Kes palju valib, see pahema saab.
Nii ütleb eesti vanasõna. Pahemal on kaks tähendust: halvem ja vasak. Eks vanasõna tõlgendus ole lugeja või kuulaja otsustada. Nii et ikkagi valikute küsimus.
Millist raamatut ikkagi lugeda? Viimase nädala jooksul olen tegelenud lisaks õpikutele nelja raamatuga.
David Foenkinose "Delikaatsus". Jätsin selle delikaatselt pooleli 11. leheküljel. Ei haakunud stiiliga. Võib-olla mingil teisel ajahetkel.
Birk Rohelend "Mull". Paistab, et seda on päris palju laenutatud ja Roheleid on hea kirjanik, aga jälle panin kõrvale, taas 11. leheküljel:) Ootasin vist kiiremat sündmuste käiku.
Lugeris on pooleli Rutger Bregmani "Inimkond. Paljutõotav ajalugu". See valik on tehtud, seda ei jäta pooleli. kuna tegemist aimekirjandusega, siis hea tiksuda sellega näiteks auto- või bussisõidu ajal. On küll alles veerand loetud, kuid hullult meeldib, et keegi taas tuletab sulle meelde, et inimesed oma loomult on head. See kius ja paha on mingi kate. Jah, hulga kergem on elada, kui mõtlen oma suhetele, kohtumistele, tööle ja eelduseks on ikka: inimesed on oma loomult head.
"Kantsliss ei laulada, siel piedä jutlust," kohmas Jürg pahaselt, "maa ige metlin, et ehidüs joudusammald lähteb."
"Sinä metlid ... Kukk mettel samate, et on Punasess meress, oli vade liemess huobis."
:) lahe.
See on Heli Kendra "Kärkä", romaan Kuusalu rannakeeles.
Raamatukogus ulatas ka Leelo, naeratus huulil, mu valitud raamatukuhja otsa selle, et vaata, see siinse kandi murdes. Võtsin selle möödaminnes kaasa ja ei kahetse. Mõnus pusimine. Usun, et see mul pooleli ei jää.
Eile olin Viru keskuse magusapoes ja ostsin sealt mõningaid kommikesi kooli algusesks, sest õnn on ju magus hetk... ja müüja, naeratus huulil, ulatas oranžis paberis uue Kalevi šokolaadi, öeldes, et te ei kahetse. Ei kahetsenud jah. Oh, küll maitses magus see.
Ka viimase valikuga on kaasas käinud naeratus huulil. Kas see on üks võtmetest valiku(te) langetamisel?
Küllap on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar