neljapäev, 23. detsember 2021

Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks

 

Ära muretse, see hüüatus pole minu hingest. 

See on prantsuse kirjaniku Anna Gavalda lühijuttude kogumiku pealkiri. Üllatusena avastasin, et Eestis on see raamatuke juba kahel korral ilmunud. Nii populaarne. Kus olen olnud mina? Miks pole see varem jõudnud minuni? Praegu oli see raamat mulle nagu jõuluvana, ilmus jõulude paiku, ootamatult. Seisin Kolga raamatukogus laenutuslaua ääres ja ootasin, mil raamatukoguhoidja tiksutas minu poolt võetavaid käsitööajakirju arvutisse. Laual olid teiste lugejate poolt toodud raamatud, võtsin lihtsalt ühe kätte. See oli pehmekaaneline, suvine. Ütlesin, et võtan ka selle. Ei pidanud pettuma. Mõnus lugemine. Taas näen hea kirjaniku tunnust: hea kirjanik suudab peategelase mõtted ja hingeelu sinu pähe monteerida. Lihtne ja loogiline. 

Aga jõuludesse sobib see postituse pealkiri ikkagi. Ma ei tea miks, aga inimkond on kokku leppinud, et sel ajal peaks olema nostalgilisem kui muidu aastast. Seda sissevaadet endasse on rohkem, kuigi ka see on edasiviiv. Nii mõnigi meist annab uusi lubadusi, mõni püüab olla parem, hellem, tähelepanelikum. Mõni parandab oma aja kasutust, püüab vähem rööprähelda. 

Täna kohendasin oma blogis lehtede järjekorda ja tõstsin esimeseks "Viimase loetud raamatu". See ei kohusta kedagi mitte millekski, ei pea täitma töölehti, tegema kokkuvõtet, pigem võib anda inspiratsiooni järgmisteks vabadeks päevadeks. 

Lugedes oled sa iseendaga!

   



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar