Haridus + poliitika = ???

 

Mida ma äkitselt tahan?

Muutust eesti keele riigieksamis. Miks? See on aastaks 2023 iganenud teadmiste kontrolli viis. Tean, et praegu tõusid tagajalgadele enamik eesti keele õpetajaid, et arutlus on püha ja mida siis veel kontrollida. Tore on, aga see arutlus on läinud nii spetsiifiliseks, et seda sooritab ideaalselt vabariigis ainult üks inimene. See pole normaalne. Normaalne on see, kui kollektiivis on mõned ideaalsed (viielised), Harju keskmised (nelja-viielised), sekka kolmelisi ja näpuotsaga neid, kellele sooritus raske ehk siis neid, kes ei soorita. Aastal 2023 klassis nimega Eesti oli ainult üks ideaalne. Intervjuust temaga selgus, et ta kirjutas viimase aasta palju arutlusi ja sai nn arutluse vormile pihta, et eksam on muutunud tehniliseks. Kolmelisi ja neid, kes sooritasid alla vabariigi keskmise, oli palju. Liiga palju. No ja see vabariigi keskmine pole ka see, mille üle uhkust tunda. 

Riigieksamite teine eesmärk: selgitada, kuidas õppe tulemuslikkus ning kooli panus õpilaste edasijõudmisse on ajas muutunud.

Selleni tahangi jõuda! Milliseid õpitud teadmisi kontrollitakse eesti keeles riigieksamil? Õppematerjali koostades peab alati meeles pidama, et küsima peab seda, millest on juttu olnud. Eesti keele riigieksam pole ammu enam eesti keele eksam, veel vähem kirjanduse. Noor peab olema tark ajaloos, keskkonnaküsimustes, ühiskonnaelus, poliitikas, majanduses jne. Loetelu võiks jätkuda. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja enam muud ei teegi, kui arendab ja laiendab õpilase silmaringi. Viimasel ajal on sellest ka meedias juttu (Maarja Vaino https://arvamus.postimees.ee/7809665/maarja-vaino-aastaid-kulutame-vohma-loimumiskusimustele-kuid-meie-oma-eesti-aines-on-vaeslapse-seisus ja Mari Kleini https://arvamus.postimees.ee/7807965/mari-klein-eesti-lugu-koolide-oppekavasse). Aeg oleks muuta miskit koolisüsteemis. Aeg oleks võtta eesti keele õpetajalt see taak, et ta peab noort ette valmistama teemadeks, mis mahuvad üldnimetuse varia alla. Oleksin väga rahul, kui eesti keele eksamil küsitaks noorelt eesti keele tundmist ja lisaks ka kirjanduse analüüsi.

Riigieksamite esimene eesmärk: anda õpilasele, vanemale, koolile, kooli pidajale ja riigile võimalikult objektiivset ja võrreldavat tagasisidet õppimise ja õpetamise tulemuslikkusest ning sellest, milline on kooli panus õpilaste edasijõudmisse.

Kuulen ikka, et ilma arutluseta ei saa kooli lõpetada, et kui noor ei oska arutleda, siis pole ta millekski suuteline. Olgu. Aga kuidas ikkagi hinnata arutlust nii, et vähemalt 100 õpilast vabariigis saaks 100 punkti? Siin ongi küsimuste küsimus. Kui pädevad on meie hindajad? Kui objektiivne see ikkagi on? Mitmele punktile nad ise selle töö teeks? Tean, et spordis on parimad treenerid need, kes on ka ise tipptasemel antud spordiala viljelenud, või teatris lavastajad, kes ise ka laval näitlejana olnud. Kuidas on meil hindajatega? See on ikkagi äärmiselt subjektiivne. Lugemisülesannet hindab ainult üks inimene! Kas see on normaalne, et teist korda rahuldavale tulemusele teinud noor läheb pooleteise kuu pärast Tartu Ülikooli magistrantuuri humanitaarteadustuskonna katsetele ja saab lühiessee eest 50 punktist 50. Kuidas seletada sellist lõhet?

Riigieksami kolmas eesmärk: anda riigile informatsiooni hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks.

                 

 

https://www.err.ee/1609011155/selgusid-gumnaasiumi-riigieksamite-tulemused

Antud informatsioon on kõnekas. Kas muutub miskit hariduspoliitikas? Kas see info eesti keele riigieksamist aastate lõikes pole piisav informatsioon järele mõtlemiseks? Mingite otsuste tegemiseks?

Ühe kooli õpetajana, reasõdurina tunnen end tihti jõuetuna. Võin ju seltskondades kurta, et kõik pole nii, nagu peaks jne, aga tegelikkuses pole sellest kasu. Isegi ei tea, millest kasu oleks…