Maailma parim

kirjandusõpetaja, tantsuõpetaja, peaspetsialist, minister, ajakirjanik, bussijuht, autojuht, müüja, arhitekt, skulptor, teadlane, külalisjuht, kirjanik...

Pool tundi tagasi, kui tegin väikese pausi oma argises laupäevahommikus, mõtlesin, et millest kirjutaks järgmises postituses. Kirjandusõpetaja laupäeva hommik! Miks mitte? Aga enne registreerin oma ühe tubli õpilase 20. Hansenist Tammsaareni võistulugemisele. Juba 20! Festivalide järgi näed, kuidas aeg lendab:) 

Registreerimiseks avasin Enda infokirja. Siinkohal sügav kummardus peavedurile Enda Trubokile. Samas postkastis oli ka Emakeeleõpetajate Seltsi kiri ministri üleskutse parima kirjandusõpetaja registreerimiseks. Oh jah. Kuidas need asjad pidevalt ühel ja samal ajal kokku jooksevad! Lähenev tähtpäev, 30.jaanuar, eesti kirjanduse päev, paneb askeldama paljusid. Ka ministrit, kes soovib anda preemia maailma parimale kirjandusõpetajale. See on võimatu ülesanne! Ja kõik teavad miks. 

Aga teen ikka nii, nagu uitmõte ennist ütles. 

laupäev 

hommik

mõnus

juba valge

veekeetja 

kohv

hambapesu

sussisahin

arvutisurin

Postkasti on potsatanud kunagiste õpilaste tervitusi. Imeliselt soe tunne. Tundub, et neil läheb hästi. Kui hea sõnaga meenutavad möödunut! Nende üllatuslikud kirjad saabusid tänu raadiointervjuule. Kahtlesin väga sinnaminekus, aga nüüd olen tänulik iseendale, sest oi kui palju toredaid ja hingeminevaid tervitusi. Ka täiesti võõrastelt. Aitäh teile.  

Vastan kirjadele. Seejärel võtan ette uue läbiloetud raamatu tutvustuse, kirjutan lühiarvamuse. Salvestan selle ja lisan ka raamatukaane pildi. Ja siis jääb pilk pidama Rahva Raamatu raamatututvustusel. Siinkohal kopeerin selle siia, sest see on hea, muie mu suul on pikaajaline.

Jutukogu, millega mees oma erakupõlve lõpuks lagedale tuli, saavutas nii laste kui ka suurte seas tohutu lugejamenu. Tänaseks on seda kõigisse maailma kultuurkeeltesse tõlgituna müüdud juba kaheksa miljonit eksemplari. Vaimustuses on ka kriitikud. Ning mees, kes poolkogemata kirjanikuks sai, on juba kuulutatud elavaks klassikuks. Asjatundjate seas muide sosistatakse, et just temale peaks kuuluma järgmine Nobeli kirjanduspreemia.

arvutisurin

sussisahin

veekeetja kahin

kohvilõhn

elagu kirjandus

elagu lugejad

PS! Olgem esmaspäeval siis törtsu õnnelikumad ja pidulikumad, kuid ärge sellele ajakavale järgnege, mida soovitab Postimehe Juurikas. Ahaaaaa....

Kellena homsesse?

VAT Teatri etendus "Vivaarium" pani hetkeks mõtlema selle üle.

Kas tõesti ootab inimkonda ees kataklüsmide ahel, kas tõesti ei suuda inimkond hoida oma elukeskkonda! Hetkel ei usu seda. 

Tõused, lähed kraani juurde, lased veel joosta kohvikannu. Dušš sahiseb... nii see mõnus hommik möödub. Õue astudes võtab sind vastu üks tavaline Eesti ilm, miskit hullu pole ja nii õhtuni välja. Ei saa nagu kuidagi aru, et maailma tervis on piiri peal. Aga vist on. Sellest räägitakse nii palju, et egas muud jää üle, et...

Jah, mis et? Kas vähendan päevas tarvitatud vee kogust? Kas sõidan vähem transpordiga ja liigun rohkem jala? Kas söön ainult lähedal kasvanud toitu ja ei osta kaugelt toodud toiduaineid? Need küsimused pole sugugi nii hullumeelsed, kui eile VAT Teatri etenduses "Vivaarium" kõlanud küsimused. 

Kas kehtestada lastemaks? Iga sündinud maailmakodaniku eest maksavad vanemad juba ette kopsaka summa.

Kas minna 65-aastaselt vabasurma? Maailmas on liiga palju inimesi.

Kas elada ainult ühes paigas ja ei liiguks absoluutselt välja? Igasugune reisimine on keskkonnale koormav. 

Jne.

Igal juhul puudutas see lugu vaatajaid ja tõesti hetkeks peatusid ses maailmas. Iseasi, kas miskit muutub. Ja veel, see polnudki nagu teatrietendus, pigem nagu väga hästi illustreeritud seminar ja selles pole midagi halba, ka niisuguseid emotsionaalseid mõjutamisvõtteid on vaja ja oi kui palju oli ses loos manipuleerimist, viitamist karjaloomale, viitamist statistikale jms. 

No nii! Hetkel on käimas digikoristusnädal, võtan siis vähemalt sellest innukalt osa. 

Hetk etendusest. https://vatteater.ee/lavastused/vivaarium/ 

Lugemine - see on, noh,

 et jah!

viimasel ajal

muud ei kuulegi

lugeda  raske

ei taha lugeda

mida küll lugeda

miks mina

ei leia teost

mul pole raamaturiiulitki

"Tunnen tervikteoste käsitlemise pärast muret. Mulle meeldib selline võrdlus: kas te kujutate ette bioloogiaõpetajat, kes saadab lapsed metsa, ei ütle neile midagi, aga kui lapsed metsast tagasi tulevad, esitab ökosüsteemi kohta keerukaid küsimusi? Just sellisena olen sageli tervikteoste käsitlemist kohanud: õpilastele antakse tähtaeg, mis ajaks tuleb teos läbi lugeda, ja sel päeval tehakse kas lugemiskontroll või kirjutatakse kirjand. Ma küsin aga: kes juhendab õpilast?"

See on katkend Sirbi artiklist, antud lõigu autoriks Joosep Susi, kirjandusetundide edendaja jms tiitlid. 

Tegelikult oli seda Sirbi artiklit kolm lehekülge ja kõik koolilugemisest. Hiljuti oli kirjandusõpetajate listis pikk arvamusrohke arutelu, mida lugeda jne. Mõnd arvamust on hea ja kinnistav lugeda, mõtlen neid, mis mu maailmavaatega ja eluviisidega kokku lähevad, teistega on nagu alati. 

Aga see väike lõiguke Sirbist pani mind niimoodi mõtlema: milline võrdlus, äge. Nii on, tean omast käestki, et kui paned lihtsalt tähtajaga lugema, siis paljude raamatutega jõuad ainult valetamiseni. Ja paljude raamatutega tuleb pikalt seletada, mis lugejat ees ootab, kus peab tähelepanelik olema, millest võib üle libiseda jne. 

Aga mõni tund hiljem tulin mõttele, et ka metsa saab ikkagi saata õpilasi eelneva suunanäitamiseta ja pärast ka selle kohta töö teha, isegi keerukaid küsimusi esitada. Jah, võib, sest iga metsaskäik arendab. Nii ka raamatutega. Iga inimene on lugenud ilma eelneva putitamiseta raamatuid ja on ise nende analüüsiga toime tulnud, mõnest ehk ainult mingi emotsionaalse laksu saanud. Nagu metsas jalutamisestki. 

Täna võtsid Kolga seitsmendikud ette kirjandusliku kohtu, see oli vapustavalt võimas, kuidas noored olid kolm tundi eeltööd teinud ja siis sukeldusid intrigeerivasse juhtumisse. Mõtteainet kui palju. Ah jaa, nad olid ka enne raamatu läbi lugenud. Muidugi peab tõdema, et raamat, mida nad lahkasid, oli õhuke, ca mõnetunnine lugemine, ent seevastu ehmatava sisuga. Igal juhul tundsin, et vot nemad olid täna need metsaskäijad, kes tegid ära keeruka ökosüsteemi töö: nad teavad, et kõigel peaks olema tähendus. Kõigel: asjadel, suhtlemisel, minekutel, tulekutel jne. 

Mis raamat see siis oli? 

Janne Telleri "Midagi tõelist"

Piiripunkt

Möödas on küll aastavahetus, isegi kolmekuningapäev, aga nn ajalises piiripunktis oleme ikkagi. 

Pealkirja tõlge: 

kellelegi katteta lubadusi andma ehk eks see aasta lõpp ja uue algus ole justkui piiripunktiks millegi vahel, isegi kui olen inimene, kes eriti võimsalt seda ei tähista, siis peavooluga tuleb ikkagi kaasa ujuda ja miskit lõpetada/ sulgeda ja miskit korrastada ja uuelt lehelt alustada.  

Kellele lubadusi anda? Emale, isale, õpetajale, sõbrale või siis kõige parem - iseendale. 

Need oli eelmise 2022. a lubadused (ega lubadused vanane!).

Uuel aastal

- olen normaalne, täitsa oli olukordi, kus olin normaalne, tuleks neid hetki veel...

- ei jäta lugemata ühtegi soovitatud raamatut, muidugi, see on enam-vähem ainuke pretensioonitu maailm, milles olla.

- teen kõik kodused tööd tähtaegselt, mulle meeldib see sõna tähtaegselt, nii mõnusalt ebamäärane

- käin konsultatsioonides, kui vaja, sõnastaks ümber, olen kohe kohal, et poleks vaja minna konsultatsiooni

- tunnen rõõmu sõpradest, see ei vaja mingeid kommentaare ja kehtib elu lõpuni

- teen tööd hoole ja armastusega, vt eelmist kommentaari

- ei noki niisama nina, selle tõmban maha, tehtud

- küpsetan paremaid pannkooke, siin on veel arenguruumi

- kõnnin iga päev vähemalt 3 kilomeetrit, OH, SEDA OLI JA ON RASKE TÄITA! Aga algas liikumisaasta, nii et kargud alla ja liikuma!

- naeratan vastutulevatele inimestele, suhtlen meeldivalt oma kaasteelistega nii kodus kui tööl, loomulikult ja siia võiks lisada ka, et naeratan ka võõrastele inimestele

- osutan elu valukohtadele, siin on taas arenguruumi: juba 5. jaanuaril oli mul hetk, kus oli olukord, kus elu absurdsus karjus mulle näkku, aga olin justkui halvatud, lihtsalt istusin ja läksin massiga kaasa. Nii et on arenguruumi. 

- kirjutan loetava käekirjaga, mida rohkem arvutis toksimist, seda ebatavalisemaks muutub käeline tegevus pliiatsi ja kriidiga. Jah, seda oskust on vaja hoida vormis.

- räägin selgelt ja arusaadavalt, tehtud

- ei keeruta, tehtud metafoorselt, aga kui ilus seelik seljas, siis ikka keerutan:)

- võtan osa üritustest, enam-vähem täidetud, aga olen märganud, et mu saatusesõrm tuleb ikka teatud üritustest osavõtu vahele, eks tuleb sellega leppida

- hoian oma toa korras, no jah...

- riietun stiilselt, siia tahaks hoopis kirjutada, et kui natuke kaalu langetaksid, saaksid kapist välja võtta päris stiilseid komplekte

- pesen kenasti hommikul ja õhtul hambaid, tehtud, isegi hambaarstil käin vabatahtlikult

- ei kihuta ei rattal ega autoga, tehtud

- kinnitan alati turvavöö, tehtud, isegi lennukis

- tunnen huvi ümbritsevast, siin on arenguruumi, ei taha isegi enam horoskoopi ajalehest lugeda, aga teleuudiste saated on ikka iga päeva lõpuks kaaslaseks

- olen vait seal, kus vaja,  siis olen surnud, kui olen vait seal, kus vaja; kuigi olin sel aastal üsna vaikne

- naeran ka siis, kui ei saa naljast aru, ei teinud seda ja ega peagi

- lähen normaalsel ajal magama, lähen, aga uni ikkagi ei tule normaalsel ajal ja mis on üldse normaalne aeg

- ei kiika kogu aeg telefoni, et äkki... aeg-ajalt isegi suudan seda teha, aga raske

- maksan oma arveid rõõmuga, sellega on ka arenguruumi, maksan, aga mitte rõõmuga

- saan aru, et kõik, mis teen, teen endale, enam-vähem saan sellest aru, kuigi on nii palju olukordi, kus on tunne, et nii palju teistele, teiste pärast, ise ei saa miskit, aga siis vist asi polegi aus. Jah, see on keeruline lause, liiga tiip, nagu noored ütlevad.

- saan aru, et see aasta lõpeb ja tuleb uus aasta... noh sellest saan küll aru

Need lubadused olid nii mahukad, 

et elu ongi üks lubadus. 

Elame veel!