Aegruumi tihedus

 ...voltis ennast aeglaselt lahti ja maailm omandas normaalse, inimliku mõõtme (lk 369)

Ohkan rahulikult, sest tunnen, et maailm mu ümber on hetkeks normaalne, inimliku mõõtmega. Eks järgmisel nädalal hakkab kiskuma tihedamaks see aegruum me ümber. Kõik vaja enne rahulikku jõuluvaheaega ära teha...

Hea ütlus see tihe aegruum. Kujuteldav tuleviku dialoog:

- Kuidas läheb?

+ Aegruumi tihedus pitsitab.

- ?!

+ Kiire on.

- Aa.

Olen juba varemgi tundnud, et kui pole korralikult ja terviklikult miskit lugenud, muutub mu olek tühiseks ja heitlikuks. Iga tervikteos annab kindlustunnet ja annab mõtetele hoogu. "Nii see just ongi - sa ei pea meeleheitlikult midagi välja mõtlema, mõte ja tähendus tulevad iseenesest." (lk293)

Need kaks eelpool olevat tsitaati on Mudlumi raamatust "Poola poisid". Jah, see raamat annab mõtteainet ja need tulevad iseenesest. Hakkasin mõtlema andekate laste peale, kellel ikka ja jälle tekib koolis konflikte. Igasuguseid. Kuidas tihti inimesed, kel kool jääb lõpetamata, on huvitavamad ja värvikamad kui koolipinki korralikult nühkinud inimesed. Kuidas tüdrukud on ikka enamjaolt iluks. Kuidas tüdrukud muutuvad emadena alandlikuks ja leplikuks. Kuidas on nii palju inimesi, kes ei märka ümbrust. Mõtlen selle all korda. Kuidas nooruses võid pidevalt sattuda  kummalistesse seltskondadesse. Kuidas arvad eneses leidvat just mingi ande, kui see mingil välisel jõul (näiteks õpetaja) kokku variseb. Kuidas, kuidas...

Mulle meeldis sealt üks üsna pisike seik: kui üks peategelastest on koolipoiss, siis hakati nende koolis garderoobe lukustama, sest asjad kadusid. Võtme pidi iga õpilane välja ostma. Riik aga ütles, et meil on tasuta haridus. Adam leidis, et tema ei maksa võtme eest ja võttis riided klassiruumi kaasa. Paar nädalat jaurati temaga, poiss jäi endale kindlaks ja mingil hetkel vaadati tema toolileenil olevat jopet ükskõikselt ehk seda enam ei märgatudki. "See oli võit süsteemi üle, mille tähtsust ei tule alahinnata. Kui üks kord on proovitud ja on õnneks läinud, siis võib ju vaikselt edasi õõnestada." (lk 41)

Jah, mu klassis on üks poiss, kes ei vii oma jopet garderoobi, ja ma hakkan sellega harjuma:)