Tänu Mikita "Mõtteränduri" lugemisele naudid veel rohkem oma koduaeda, kõiki neid mutukaid, kes lillelt lillele sumisevad; igahommikust ringkäiku, mil nopid pudenenud õisi suurtel lillepuhmastelt; pehmet sammalt murus; suuri tomatikobaraid (sel aastal on hullult hea tomatiaasta). Nii kodune.
"Koduõu on nagu laagripaik, ei enamat. Inimene on siin vaid ajutine külaline." lk 25 "Koduõue nukrus on eriline, selgeks ja kergeks tegev nagu lonks külma kaevuvett." lk 30
Ajutine külaline mõjub ehk õõnsalt, kuid Mikita põhjendab selle ajutisuse väga lohutavalt. Jah, me ju olemegi ajalooketi üks lüli, kui mitte lülike, ja meil jäävadki asjad millalgi pooleli. Nii normaalne. Lisaks polnud ma mõelnud sellele, et meil olla väga vähe tundeid edastavaid sõnu, tõesti ei ole kunagi sellele mõelnud, et meil on tunded loodusega seotud. Vaatad raagus kaske... noh, mis tunne sind valdas? Vaatad sumisevat vorstirohu ehk punepeenart (moodsam sõna oregano), mis tunne sind valdab?
Suve väärtus ongi koduaias, sõprades, pidudes, kokkusaamistes... Ajas, mis voolab, mis kogu aeg täidetud, aga täidetud omamoodi pingevabalt. Talvel on kell ja kuupäevad tähtsamad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar