Mitmes maailmas me elame?
Päris elu ruum, unenägude ruum, fantaasiaruum, lugude ruum - otsatu omaruum. See tabav sõnapaar on pärit Kareva lugude raamatust "Sa pole üksi" (lk 82).
"... see lõhn! jah, see pärines otsekui mälueelsest maailmast." (lk 196)
Kas ma ilma raamatuid lugemata ka kirjutada oskan? Pole proovinud, ikka inspireerivad ja tõukavad mõtteid talletama viimased raamatud. On veel arenguruumi:)
Eelviimases raamatus "Ellujääjad" eriti nn märkmikumõtteid polnud, aga 13. peatükk oli läbinisti poeetiline, sest peategelane oli hetkeks vastakuti oma kunagise minaga.
"Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas" (lk 109).
Kas kauged lapsepõlvepildid on ka mälueelne maailm? Küllap on. Mõnel on neid pilte päris palju, mõnel on õite varajased hetked meeles, mõni ütleb, et fotod ja nende juurde kõlavad lood on loonud selle pildi, mitte et ta ise mäletaks.
Mäletan üht liivakasti äärt; heinamaal jalgrada, kus sai keksida ja päikese poole laulda; suuri kamakausse ja kuivatatud maasikavarrekesi pundis; väikest ümmargust lillepeenart ja värvilisi kaltsuvaipu aial - rohkem ei mäleta enne kooli miskit. Ometi tegeleti minuga ja kindlasti oli iga päev miskit hullult tähelepanuväärset.
Eks nende raamatute lugemisega ole ka nii, et neelad lugusid, aga meelde jäävad vähesed. Tegelikult isegi mitte lugu ise ei jää meelde, vaid rohkem isegi emotsioon selle raamatuga.
Aga kõik see kokku ongi vist otsatu omaruum.
Praegune omaruum: helendav arvutiekraan, loodav tekst, raadio laulab seal torman mantlita, kas õnne nii püüda saan, ei tea..., aknale hakkas vihmapiisku langema, peas hüplevad mõtted loetust ja algavast päevast.
"...kuulutan su sekundid kõik imeks..." Betti Alver "Algav päev"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar