on väärt mõte. Miskit ei juhtu reegliteta, isegi hea kohvi valmimiseks on vaja reegleid, rääkimata siis suhete parandamiseks. 

Olgu, raamatus oli füüsiliselt võimalik ajas tagasi minna ühel kohviku toolil istudes. Kas päris elus on võimalik justkui ajas tagasi minna? Mõnikord on. Pean lihtsalt looma enam-vähem sama olukorra selle inimesega, kellega tahan suhteid muuta. Ühesõnaga on see hullult keeruline, aga tihti vaeva väärt. 

"Vesi voolab kõrgemalt madalamale. Selline on gravitatsiooniseadus. Tunded näivad samuti raskusjõule alluvat. Kellegi juuresolekul, kellega on sul side ja kellele sa oled usaldanud oma tundeid, on raske valetada ja mitte vahele jääda. Tõde tahab lihtsalt välja voolata. Ja seda eriti just siis, kui püüad varjata oma kurbust või haavatavust. Palju lihtsam on varjata kurbust võõra või kellegi säärase eest, keda sa ei usalda. Emotsionaalne raskusjõud on tugev." lk 134

Nii on. Miks tulevad pisarad ojadena kodus? Miks ei näita me oma tõelist palet võõraste eest? Eks see emotsionaalse raskusjõu teooria peab paika. Muidugi võib mõni öelda, et see on ka kultuuri küsimus või kasvatuse küsimus. Ka neil on õigus. Aga see päris olemine on ikka päris kodus. 

Kunagi olin ühes loengus, kus üks lektor oli irooniline sõnaühendi humaanne käitumine üle. Tema meelest inimene peabki käituma nagu inimene ehk milleks lisada sõna käitumise ette veel humaanne?

Juba pikemat aega märkan sõna päris tulekut oma sõnavarasse. Justkui oleks kaks maailma: päris maailm ja veel üks maailm. On lugemine ja päris lugemine. On suhted ja päris suhted. On elu ja päris elu:) Äkki on selle sõna tuleku põhjuseks virtuaalmaailma tulek meie eludesse?

"Aga Kazu usub endiselt, et ükskõik milliste raskustega inimesed rinda pistavad, neil on alati nende ületamiseks jõudu. Selleks on vaja vaprat südant." lk 192

Imeline ja lihtne mõte. Ei vaja mingeid kommentaare.

Vups, kohv jahtub! 

Nüüd tuleb see ühe sõõmuga ära juua.