Natuke üle aasta olen oma mõtteid kirja pannud. Esialgu mõtlesin, et mingeid postitusi ei tule, panen kodulehele üles töölehed ja näpunäiteid lugemiseks. Aeg aga pakkus kõneainet ja siis märkasin, et blogi loetakse laupäeval kell 7. Ühest küljest tekitas see magusa dialoogi: mina siin arvuti taga ja keegi lugemas ekraanilt mu mõtteid.
Vahepeal tundsin, et kirjutamine aitas: miskit mu peas sai selgemaks ehk siis dialoogile lisandus ka teraapiline nurk.
Aga nüüd tervelt paar nädalat olen tundnud end kirjutamistühjana. Ju pean natukeseks suu kinni panema ja rahulikult vaatlema ümbritsevat. Koguma, märkama ja siis noka lahti tegema.
PS! See eelpool oli vabanduskiri, miks pole uusi postitusi nii pikka aega olnud.
Ikkagi täitsin tühja lehe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar