Kas kirjutamise paus kandis?
Kes seda teab?
Kes üldse teab kõikide küsimuste vastuseid?
Kas üldse peaks nii palju küsimusi esitama? Kahtlema?
Kes seda teab?
...
Kaplinski ja Õnnepalu kirjadest selgub Õnnepalu pidev oma koha otsimine. Ta teeb seda füüsiliselt (Lugeja teab ju tema paradiise, teisisõnu kohti, mida ta vahetab ja justkui mängleva kergusega endale tol hetkel koduks muudab. Paradiisiks ikka jääb talle vist Hiiumaa, nii tuleb välja kirjavahetusest Kaplinskiga.), aga ka mõttes. Jah, me kõik liigume ühest tegevusest teise, mu meelest on see ka see liikumine, kuigi abstraktne. Igaüks otsib end, mõni lausa iga päev.
Ruumi poeetika on mind alati võlunud, olen isegi sel teemal aastaid tagasi ühe kirjandusmetoodilise loengu üles ehitanud. Liikuda ühest ruumist teise võimalikult vähe haiget saades. See tark lause on prantsuse kirjaniku Georges Pereci oma, aga olen temaga nõus. Lugesin seda lauset siis, kui ilmus tema "Ruumiliigid" 2011. aastal ja siis tähendas see liikumist mikroruumides: jalutasin paar kilomeetrit kooli ehk tööle, sealt jälle tagasi, liikusin 4. klassist 9. klassini ja nii igal aastal, kunagi ei mõelnud, et äkitselt liigun kaugemale. See mikroruum oli turvaline ja nii oma. Nüüd on ruumi mõõtmed suurenenud, lausa nii, et vajan abi, st transporti. Ruum on laienenud, kas ka haiget saamata. Küsimuste küsimus. Kes seda teab?
...
Päev on õhtusse jõudnud, koristasin oma arvuti kaustasid ja leidsin selle:
Sageli valmistatakse uhketest vaadetest puslesid, mis tundub
igati adekvaatne praktika – üks vaade koosneb suures hulgast elementidest.
Tõsi, kui eemaldada päris puslest üks tükk, pole pilt enam täiuslik; ent kui
miski kaob päris vaatest, olemasolevast vaateväljast, siis see küll muudab
vaadet, ent ei tekita vaatesse mõra, vaade ise säilib tervena, tema täiuslikkus
muutub ja samas säilib, maastik võtab puuduva omaks, sulandub selle sisse,
ilmumine ja kadumine on maastiku ja seeläbi ka vaate loomulik osa, ruum
lihtsalt puhastub elude ja surmade tsüklis. Ruum otsekui loob ja ajab nahka
ühekorraga, kasvatab üht tulevikust, ajab teist minevikku. Ruum asub
mööduvuses, aga inimlikust vaatenurgast pole ruum ise siiski mööduv – maastiku
püsivus võib elada üle iga üksiku vaatleja ning parim viis maastiku püsivusest
osa saada on katsuda osa saada maastikust. Seega võib inimene mingi vaatega kokku kasvades
hakata seda tajuma ühtelugu proosalisena ja imelisena, argise ja salapärasena.
Kõike kaduvat – sealhulgas vaatlejat – endasse toova püsivusena.
Jan Kaus „Vaade“ lk 142-143
PS! Oli suur õnn teha peatus Koerus, Kalju Lepiku sünnikohas. Skulptor Elo Liiv on teinud luuletajast südamesse pugema monumendi. Koerus tuleb kindlasti see skulptuur mõisa pargist üles otsida. Miks mitte ka Lepiku mõni luulekogu sel suvel kätte võtta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar