No näed siis. Kui inimene loeb, siis on tal mõnikord ka mõtteid, mida välja öelda. See on mul tavaline, kui tükk aega pole miskit head ja voolavat lugenud, saavad justkui mõtted otsa, räägitul puudub sügavus. Enda meelest muidugi😀.
Heli Kendra "Kärkä" romaani tegevuskoht viis mu mõtted Mats Traadi suurromaani kohta Palanumäele ja sealt edasi jõudsin Kolka.
Tavaliselt sellistes suurromaanides adub lugeja, et inimeste üheks suureks mõjutusvahendiks, miks nad just sellised on nagu on, on koht, kus nad elavad (on ülekuhjumine 😯).
Olen sisserännanu. Kui palju on Kolga mind muutnud? Kas paremaks? Halvemaks!? Või hoopistükkis on ta mind aidanud, lohutanud, edasi viinud? Kahtlematult on olnud hetki, kus oled lummatud oma koha võlust. Tavaliselt siis, kui loodus ja aeg üheskoos nagu postkaart. Kolgas neid hetki jagub. No ei saa jääda sügisel ükskõikseks, kui kõnnid bussijaama ja vaatad enda kõrval olevat müüri. Mis värvide mäng! Neid nn konkreetseid kohti jagub.
Aga kui palju ikkagi inimese loomus ja koht end täiendavad? Kui palju inimesed, kes mu ümber elavad, mu elu kujundavad? Tegelikult palju. Rohkem, kui oskan märgata. Kas siis, kui sisserännanu on juba siin üle 30 aasta elanud, kas ta on ikka võõras? Päris ausalt vastates, siis mõnikord tunnen seda. Õnneks on see hetkeline.
Jah, koht metamorfoosib mind. Nagu ploomegi 😂
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar