Praegu on piinlik olla

 

...venelane.

Kirjanik Mihhail Šiškini avameelsus Head Read intervjuust. 

https://kultuur.err.ee/1609025006/kirjanik-mihhail-siskin-vene-kultuuri-pohivaenlane-on-vene-riik

Eks äsja loetud raamat ja eilne saade ETV2-s tõid need teemad taas lauale. Miskit on pidevalt immitsenud ka minu sees selle vene keele ja vene kultuuriga. 

"Kas vene kultuur suudab maailmaga solidaarne olla, ellu jääda?" M.Šiškin

Maikuu keskpaik. Jõuan Balti jaama, üle platsi üürgab vene keel. Täielik Venemaa tunne. Turu ja jaama vahel laulab keskealine mees. Oli vastik. Torisesin omaette, et laulgu kui tahab, peab ta siis seda läbi mikrofoni tegema. Pole enne näinud tänavalaulikuid üle platsi läbi mikrofoni laulmas! Aga noh, mis ma siin torisen, mina olen sisse kirjutatud maale ja pole mul õigust Tallinna linna asjadega toriseda. 

Paar nädalat hiljem taas Balti Jaam. Sama! Täpselt selline nõuka-aegne Venemaa tunne. Aga nüüd on ta oma korjanduskasti kõrvale pannud Ukraina lipukese. Kuidagi ei usu, et ta laulab Ukraina toetuseks. Lippan bussi peale. 

Mõned päevad tagasi sain lugemissoovituse: Grigori Služiteli "Saveli päevad". Lugu kassidest, aga see on ju vene kirjanik! Austusest soovitaja vastu hakkan lugema. Ongi hea lugu, aga olen ikka allergiline igasugusele Vene elu kirjeldusele... Mind päästab vestlus raamatusoovitajaga, muide hoopis teine põlvkond. Taas lugema hakates näen lugu teisiti ja need Moskva tänavad on lihtsalt ühe linna tänavad. Tegelikult ongi ju selle raamatu lugu väga hea ja üldistav. Ühe kassi elu sünnist surmani, ühe inimese elu sünnist surmani. Võta, kuidas tahad!

"Minu ainus lootus on, et minu vene kultuur jääks ellu." M.Šiškin

Kogu selles viimaste päevade sümbioosis ütlen, et jääb. 

Maasikalõhnaline tuul

"Laps elab iga päev kõrge taeva all, ilma raskuse vaimuta," 

lk 18, Kärt Hellerma "Lõokeselumi" 

Nii ta on. Olen lihtsalt veel loetud raamatu mõju all. Kui palju võib pakkuda väike raamatuke! Siinkohal mõtlen formaati. 

Raamatu lugemisel selgus, et minu ja autori lapsepõlvemälestuste vahe on kümme aastat ja kui sarnased need olid: kõik need tööd, mida tol ajal tehti, tööriistad, hooned, peod... Ainuke vahe oli see, et tema oli linnalaps, kes vanaema juures maal oli, mina olingi maalaps. Kui aastaid hiljem kirjutavad praegused noored oma lapsepõlvemälestusi, kas siis näiteks 90ndate keskel kasvanud lapse mälestused on samad mis 2005.aasta viieaastasele? Arvan, et ei. Asjade maailm muutub kiiresti, see ongi praeguse sajandi üks peamisi tunnuseid. Ostad kõige uuema telefoni ja kahe nädala pärast saadab sulle telefonipood pakkumise veel uuemale telefonile...

On suve keskpaik. Imeliselt kerge aeg. Taha jääb hulk suviseid päevi ja ees terendamas veel portsjon suve. Praegu saab metsas suhu pista mõnusalt küpsenud metsmaasika, väikese tugevamaitselise mustika ja koju tuua kukeseeni. 

Ja need imeliselt värskelõhnalised ööd! Jaaniussirajad. Olen õnnega koos, et mu kodu tee ääres neid nii palju. Siin ta helendab! 

Haridus + poliitika = ???

 

Mida ma äkitselt tahan?

Muutust eesti keele riigieksamis. Miks? See on aastaks 2023 iganenud teadmiste kontrolli viis. Tean, et praegu tõusid tagajalgadele enamik eesti keele õpetajaid, et arutlus on püha ja mida siis veel kontrollida. Tore on, aga see arutlus on läinud nii spetsiifiliseks, et seda sooritab ideaalselt vabariigis ainult üks inimene. See pole normaalne. Normaalne on see, kui kollektiivis on mõned ideaalsed (viielised), Harju keskmised (nelja-viielised), sekka kolmelisi ja näpuotsaga neid, kellele sooritus raske ehk siis neid, kes ei soorita. Aastal 2023 klassis nimega Eesti oli ainult üks ideaalne. Intervjuust temaga selgus, et ta kirjutas viimase aasta palju arutlusi ja sai nn arutluse vormile pihta, et eksam on muutunud tehniliseks. Kolmelisi ja neid, kes sooritasid alla vabariigi keskmise, oli palju. Liiga palju. No ja see vabariigi keskmine pole ka see, mille üle uhkust tunda. 

Riigieksamite teine eesmärk: selgitada, kuidas õppe tulemuslikkus ning kooli panus õpilaste edasijõudmisse on ajas muutunud.

Selleni tahangi jõuda! Milliseid õpitud teadmisi kontrollitakse eesti keeles riigieksamil? Õppematerjali koostades peab alati meeles pidama, et küsima peab seda, millest on juttu olnud. Eesti keele riigieksam pole ammu enam eesti keele eksam, veel vähem kirjanduse. Noor peab olema tark ajaloos, keskkonnaküsimustes, ühiskonnaelus, poliitikas, majanduses jne. Loetelu võiks jätkuda. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja enam muud ei teegi, kui arendab ja laiendab õpilase silmaringi. Viimasel ajal on sellest ka meedias juttu (Maarja Vaino https://arvamus.postimees.ee/7809665/maarja-vaino-aastaid-kulutame-vohma-loimumiskusimustele-kuid-meie-oma-eesti-aines-on-vaeslapse-seisus ja Mari Kleini https://arvamus.postimees.ee/7807965/mari-klein-eesti-lugu-koolide-oppekavasse). Aeg oleks muuta miskit koolisüsteemis. Aeg oleks võtta eesti keele õpetajalt see taak, et ta peab noort ette valmistama teemadeks, mis mahuvad üldnimetuse varia alla. Oleksin väga rahul, kui eesti keele eksamil küsitaks noorelt eesti keele tundmist ja lisaks ka kirjanduse analüüsi.

Riigieksamite esimene eesmärk: anda õpilasele, vanemale, koolile, kooli pidajale ja riigile võimalikult objektiivset ja võrreldavat tagasisidet õppimise ja õpetamise tulemuslikkusest ning sellest, milline on kooli panus õpilaste edasijõudmisse.

Kuulen ikka, et ilma arutluseta ei saa kooli lõpetada, et kui noor ei oska arutleda, siis pole ta millekski suuteline. Olgu. Aga kuidas ikkagi hinnata arutlust nii, et vähemalt 100 õpilast vabariigis saaks 100 punkti? Siin ongi küsimuste küsimus. Kui pädevad on meie hindajad? Kui objektiivne see ikkagi on? Mitmele punktile nad ise selle töö teeks? Tean, et spordis on parimad treenerid need, kes on ka ise tipptasemel antud spordiala viljelenud, või teatris lavastajad, kes ise ka laval näitlejana olnud. Kuidas on meil hindajatega? See on ikkagi äärmiselt subjektiivne. Lugemisülesannet hindab ainult üks inimene! Kas see on normaalne, et teist korda rahuldavale tulemusele teinud noor läheb pooleteise kuu pärast Tartu Ülikooli magistrantuuri humanitaarteadustuskonna katsetele ja saab lühiessee eest 50 punktist 50. Kuidas seletada sellist lõhet?

Riigieksami kolmas eesmärk: anda riigile informatsiooni hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks.

                 

 

https://www.err.ee/1609011155/selgusid-gumnaasiumi-riigieksamite-tulemused

Antud informatsioon on kõnekas. Kas muutub miskit hariduspoliitikas? Kas see info eesti keele riigieksamist aastate lõikes pole piisav informatsioon järele mõtlemiseks? Mingite otsuste tegemiseks?

Ühe kooli õpetajana, reasõdurina tunnen end tihti jõuetuna. Võin ju seltskondades kurta, et kõik pole nii, nagu peaks jne, aga tegelikkuses pole sellest kasu. Isegi ei tea, millest kasu oleks…

merre on voolanud palju vett

Kas kirjutamise paus kandis?

Kes seda teab? 

Kes üldse teab kõikide küsimuste vastuseid?

Kas üldse peaks nii palju küsimusi esitama? Kahtlema?

Kes seda teab?

...

Kaplinski ja Õnnepalu kirjadest selgub Õnnepalu pidev oma koha otsimine. Ta teeb seda füüsiliselt (Lugeja teab ju tema paradiise, teisisõnu kohti, mida ta vahetab ja justkui mängleva kergusega endale tol hetkel koduks muudab. Paradiisiks ikka jääb talle vist Hiiumaa, nii tuleb välja kirjavahetusest Kaplinskiga.), aga ka  mõttes. Jah, me kõik liigume ühest tegevusest teise, mu meelest on see ka see liikumine, kuigi abstraktne. Igaüks otsib end, mõni lausa iga päev. 

Ruumi poeetika on mind alati võlunud, olen isegi sel teemal aastaid tagasi ühe kirjandusmetoodilise loengu üles ehitanud. Liikuda ühest ruumist teise võimalikult vähe haiget saades. See tark lause on prantsuse kirjaniku Georges Pereci oma, aga olen temaga nõus. Lugesin seda lauset siis, kui ilmus tema "Ruumiliigid" 2011. aastal ja siis tähendas see liikumist mikroruumides: jalutasin paar kilomeetrit kooli ehk tööle, sealt jälle tagasi, liikusin 4. klassist 9. klassini ja nii igal aastal, kunagi ei mõelnud, et äkitselt liigun kaugemale. See mikroruum oli turvaline ja nii oma. Nüüd on ruumi mõõtmed suurenenud, lausa nii, et vajan abi, st transporti. Ruum on laienenud, kas ka haiget saamata. Küsimuste küsimus. Kes seda teab?

...

Päev on õhtusse jõudnud, koristasin oma arvuti kaustasid ja leidsin selle:

Sageli valmistatakse uhketest vaadetest puslesid, mis tundub igati adekvaatne praktika – üks vaade koosneb suures hulgast elementidest. Tõsi, kui eemaldada päris puslest üks tükk, pole pilt enam täiuslik; ent kui miski kaob päris vaatest, olemasolevast vaateväljast, siis see küll muudab vaadet, ent ei tekita vaatesse mõra, vaade ise säilib tervena, tema täiuslikkus muutub ja samas säilib, maastik võtab puuduva omaks, sulandub selle sisse, ilmumine ja kadumine on maastiku ja seeläbi ka vaate loomulik osa, ruum lihtsalt puhastub elude ja surmade tsüklis. Ruum otsekui loob ja ajab nahka ühekorraga, kasvatab üht tulevikust, ajab teist minevikku. Ruum asub mööduvuses, aga inimlikust vaatenurgast pole ruum ise siiski mööduv – maastiku püsivus võib elada üle iga üksiku vaatleja ning parim viis maastiku püsivusest osa saada on katsuda osa saada maastikust. Seega  võib inimene mingi vaatega kokku kasvades hakata seda tajuma ühtelugu proosalisena ja imelisena, argise ja salapärasena. Kõike kaduvat – sealhulgas vaatlejat – endasse toova püsivusena.

Jan Kaus „Vaade“ lk 142-143

PS! Oli suur õnn teha peatus Koerus, Kalju Lepiku sünnikohas. Skulptor Elo Liiv on teinud luuletajast südamesse pugema monumendi. Koerus tuleb kindlasti see skulptuur mõisa pargist üles otsida. Miks mitte ka Lepiku mõni luulekogu sel suvel kätte võtta!