See on aasta 2023.
Lisan siia ka omapoolse tervituse.
Eno Raud
Leelo Tungal
Artur Alliksaar
Gert Helbemäe
Uku Masing
,
Eduard Borhöhe
Eduard Vilde
Silvia Rannamaa
Tõnu Õnnepalu
Ira Lember
Valeeria Villandi
Anton Hansen Tammsaare
Boris Kabur
August Gailit
Raimond Kaugver
Ilmar Laaban
Ilona Laaman
Kristiina Ehin
Ei tahtnud sulle pühapäeval helistada. Kui soovid otse rääkida, olen olemas ja vastan ka telefonile.
Otse rääkida? Mis see on? Tänapäeval?
Tänapäeval on kõik enam-vähem otse rääkimine.
"Ma sain kirja..." repliik kirjanik Rodrigo Garcia näitemängust "Kokkade öö". Oh, kui palju me oleme saanud kirju!Viimased 25 aastat enamjaolt e-kirju.
Õpetajana on tihti hirmutav avada postkasti nädalavahetusel, iial ei tea, mis sealt vastu vaatab. Garcia näitemängus muidugi pannakse paika kirja saatjad, nimelt ei taju nad elementaarseid suhtlusreegleid. Sealsed nn kirja kirjutajad kirjutavad, tundmata empaatiat, nende taustaks on ainult iseenda tähtsus.
Mõnikord on mul kahju, et ei saa tagasi nn vanu aegu, mil suhtlemine oli kas näost näkku või siis telefonitsi. Kirja teel aeti ikkagi suuri ja üldisi asju. Vahemärkus: asjad, mida võimalik ajada 2-3 minutiga päris elus, nn jooksvad probleemid, mitte aeglase kulgemisega argiprobleemid. Tänapäeval on aga kõik võimalik. Kirjuta, millal tahad. Ei pea vaatama nädalapäeva, kellaaega.
Kuidas saaksime empaatiat süstida nagu vaktsiini? Kuigi jah, ka vaktsiinide tõsiusklikke vastaseid on oi kui palju.
Nii tore, kui suudaksime oodata kohtumist inimese endaga ja lihtsalt rääkida. Igas suhtlemises on pilke, häälitsusi, mis annavad tuge ja mõistmist nii probleemi tekitajale kui ka probleemi lahendajale. Kurvaks teeb mõnikord see, kui sinu meelest toredad inimesed, kellega on lihtne asju arutada, muutuvad kuivaks ametnikuks. Jah, peab leppima, et issanda loomaaeg on kirju.
Kirjadest veel! Kolga külaraamatukogus on hetkel näitus raamatutest, mille põhisisuks kirjad. Neid raamatuid saab ka laenutada:)
on võrdne
See Karl Ristikivi luulerida on mind kummitanud pea kogu viimase kuu, kusjuures mõte ise tuli äkitselt. Teel olles. See on nii tavaline, kui mingi laulujupp või mõte kummitab sind mingi aja. Mõnikord ajab see närvi, eriti kui tegemist näiteks laulujupiga, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi. Või mingi poliitiline loosung, mida sa ei mõista...
Aga jah, kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Nii ongi ju!
Kui sõidan lennukiga viis tundi Portugali, kui sõidan kolm tundi Lõuna-Eestisse, kui sõidan poolteist tundi Tallinnasse (ühistranspordiga!), kui sõidan jalgrattaga 10 minutit kooli, kui kõnnin 15 minutit alevikku, kui lähen, kui tulen...
Jah, tol hetkel küll aeg tiksub selle ajaühiku täis, kuid tagantjärele tagasi vaadates on need teekonnad kõik üks hetk. Nagu inimeludki. Rääkides noortele kirjanikest, nende eludest, siis kõikide nende elu mõjub ka ühesuuruse täpina. Nende loomingu suurus ei muuda seda täppi, nende elu pikkus mõjub tagasivaatavalt ikka ühesugusena. Nii Petersoni 21 aastat, Koidula 43 aastat või siis Krossi 87 aastat.
Ja see mõttekäik tol hetkel seal teel olles kosutas mind. See vist ongi see mõnus järelemõtlemine, millest ikka ja jälle erinevates meediumites on kõnelenud ja kirjutanud kirjanik Kaus.
järele mõtlema
ette mõtlema
üle mõtlema
juurde mõtlema
ringi mõtlema
ümber mõtlema
välja mõtlema
See viimane on ka tore tegevus, sellest loetelust kindlasti kõige loovam. Mõtlesin ju eile välja, et täna on koristuspäev. Millest koristamist alustada, selleks oleks hea ette mõelda strateegia, mis on alguseks kõige tarvilikum, et siis mõelda juurde veel väikesi lisategevusi sellele askeldamisele, mis kahtlematult viitab juba ülemõtlemisele ning mul ei jää muud üle, kui pean ümber mõtlema oma strateegia, aga ümber mõtlemine on ju ringi mõtlemine ja ma saan äkitselt aru, et peaksin rahulikult järele mõtlema, kuidas ikkagi tänast pühapäeva mööda saata. Ühest asjast sain ammu aru:
