Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui kõrgel oli päike... /Alver/
Eile paistis üle pika aja päike ja kui täna vaatasin valgele lehele peale, siis tulid just need luuread meelde. Eks keeles ole ju väga tavaline nähtus tüüpilised naabersõnad. Ütled ema, mõtled kohe ka isa, ütled pesupesemine, silme ette tuleb naine. No jah, see nüüd jälle ei sobi, kes siis tänapäeval nii mõtleb, aga mis teha, aastad on oma töö teinud. No ja vaatan päikest ja meenub Alver.
Eile foto. Sihvakad valged kased kontrastiks teele.
Ja see porine tee...
Jah, need teed on praegusel aastaajal keerukad. Metsateel jalutades mõtisklen tihti inimese laiskuse üle. No kohe pean autoga sõita saama, mis siis, et auto vänderdab ja järele jääb sõidust kohutav vaatepilt. Mina pean autoga sõita saama!
Kui metsatee lakub oma haavad ise, siis väikesed kruusateed kodudeni ootavad abi. Minu tee inimesteni on küll hetkel pöörane. Iga kord, kui astun Kolga poole, kirun valla teehooldust. See, mis viimasel korral siin septembris tehti, meenutas mulle nõukogude aega. Võõras tee, võõras vara. Muutun alati väga kurvaks ja kohmetuks, kui märkan nõukogudeaegset ellu- või töössesuhtumist. Paraku on inimene oma olemuselt sama. Teisest küljest nagu loodaks hinges alati edasiminekut ehk siis paremaks minekut.
Alles täna märkasin Alveri luuleridades, et neid saab ka teisiti tõlgendada. Kõrged lauad ja laed on alati olnud lapse vaatepunkt elule. Täna aga näen neid ridu ja mõtlen suhtumistele. Kas teen tööd nii, et miskit ära ja minu lagi jääbki mu pea kohale või on ikka võimalik paremaks kõrgemaks asi ajada? Küsimuste küsimus. Lahendus vist ikkagi kõigub.
Aga täna on ju päev isadele. Lehvitan sulle, armas isa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar