Kõigi teede pikkus ajas

                                                              on võrdne

See Karl Ristikivi luulerida on mind kummitanud pea kogu viimase kuu, kusjuures mõte ise tuli äkitselt. Teel olles. See on nii tavaline, kui mingi laulujupp või mõte kummitab sind mingi aja. Mõnikord ajab see närvi, eriti kui tegemist näiteks laulujupiga, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi. Või mingi poliitiline loosung, mida sa ei mõista... 

Aga jah, kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Nii ongi ju! 

Kui sõidan lennukiga viis tundi Portugali, kui sõidan kolm tundi Lõuna-Eestisse, kui sõidan poolteist tundi Tallinnasse (ühistranspordiga!), kui sõidan jalgrattaga 10 minutit kooli, kui kõnnin 15 minutit alevikku, kui lähen, kui tulen...

Jah, tol hetkel küll aeg tiksub selle ajaühiku täis, kuid tagantjärele tagasi vaadates on need teekonnad kõik üks hetk. Nagu inimeludki. Rääkides noortele kirjanikest, nende eludest, siis kõikide nende elu mõjub ka ühesuuruse täpina. Nende loomingu suurus ei muuda seda täppi, nende elu pikkus mõjub tagasivaatavalt ikka ühesugusena. Nii Petersoni 21 aastat, Koidula 43 aastat või siis Krossi 87 aastat. 

Ja see mõttekäik tol hetkel seal teel olles kosutas mind. See vist ongi see mõnus järelemõtlemine, millest ikka ja jälle erinevates meediumites on kõnelenud ja kirjutanud kirjanik Kaus. 

järele mõtlema

ette mõtlema

üle mõtlema

juurde mõtlema

ringi mõtlema

ümber mõtlema

välja mõtlema

See viimane on ka tore tegevus, sellest loetelust kindlasti kõige loovam. Mõtlesin ju eile välja, et täna on koristuspäev. Millest koristamist alustada, selleks oleks hea ette mõelda strateegia, mis on alguseks kõige tarvilikum, et siis mõelda juurde veel väikesi lisategevusi sellele askeldamisele, mis kahtlematult viitab juba ülemõtlemisele ning mul ei jää muud üle, kui pean ümber mõtlema oma strateegia, aga ümber mõtlemine on ju ringi mõtlemine ja ma saan äkitselt aru, et peaksin rahulikult järele mõtlema, kuidas ikkagi tänast pühapäeva mööda saata. Ühest asjast sain ammu aru: