VAT Teatri etendus "Vivaarium" pani hetkeks mõtlema selle üle.
Kas tõesti ootab inimkonda ees kataklüsmide ahel, kas tõesti ei suuda inimkond hoida oma elukeskkonda! Hetkel ei usu seda.
Tõused, lähed kraani juurde, lased veel joosta kohvikannu. Dušš sahiseb... nii see mõnus hommik möödub. Õue astudes võtab sind vastu üks tavaline Eesti ilm, miskit hullu pole ja nii õhtuni välja. Ei saa nagu kuidagi aru, et maailma tervis on piiri peal. Aga vist on. Sellest räägitakse nii palju, et egas muud jää üle, et...
Jah, mis et? Kas vähendan päevas tarvitatud vee kogust? Kas sõidan vähem transpordiga ja liigun rohkem jala? Kas söön ainult lähedal kasvanud toitu ja ei osta kaugelt toodud toiduaineid? Need küsimused pole sugugi nii hullumeelsed, kui eile VAT Teatri etenduses "Vivaarium" kõlanud küsimused.
Kas kehtestada lastemaks? Iga sündinud maailmakodaniku eest maksavad vanemad juba ette kopsaka summa.
Kas minna 65-aastaselt vabasurma? Maailmas on liiga palju inimesi.
Kas elada ainult ühes paigas ja ei liiguks absoluutselt välja? Igasugune reisimine on keskkonnale koormav.
Jne.
Igal juhul puudutas see lugu vaatajaid ja tõesti hetkeks peatusid ses maailmas. Iseasi, kas miskit muutub. Ja veel, see polnudki nagu teatrietendus, pigem nagu väga hästi illustreeritud seminar ja selles pole midagi halba, ka niisuguseid emotsionaalseid mõjutamisvõtteid on vaja ja oi kui palju oli ses loos manipuleerimist, viitamist karjaloomale, viitamist statistikale jms.
No nii! Hetkel on käimas digikoristusnädal, võtan siis vähemalt sellest innukalt osa.
Hetk etendusest. https://vatteater.ee/lavastused/vivaarium/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar