Nii mõnus!

Milline vaade! Istun taburetil, selg vastu külma ahju, ja vaatan õue. Suvi on ses mõttes tore, et saad olla lahtiste akende ja ustega. Mõnus. Soe tuuleõhk hoovab sisse ja naudid hommikust kohvi, jalg üle põlve.

 Tänu Mikita "Mõtteränduri" lugemisele naudid veel rohkem oma koduaeda, kõiki neid mutukaid, kes lillelt lillele sumisevad; igahommikust ringkäiku, mil nopid pudenenud õisi suurtel lillepuhmastelt; pehmet sammalt murus; suuri tomatikobaraid (sel aastal on hullult hea tomatiaasta).  Nii kodune.

"Koduõu on nagu laagripaik, ei enamat. Inimene on siin vaid ajutine külaline." lk 25 "Koduõue nukrus on eriline, selgeks ja kergeks tegev nagu lonks külma kaevuvett." lk 30

Ajutine külaline mõjub ehk õõnsalt, kuid Mikita põhjendab selle ajutisuse väga lohutavalt. Jah, me ju olemegi ajalooketi üks lüli, kui mitte lülike, ja meil jäävadki asjad millalgi pooleli. Nii normaalne. Lisaks polnud ma mõelnud sellele, et meil olla väga vähe tundeid edastavaid sõnu, tõesti ei ole kunagi sellele mõelnud, et meil on tunded loodusega seotud. Vaatad raagus kaske... noh, mis tunne sind valdas? Vaatad sumisevat vorstirohu ehk punepeenart (moodsam sõna oregano), mis tunne sind valdab?

Suve väärtus ongi koduaias, sõprades, pidudes, kokkusaamistes... Ajas, mis voolab, mis kogu aeg täidetud, aga täidetud omamoodi pingevabalt. Talvel on kell ja kuupäevad tähtsamad. 

 

Paanika ehk meediakära

Mille vastu raha vahetada?

kulla - vale vastus

kinnisvara - vale vastus

reisimise - vale vastus

aktsiate - vale vastus

suvemööbli - vale vastus

elutoa sisustuse - vale vastus

Äkki siis?

köögi sisustuse - vale vastus

uute aiapäkapikkude - vale vastus

gurmeetoitude - vale vastus

Mille vastu siis?!

elamuste - vale vastus

kütuse - vale vastus

küttepuude - vale vastu

Appi! Rohkem mõtteid mul pole. 

Siis äkki mitte millegi vastu? - Tubli! Õige vastus

PS! Paanika sünonüümiks annab Sõnaveeb ka meediakära:)

Otsatu omaruum

Mitmes maailmas me elame? 

Päris elu ruum, unenägude ruum, fantaasiaruum, lugude ruum - otsatu omaruum. See tabav sõnapaar on pärit Kareva lugude raamatust "Sa pole üksi" (lk 82). 

"... see lõhn! jah, see pärines otsekui mälueelsest maailmast." (lk 196)

Kas ma ilma raamatuid lugemata ka kirjutada oskan? Pole proovinud, ikka inspireerivad ja tõukavad mõtteid talletama viimased raamatud. On veel arenguruumi:)

Eelviimases raamatus "Ellujääjad" eriti nn märkmikumõtteid polnud, aga 13. peatükk oli läbinisti poeetiline, sest peategelane oli hetkeks vastakuti oma kunagise minaga. 

"Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas" (lk 109).

Kas kauged lapsepõlvepildid on ka mälueelne maailm? Küllap on. Mõnel on neid pilte päris palju, mõnel on õite varajased hetked meeles, mõni ütleb, et fotod ja nende juurde kõlavad lood on loonud selle pildi, mitte et ta ise mäletaks. 

Mäletan üht liivakasti äärt; heinamaal jalgrada, kus sai keksida ja päikese poole laulda; suuri kamakausse ja kuivatatud maasikavarrekesi pundis; väikest ümmargust lillepeenart ja värvilisi kaltsuvaipu aial - rohkem ei mäleta enne kooli miskit. Ometi tegeleti minuga ja kindlasti oli iga päev miskit hullult tähelepanuväärset. 

Eks nende raamatute lugemisega ole ka nii, et neelad lugusid, aga meelde jäävad vähesed. Tegelikult isegi mitte lugu ise ei jää meelde, vaid rohkem isegi emotsioon selle raamatuga. 

Aga kõik see kokku ongi vist otsatu omaruum. 

Praegune omaruum: helendav arvutiekraan, loodav tekst, raadio laulab seal torman mantlita, kas õnne nii püüda saan, ei tea..., aknale hakkas vihmapiisku langema, peas hüplevad mõtted loetust ja algavast päevast.

    "...kuulutan su sekundid kõik imeks..." Betti Alver "Algav päev"

Jälle töötad jah?

Olen üks paljudest, kes suve jooksul üritab rohkem lugeda kui tavaliselt. Aeg ja koht võimaldavad seda. 

"Aeg ei ole asi, see on meie elamise viis." Püha Augustinus

Kui kirjanduse õpetaja loeb suvel raamatuid, kas ta teeb siis tööd? Nii ja naa. Kõik on suhteline. 

"Asjad on olemas ainult meie vaimus ja ainult sel hetkel, kui me neid meelte abil tajume. Õun, mida mugid, on olemas, sest see on olemas sinu vaimus, ja sinu vaimus on õun olemas seetõttu, et sa näed, katsud ja maitsed seda. Seevastu õuna, mida keegi parajasti ei taju, ei ole olemas." George Berkeley

Et siis raamat, mida loen, on olemas, sest see on minu vaimus ja minu vaimus on selle raamatu lugemine olemas seetõttu, et ma näen, katsun seda. Seevastu raamatut, mida keegi teine loeb ja mida mina ei taju, ei ole olemas. Et siis koolis, kui räägin teistele raamatutest, mida lugeda, siis neid lihtsalt kuulajate jaoks pole olemas. Kui ainult neid päriselt maitsta ja näha saab, siis küll. 

Oh, seda filosoofiat! Philein armastama ja sophia tarkust.

Nüüd jooksin kokku. Aga see on ka edasiviiv, sest kord ja segadus, täpsemalt vastandid eksisteerivad. Pimedust valguseta poleks. Tühjust on vaja, et aru saada, kui palju asju mul on. Tarkust selleks, et teada, kui loll ma veel olen.

Ühesõnaga, olen viimati loetud raamatu laksu all:) Piinlikkusega peab tunnistama, et avastasin sealt nime Ludwig Wittgenstein. Guugeldasin ja sõber Vikipeedia andis tema kohta üllatavalt huvitavat infot. Teda peetakse üheks 20. sajandi suurimaks filosoofiks. Kus ma olen olnud???

Ta hauaplaadile on asetatud mänguredel, mis annab vihje tema ühele aforismile:

"Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende - nende peale - nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.) Ta peab ületama need laused, siis näeb ta maailma õigesti."

"Mardikas toosis"  - tema mõtteeksperiment. Jah, inimene ei suuda tajuda maailma kellegi teise pilgu läbi! 

Platon ütleks selle peale rahumeeles, et ühed näevadki asjade välist külge, teised üritavad näha sügavamale, mis aga muidugi nõuab suuremat pingutust. 

"Arutle koos Platoniga. Leia kolm asja, mis tunduvad esmapilgul äravahetamiseni sarnased, ja vaatle neid tähelepanelikult. Kas märkad erinevusi?" lk 48 U.Galimberti raamatust "Miks? 100 filosoofi mõtted ja lood uudishimulikele lastele".