Kus oled nüüd sa,
mis sinust on saand...
Kunagine poplaul. Need sõnad iseloomustavad mind kui blogijat. Kus ma siis olen? Tööl ja kodus. Mis sinust on saand? Grammatiliselt õigem oleks saanud, aga tegelikult said ju kõik sellest sõnast aru. Miskit pole saanud. Endiselt see kes alati.
Järelemõtlemisaega justkui polegi. Igaks päevaks on miskit. Tahaks öelda, et pööraselt sisutihe aeg, aga tean, et kui hiljem, aja möödudes mõtlen praegusele ajale, ei paistagi ta nii tööd täis olevat. Kindlasti on too tulevikuaeg veel tihedam igasugustest tegemistest. Selline pöörlev ratas.
Aga selles kiires pooleteises nädalas on tõesti mõned mõtteheietused. Esimene neist on seotud praktilise tegevusega. Poolteist nädalat tagasi sattus mu lauale A. Huxley "Hea uus ilm". Rohkelt tsiteeritud riigieksamil. No et loen ka läbi, hetkel olen lk 24. Kuna töös oli mul vaja raamatut, mis oleks seotud kunstiga, siis haarasin soovitusest kinni, tellisin e-raamatuna "Veneetsia mängu". Hetkel leheküljel 68. Samal ajal loen Lucia Berlini "Koduabilise käsiraamatut" Olen poole peal, see ka e-raamat. Smart postiga saabus raamatuvahetusena "Monumendimehed", sellele olen panustanud suured lootused.
Kas asi on e-raamatutes? Ega ometi minus, küsin muie suul. Ei noh, süüdlane tuleb leida. Aeg. Jah, aeg on parim ja turvalisim vabandus.
Eks selle nn oma raamatu leidmine ole nagu oma inimese otsimine. Mõnega ajad korraks juttu ja miskit ei juhtu, kui kunagi enam ei vestle. Mõned kohtumised lummavad ja kohe mitte ei taha neid käest lasta, loe käest ära panna. Mul on olnud isegi nii, et aeglustan vestluse kulgu, et ikka veel ja veel olla inimesega (loe raamatuga), kes köitev. Kui vestlus läbi, tunned end kohe mitu tonni targemana.
Valge lumi helvestena langeb maha
hämardub ja metsatee jääb seljataha...
Täna kipuvad laulud kummitama. Tore, et sellesse novembrisse valget tuleb. Muidu pime aeg, lumi valgendab. Mõnus aeg soe koht leida ja ikkagi lugema hakata:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar