Suureks kasvasid:)
Indrek Kofi lugulaululine värssteos tuletab lugejale meelde, et suures hunnikus käskude, keeldude ja reeglite maailmas on väsitav elada ja aeg-ajalt peaks sellest põgenema, veel parem - peaks neid julmalt eirama. Mis siis juhtub? Noh, natuke on paanikat, aga elul on see omadus, et ta lõpuks selle paanika lahendab või siis annab mõneks ajaks mõtlemisainet. Nii neile, kes reegleid paika panevad, kui ka neile, kes neid täitma peavad.
Kool on kestnud sel õppeaastal juba kaks nädalat. Taas suur kogus reegleid, käskusid, keelde, kohustusi! Jah, suvine Ruhnu reis viib mõtted harmoonilisema elu poole. On küll võimalik elada nii, et keegi ei pea ütlema sulle, et ole viisakas, austav, mõistlik nii enda kui ka kaasinimeste suhtes, ühesõnaga kõik sind ümbritsev lihtsalt on... Toimib sisemine korrapidamine. Mul on ikka selle korrapidamisega eluaeg mingi kala olnud:) Kuidas küll tahaks, et kõik lihtsalt on, et kõik lihtsalt toimiks...
Ja nüüd üks tore hetk! Neljapäev, tööpäeva lõpp, tulen treppidest alla ja alumisele trepile jõudnud, paneb ootamatult keegi väikese käe mu õlale. Imearmas väike tüdruk sosistab: "Teil on nii ilus kleit!", vaatab mulle silma ja naeratab. Olen kohmetu ja sekundi pärast säran. Kui vähe on rõõmuks vähe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar