Piiripunkt

Möödas on küll aastavahetus, isegi kolmekuningapäev, aga nn ajalises piiripunktis oleme ikkagi. 

Pealkirja tõlge: 

kellelegi katteta lubadusi andma ehk eks see aasta lõpp ja uue algus ole justkui piiripunktiks millegi vahel, isegi kui olen inimene, kes eriti võimsalt seda ei tähista, siis peavooluga tuleb ikkagi kaasa ujuda ja miskit lõpetada/ sulgeda ja miskit korrastada ja uuelt lehelt alustada.  

Kellele lubadusi anda? Emale, isale, õpetajale, sõbrale või siis kõige parem - iseendale. 

Need oli eelmise 2022. a lubadused (ega lubadused vanane!).

Uuel aastal

- olen normaalne, täitsa oli olukordi, kus olin normaalne, tuleks neid hetki veel...

- ei jäta lugemata ühtegi soovitatud raamatut, muidugi, see on enam-vähem ainuke pretensioonitu maailm, milles olla.

- teen kõik kodused tööd tähtaegselt, mulle meeldib see sõna tähtaegselt, nii mõnusalt ebamäärane

- käin konsultatsioonides, kui vaja, sõnastaks ümber, olen kohe kohal, et poleks vaja minna konsultatsiooni

- tunnen rõõmu sõpradest, see ei vaja mingeid kommentaare ja kehtib elu lõpuni

- teen tööd hoole ja armastusega, vt eelmist kommentaari

- ei noki niisama nina, selle tõmban maha, tehtud

- küpsetan paremaid pannkooke, siin on veel arenguruumi

- kõnnin iga päev vähemalt 3 kilomeetrit, OH, SEDA OLI JA ON RASKE TÄITA! Aga algas liikumisaasta, nii et kargud alla ja liikuma!

- naeratan vastutulevatele inimestele, suhtlen meeldivalt oma kaasteelistega nii kodus kui tööl, loomulikult ja siia võiks lisada ka, et naeratan ka võõrastele inimestele

- osutan elu valukohtadele, siin on taas arenguruumi: juba 5. jaanuaril oli mul hetk, kus oli olukord, kus elu absurdsus karjus mulle näkku, aga olin justkui halvatud, lihtsalt istusin ja läksin massiga kaasa. Nii et on arenguruumi. 

- kirjutan loetava käekirjaga, mida rohkem arvutis toksimist, seda ebatavalisemaks muutub käeline tegevus pliiatsi ja kriidiga. Jah, seda oskust on vaja hoida vormis.

- räägin selgelt ja arusaadavalt, tehtud

- ei keeruta, tehtud metafoorselt, aga kui ilus seelik seljas, siis ikka keerutan:)

- võtan osa üritustest, enam-vähem täidetud, aga olen märganud, et mu saatusesõrm tuleb ikka teatud üritustest osavõtu vahele, eks tuleb sellega leppida

- hoian oma toa korras, no jah...

- riietun stiilselt, siia tahaks hoopis kirjutada, et kui natuke kaalu langetaksid, saaksid kapist välja võtta päris stiilseid komplekte

- pesen kenasti hommikul ja õhtul hambaid, tehtud, isegi hambaarstil käin vabatahtlikult

- ei kihuta ei rattal ega autoga, tehtud

- kinnitan alati turvavöö, tehtud, isegi lennukis

- tunnen huvi ümbritsevast, siin on arenguruumi, ei taha isegi enam horoskoopi ajalehest lugeda, aga teleuudiste saated on ikka iga päeva lõpuks kaaslaseks

- olen vait seal, kus vaja,  siis olen surnud, kui olen vait seal, kus vaja; kuigi olin sel aastal üsna vaikne

- naeran ka siis, kui ei saa naljast aru, ei teinud seda ja ega peagi

- lähen normaalsel ajal magama, lähen, aga uni ikkagi ei tule normaalsel ajal ja mis on üldse normaalne aeg

- ei kiika kogu aeg telefoni, et äkki... aeg-ajalt isegi suudan seda teha, aga raske

- maksan oma arveid rõõmuga, sellega on ka arenguruumi, maksan, aga mitte rõõmuga

- saan aru, et kõik, mis teen, teen endale, enam-vähem saan sellest aru, kuigi on nii palju olukordi, kus on tunne, et nii palju teistele, teiste pärast, ise ei saa miskit, aga siis vist asi polegi aus. Jah, see on keeruline lause, liiga tiip, nagu noored ütlevad.

- saan aru, et see aasta lõpeb ja tuleb uus aasta... noh sellest saan küll aru

Need lubadused olid nii mahukad, 

et elu ongi üks lubadus. 

Elame veel!