Kolmapäev, 1. detsember 2021

Sumpasin lumes, et.

Puhas valge

Lumi? Linad? Triiksärk? Paber?

Olen veel Fernando Aramburu "Isamaa" kütkes. Tõeline PANORAAM Baskimaa inimestest, nende lähiminevikust, nende võitlustest ja mittevõitlustest. 

Täna koju tulles pidin tõesti sumpama lumes, nii umbes 5oo meetrit. Pea kummargil, vaatasin aina jalgade ette. Korraga nägin end kõrvalt: pisut ettepoole kaldu, kiirete sammudega kodu poole astumas. Sisemine hääl lausus: "Mis sa tormad? Tõsta pea. Vaata!"

Teisalt oli "Isamaas" hetk, kus üks tegelastest sai insuldi ja ta sai ainult silmi liigutada. Hetkel, mil tuli teda vaatama vadistav ema, mõtles ta, et inimene on looduse praak, sest nii, nagu saame me sulgeda silmi, et soovi korral mitte vaadata, võiksid meil kuulmekanalis olla luugid. Sulgeksime need, ega peaks enam kuulama, kui me ei taha. 

Tegelikult on meil need luugid olemas, ega asjata pole sõnaühendit valikuline kuulmine.  Vägev, kui suudad valikuliselt näha, kuulda ja tunda. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar