...venelane.
Kirjanik Mihhail Šiškini avameelsus Head Read intervjuust.
https://kultuur.err.ee/1609025006/kirjanik-mihhail-siskin-vene-kultuuri-pohivaenlane-on-vene-riik
Eks äsja loetud raamat ja eilne saade ETV2-s tõid need teemad taas lauale. Miskit on pidevalt immitsenud ka minu sees selle vene keele ja vene kultuuriga.
"Kas vene kultuur suudab maailmaga solidaarne olla, ellu jääda?" M.Šiškin
Maikuu keskpaik. Jõuan Balti jaama, üle platsi üürgab vene keel. Täielik Venemaa tunne. Turu ja jaama vahel laulab keskealine mees. Oli vastik. Torisesin omaette, et laulgu kui tahab, peab ta siis seda läbi mikrofoni tegema. Pole enne näinud tänavalaulikuid üle platsi läbi mikrofoni laulmas! Aga noh, mis ma siin torisen, mina olen sisse kirjutatud maale ja pole mul õigust Tallinna linna asjadega toriseda.
Paar nädalat hiljem taas Balti Jaam. Sama! Täpselt selline nõuka-aegne Venemaa tunne. Aga nüüd on ta oma korjanduskasti kõrvale pannud Ukraina lipukese. Kuidagi ei usu, et ta laulab Ukraina toetuseks. Lippan bussi peale.
Mõned päevad tagasi sain lugemissoovituse: Grigori Služiteli "Saveli päevad". Lugu kassidest, aga see on ju vene kirjanik! Austusest soovitaja vastu hakkan lugema. Ongi hea lugu, aga olen ikka allergiline igasugusele Vene elu kirjeldusele... Mind päästab vestlus raamatusoovitajaga, muide hoopis teine põlvkond. Taas lugema hakates näen lugu teisiti ja need Moskva tänavad on lihtsalt ühe linna tänavad. Tegelikult ongi ju selle raamatu lugu väga hea ja üldistav. Ühe kassi elu sünnist surmani, ühe inimese elu sünnist surmani. Võta, kuidas tahad!
"Minu ainus lootus on, et minu vene kultuur jääks ellu." M.Šiškin
Kogu selles viimaste päevade sümbioosis ütlen, et jääb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar