et jah!
viimasel ajal
muud ei kuulegi
lugeda raske
ei taha lugeda
mida küll lugeda
miks mina
ei leia teost
mul pole raamaturiiulitki
"Tunnen tervikteoste käsitlemise pärast muret. Mulle meeldib selline võrdlus: kas te kujutate ette bioloogiaõpetajat, kes saadab lapsed metsa, ei ütle neile midagi, aga kui lapsed metsast tagasi tulevad, esitab ökosüsteemi kohta keerukaid küsimusi? Just sellisena olen sageli tervikteoste käsitlemist kohanud: õpilastele antakse tähtaeg, mis ajaks tuleb teos läbi lugeda, ja sel päeval tehakse kas lugemiskontroll või kirjutatakse kirjand. Ma küsin aga: kes juhendab õpilast?"
See on katkend Sirbi artiklist, antud lõigu autoriks Joosep Susi, kirjandusetundide edendaja jms tiitlid.
Tegelikult oli seda Sirbi artiklit kolm lehekülge ja kõik koolilugemisest. Hiljuti oli kirjandusõpetajate listis pikk arvamusrohke arutelu, mida lugeda jne. Mõnd arvamust on hea ja kinnistav lugeda, mõtlen neid, mis mu maailmavaatega ja eluviisidega kokku lähevad, teistega on nagu alati.
Aga see väike lõiguke Sirbist pani mind niimoodi mõtlema: milline võrdlus, äge. Nii on, tean omast käestki, et kui paned lihtsalt tähtajaga lugema, siis paljude raamatutega jõuad ainult valetamiseni. Ja paljude raamatutega tuleb pikalt seletada, mis lugejat ees ootab, kus peab tähelepanelik olema, millest võib üle libiseda jne.
Aga mõni tund hiljem tulin mõttele, et ka metsa saab ikkagi saata õpilasi eelneva suunanäitamiseta ja pärast ka selle kohta töö teha, isegi keerukaid küsimusi esitada. Jah, võib, sest iga metsaskäik arendab. Nii ka raamatutega. Iga inimene on lugenud ilma eelneva putitamiseta raamatuid ja on ise nende analüüsiga toime tulnud, mõnest ehk ainult mingi emotsionaalse laksu saanud. Nagu metsas jalutamisestki.
Täna võtsid Kolga seitsmendikud ette kirjandusliku kohtu, see oli vapustavalt võimas, kuidas noored olid kolm tundi eeltööd teinud ja siis sukeldusid intrigeerivasse juhtumisse. Mõtteainet kui palju. Ah jaa, nad olid ka enne raamatu läbi lugenud. Muidugi peab tõdema, et raamat, mida nad lahkasid, oli õhuke, ca mõnetunnine lugemine, ent seevastu ehmatava sisuga. Igal juhul tundsin, et vot nemad olid täna need metsaskäijad, kes tegid ära keeruka ökosüsteemi töö: nad teavad, et kõigel peaks olema tähendus. Kõigel: asjadel, suhtlemisel, minekutel, tulekutel jne.
Mis raamat see siis oli?
Janne Telleri "Midagi tõelist"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar