Neljapäev, 30. detsember 2021

Loetud tunnid

 

Miski on eksisteerimist lõpetamas..

Aasta 2021.

Üleminek ühelt numbrikombinatsioonilt teisele paneb alati meid miskit korrastama. Kes riiuleid, kes mõtteid, kes suhteid, kes kõiki neid korraga. Tegevusi jagub.

Taevane aeg! Oh sa, armas aeg, kas nii ongi? Aeg lendab, aeg ei peatu - ja nii kogu aeg. Jah, selle viimase võib ka nüüd kokku kirjutada, ka siis, kui ta on tähenduses alati, igal ajal; väga tihti, pidevalt. Esialgu hoian mina seda sõnapaari lahus. Esialgu.

Alati kui ma kella vaatan, korrastub minus miskit. Huvitav, kas kellade muutumisega on ka muutunud aja kasutamine? Täitsa põnev oleks, kui meil ikka veel oleks ainult nn pommikellad. Ka kalendrit vaadates hakkab aju kontrollima, kas kõik on tehtud, mis veel tegemata, mis ajaks selle peaks valmis tegema, mis ajal hakkab kõik otsast peale jne. 

Tempora mutantur, nos et mutamur in illis - ajad muutuvad ja meie muutume ühes nendega. Paradoks seisneb muidugi selles, et ürgajast saati pole miskit muutunud:) Lugesin seda just Sayaka Murata raamatust "Inimene helendavast klaaskastist" ja ma olen temaga nõus. 

Kõik muutub ja aeg, see parandab. Teen nii, nagu aeg mulle annab ja nagu aeg mulle lubab. 


Neljapäev, 23. detsember 2021

Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks

 

Ära muretse, see hüüatus pole minu hingest. 

See on prantsuse kirjaniku Anna Gavalda lühijuttude kogumiku pealkiri. Üllatusena avastasin, et Eestis on see raamatuke juba kahel korral ilmunud. Nii populaarne. Kus olen olnud mina? Miks pole see varem jõudnud minuni? Praegu oli see raamat mulle nagu jõuluvana, ilmus jõulude paiku, ootamatult. Seisin Kolga raamatukogus laenutuslaua ääres ja ootasin, mil raamatukoguhoidja tiksutas minu poolt võetavaid käsitööajakirju arvutisse. Laual olid teiste lugejate poolt toodud raamatud, võtsin lihtsalt ühe kätte. See oli pehmekaaneline, suvine. Ütlesin, et võtan ka selle. Ei pidanud pettuma. Mõnus lugemine. Taas näen hea kirjaniku tunnust: hea kirjanik suudab peategelase mõtted ja hingeelu sinu pähe monteerida. Lihtne ja loogiline. 

Aga jõuludesse sobib see postituse pealkiri ikkagi. Ma ei tea miks, aga inimkond on kokku leppinud, et sel ajal peaks olema nostalgilisem kui muidu aastast. Seda sissevaadet endasse on rohkem, kuigi ka see on edasiviiv. Nii mõnigi meist annab uusi lubadusi, mõni püüab olla parem, hellem, tähelepanelikum. Mõni parandab oma aja kasutust, püüab vähem rööprähelda. 

Täna kohendasin oma blogis lehtede järjekorda ja tõstsin esimeseks "Viimase loetud raamatu". See ei kohusta kedagi mitte millekski, ei pea täitma töölehti, tegema kokkuvõtet, pigem võib anda inspiratsiooni järgmisteks vabadeks päevadeks. 

Lugedes oled sa iseendaga!

   



Laupäev, 11. detsember 2021

 ÖÖ

PÄEV


PÖÖRIPÄEV

Sammhaaval liigume talvise pööripäeva ehk talvise päikeseseisaku poole, mil põhjapoolkeral on pikim öö ja lühim päev ning lõunapoolkeral just vastupidi. 
Arktika ja Antartika. Meremuuseumis on töötuba "Viimased valged laigud kaardil" viib meid nendele poolkeradele. Soojalt soovitan, usun, et seda teeb ka 8. klass.
Külm ja soe. Õues ja toas. Detsember. 

Täna möödub ka 100 aastat luuletaja Ilmar Laabani sünnist. Siinkohal tervitan kõiki Kolga kohal-olijaid, sest meie üks suur õnnestumine oligi just luulekava  Laabani luulest. Grand Prix 2010 "Eskatoloogia".

Laaban oli suurepärane palindroomide autor. 

Su luksus - usk luksus.
Su kiri kajas aja kirikus.
Keelel ehtis alatut alasit hele leek.
Su tsirkusisse siravana varises sisu, Kristus.

PS! Öö ja päeva autode autor on minu vend Tambet. 

Laupäev, 4. detsember 2021

Valikute küsimus

Oled filmirežissöör ja pead otsustama lõpuks, milline neist.

Stseen 1 plaan 1 duubel 1

Mees ja naine lähevad treppidest üles. Nad on töökaaslased. Mees kaks-kolm sammu eespool. Mees jõuab ukseni. Teeb selle lahti ja astub järgmisesse ruumi. Uks vajub kinni. Naine avab selle ja liigub ka kaadrist välja. 

Stseen 1 plaan 1 duubel 2 

Mees ja naine lähevad treppidest üles. Nad on töökaaslased. Mees kaks-kolm sammu eespool. Ukseni jõudes märkab mees naist, pilgutab silma ja teeb komplimendi naisele, seejärel avab ukse ja astub järgmisesse ruumi. Naine tema järel.

Stseen 1 plaan 1 duubel 3

Mees ja naine lähevad treppidest üles. Nad on töökaaslased. Mees kaks-kolm sammu eespool. Juba trepil märkab mees naist, seetõttu teeb ta ukse lahti, näol tõsine ilme, laseb naise enne ja siis läheb ise järgmisesse ruumi. 

Stseen 1 plaan 1 duubel 4

Mees ja naine lähevad treppidest üles. Nad on töökaaslased. Mees kaks-kolm sammu eespool. Juba trepil märkab mees naist, aasivad tühja-tähja üle, mees jõuab ukseni, naeratus näol, teeb galantse viipe, et naine siseneks ja siis läheb tema järel...

Milline duubel tegemata jäi? Või suudad nende seast valida. Millist ise kogeda tahaksid? Milline neist võiks norm olla? Oh kui palju valikuid! 



Kolmapäev, 1. detsember 2021

Sumpasin lumes, et.

Puhas valge

Lumi? Linad? Triiksärk? Paber?

Olen veel Fernando Aramburu "Isamaa" kütkes. Tõeline PANORAAM Baskimaa inimestest, nende lähiminevikust, nende võitlustest ja mittevõitlustest. 

Täna koju tulles pidin tõesti sumpama lumes, nii umbes 5oo meetrit. Pea kummargil, vaatasin aina jalgade ette. Korraga nägin end kõrvalt: pisut ettepoole kaldu, kiirete sammudega kodu poole astumas. Sisemine hääl lausus: "Mis sa tormad? Tõsta pea. Vaata!"

Teisalt oli "Isamaas" hetk, kus üks tegelastest sai insuldi ja ta sai ainult silmi liigutada. Hetkel, mil tuli teda vaatama vadistav ema, mõtles ta, et inimene on looduse praak, sest nii, nagu saame me sulgeda silmi, et soovi korral mitte vaadata, võiksid meil kuulmekanalis olla luugid. Sulgeksime need, ega peaks enam kuulama, kui me ei taha. 

Tegelikult on meil need luugid olemas, ega asjata pole sõnaühendit valikuline kuulmine.  Vägev, kui suudad valikuliselt näha, kuulda ja tunda.