Laupäev, 20. november 2021

Kuulen laulmas Ameerikat (1860)

Walt Whitman

Raamat nagu film.

Just selle kogemuse osaliseks sain möödunud neljapäeval. Esimest korda elus vaatasin filmi justkui loeksin raamatut. 

"Nõuanne kurvale poeedile"

Intrigeeriv, intensiivne film igal juhul. Külmaks see ühtki vaatajat ei jätnud, muljeid skaala ühest otsast teise. Eks see olegi hea teose tunnuseks. Kummalisel kombel oli režissöör Yaniv Raz suutnud sinna põimida uue ja vana, klassika ja klišeed, ilu ja inetuse. Loetelu võiks jätkuda ja iga sõna järele leiaksin põhjendusi. Kuid kõigele lisaks oli see moodsate probleemidega noortefilm: ärevus, eneseotsing. 

Kahtlematult nautisin kirjandusõpetajana, et loo peategelane oli kirjandushuviline, tal oli oma lemmikpoeet, ta elas poeedi sõnadest, sõnadega... Tekkis intrigeeriv mõte, et millise poeedi looming aitab praegust eesti noort. Ma tõesti ei tea vastust. 


Pühitsen ennast ja laulan endast,

ja mida tõeks pean, pead sinagi tõeks pidama,

sest iga osake minus on võrdselt ka sinu.  

/W. Whitman "Laul iseendast"/


Pühitsen end.

Pühitsen lähedasi.

Pühitsen sõpru.

Pühitsen kaasteelisi.

Pühitsen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar