Kuulata

Mida tee? kas sõnast kuulatama või mida teha? sõnast kuulama?

Võrratu eesti keel!

Eilse päeva elamus oli Postimehe intervjuu Merle Karusooga. Milline õnn, et meil veel on tarku inimesi, ja õnn, et aeg-ajalt leitakse nad üles!

Üle pika aja suutis üks intervjuu mind tundma erinevaid emotsioone. Kahtlematult ehmatasin, kui lugesin tema esimest varianti meie Eesti elu püsima jäämisest. 

"... kehtestada teiseks riigikeeleks inglise keel. Kõik noored vene kodukeelega inimesed, kes ei saa eesti keelt suhu sellepärast, et pole kellegagi selles keeles rääkida, on päris hästi ära õppinud inglise keele. Eesti keel jääks meie salakeeleks ja poleks enam muret ei eesti teaduskeele arendamisega ega ingliskeelsete osakondadega kõrgkoolides. Lapsed ei pea enam eesti keele välteid, sünonüüme ega õigekirja tundma. Eesti laul võib vabalt ka tulevikus kõlada peamiselt inglise keeles."

Juba seda lugedes läks silme ees mustaks, kuigi tean, et on kahtlematult inimesi, kes arvavadki, et nii oleks lihtsam, mis me jamame! 

Õnneks on tal kontrastiks teine variant. 

"... võtame ennast kokku ja kehtestame vähemalt pealinna avalikus ruumis eesti keele. / - - - / Keelt saab õpetada iga eestlane." 

Nii ongi! Sõitsin eelmisel nädalal taas Boldi taksoga, loomulikult polnud juht eesti keelt oskav (seda märkab juba üldjuhul taksot tellides:)). Tore oli see, et ta võttis mu vastu eesti keeles, tunnistas algeliselt, et ta ei oska, aga sel hetkel tundsin, et ei peaks vaikides sõitma, mida ma tavaliselt teen, vaid püüan temaga rääkida lihtsatest asjadest. Toimis. Loodan, et ta sai tükikese praktikat. 

Karusoo intervjuust leidsin seletuse oma käitumisele teatud olukordades: sain äkitselt aru, miks mõnikord käitun eemaletõukavalt. Mulle hullult meeldib, kui teinekord saad tohutu selguse mingile käitumismustrile. 

"Kannatamises on midagi haledat, see tõukab eemale. See lõhnab nagu õpitud abitus."

Ühesõnaga, hää usutlus on!

https://arvamus.postimees.ee/7836390/nadala-persoon-merle-karusoo-eesti-rahvas-on-poolest-saati-vooras-ja-poolest-saati-oma-aga-muud-rahvast-mul-pole 

Täna on pidupäev! 

Tähistan seda mikitalikult. 

Elagu kukeseenerahvas!

Kuulata kukeseente kahinat!

Uus või vana?

 

 – see on küsimus. 

Mis oleks üllam – vaimus taluda

 kõik nooled, mida vali saatus paiskab, 

või, tõstes relvad hädamere vastu, 

vaev lõpetada? 

Kuidas võtta? Rohepöördele mõeldes, siis vana. Või ikkagi uus? Meenub automaks. No võta sa kinni!

Aga rohepöördest ma tõesti ei taha kirjutada, isegi mitte mõelda. Pigem olen üllatunud, et saatus on paisanud mu ette kolm raamatut, milles kaovad raamatud, hääbub lugemisoskus. Kuu tagasi lugesin "451° Fahrenheiti", päev tagasi lõpetasin "Kadunud mälestuste saare" ja täna hakkasin lugema Õnnepalu "Palka". On see saatuse iroonia või...?

Raamatud raamatuteks. Loodan, et nad ikkagi ei kao nagu neis hoiatusromaanides (ma ei tea, kas nüüd Õnnepalu "Palk" on hoiatusromaan, kas ta üldse on hoiatav kirjanik, ikka vist on, iga HEA kirjanik pisut ikka hoiatab või näitab näpuga). Palju rohkem paneb mind mõtlema suhtumine asjadesse, inimestesse. "Mõnikord haihtuvad asjad suurema kärata argielust nii, et mingit kustumist pole vajagi..." (lk 268 "Kadunud mälestuste saar") Ühelt poolt koristame enda ümber asju vähemaks ja tunneme uhkust, kui ökod suudame olla, teiselt poolt jahime uut. Sügis koputab varsti uksele, ikka oleks vaja uut jopet, saapaid. 

Vananemist aga märkame just uute ja vanade sõnade järgi. Asjad meid ehk ei reedagi. Saan ju osta ka endale moodsa tehnikavidina ja tunda end nooremana. Aga keel reedab meid. Kui palju sõnu läheb ajalukku! Kuid ma ei tea, kas asi kaob enne ja siis sõnad või mõlemad korraga. Näiteks kui sulle meeldisid lapsepõlves tropsid ja ütled seda praegustele noortele, siis ma ei tea, kas nad mõtlevad, et mulle meeldisid ümarad klaaskompvekid, selliselt torusse pakendatult. Kes ütleb enam tänapäeval kompvekid, ikka kommid:) Kindlasti ei mõtle noored sõna trops kommi, arvan, et nad ei mõtle midagi, lihtsalt seda, et mis ta räägib, mingid imelikud sõnad ja asjad ümbritsevad teda. Tegelikult olin ise ka unustanud need kommid ja sõnagi, lihtsalt hakkasin pingsalt mõtlema, et mis on see, mida ehk tänased noored ei tea ja millele pole ise ka mingi nelikümmend aastat mõelnud.  

Õnneks ei vanane ainult mina, 90ndate noorte sõnavaras oli näiteks flopi. Vidin kadus ja mu meelest on sõnagi kadumas. Kas neid vanu asju peab siis alles hoidma, näiteks neid flopisid? Mõne võiks ju alles jätta... see hoiab me mälu. Meie ühist mälu.

Kindlasti on igaüks meist kogenud kellegi juures olles, et tal on nii põnevaid asju alles ja need asjad tekitavad lugusid.

Kahju, et mul ühtegi tropsi alles pole, isegi mitte paberit. 

Kasekese kommid on alles:)