"Laps elab iga päev kõrge taeva all, ilma raskuse vaimuta,"
lk 18, Kärt Hellerma "Lõokeselumi"
Nii ta on. Olen lihtsalt veel loetud raamatu mõju all. Kui palju võib pakkuda väike raamatuke! Siinkohal mõtlen formaati.
Raamatu lugemisel selgus, et minu ja autori lapsepõlvemälestuste vahe on kümme aastat ja kui sarnased need olid: kõik need tööd, mida tol ajal tehti, tööriistad, hooned, peod... Ainuke vahe oli see, et tema oli linnalaps, kes vanaema juures maal oli, mina olingi maalaps. Kui aastaid hiljem kirjutavad praegused noored oma lapsepõlvemälestusi, kas siis näiteks 90ndate keskel kasvanud lapse mälestused on samad mis 2005.aasta viieaastasele? Arvan, et ei. Asjade maailm muutub kiiresti, see ongi praeguse sajandi üks peamisi tunnuseid. Ostad kõige uuema telefoni ja kahe nädala pärast saadab sulle telefonipood pakkumise veel uuemale telefonile...
On suve keskpaik. Imeliselt kerge aeg. Taha jääb hulk suviseid päevi ja ees terendamas veel portsjon suve. Praegu saab metsas suhu pista mõnusalt küpsenud metsmaasika, väikese tugevamaitselise mustika ja koju tuua kukeseeni.
Ja need imeliselt värskelõhnalised ööd! Jaaniussirajad. Olen õnnega koos, et mu kodu tee ääres neid nii palju. Siin ta helendab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar