laupäev, 15. oktoober 2022

Maailm- kelle nägu?

 

Sõda. Inimkond oma paljutõotavas ajaloos käib spiraali mööda ja iga kord imestatakse, kuidas see küll võimalik on. Nüüd, 21. sajandil! Inimene ei õpi ka millestki. Ajaloo õppetunnid peaks olema sõnaühend, mis peaks üht ja teist ära hoidma. Aga ei. Ikka ja jälle kuuleme traagilisi teateid vägivallast, mõtlematusest. 

Kirjanik Russell on öelnud, et tõde ei sobi kokku soovmõtlemisega, aga samas tean, et suured ootused on võimas vahend muutmaks maailma. On ju tuntud need lood, kus õpetajale öeldakse enne õpetamist, et need õpilased on väga tublid ja avatud ning need teised pole seda. Ütleja aga teab, et lapsed olid kõik sarnased. Igal juhul on teada meile õppeaasta lõpp: suured positiivsed ootused on tulemused veelgi paremaks teinud nendel õpilastel, kellest räägiti kui andekatest ja töökatest. 

Usu inimese headust, tublidust ja töökust. Ometi kipub see ikka ja jälle ununema. Miks on koolis tihti kuulda lauseid: jälle asjad kodus; kodutöö tegemata; lüngad täitmata; töö nii lohakas jne? 

Septembris alustan uut õppeaastat alati optimistlikult, rõõmsalt: nüüd alustame koos maailma avastama, täpsemalt lugema raamatuid, tekste, kirjutama, arutlema. Õppima! Aga juba oktoobri alguses hakkab suur ootus, nn soovmõtlemine haihtuma. Tekib lootusetus, nõutus.

Natuke tean vastust, kuidas muuta seda kõike. Eks me kõik tea, aga me ei julge asju muuta. 90ndad oli selleks ikka hiilgav aeg: kerge südamega sai palju natukeseks ajaloo prügikasti visata ja alustada täiesti uuelt lehelt. Kolgas näiteks aktiivõppega. Äärmiselt loominguline, milles oli püüdu loovusele, iseõppimisele. Hetkel oleme nn heaoluühiskonnas ja iga radikaalne muudatus mõjub revolutsioonina ja see on juba kahtlane. 

Kõik me teame, et klassides õpib väga erineva tasemega õpilasi ja see teadmiste omandamise tase lõheneb veelgi. Kuidas saaks seda lõhet väiksemaks? Taas revolutsiooniline vastus: klassideta koolis. Aga kui palju Eesti koole julgeks õppeaastat alustada klassideta koolis? Koolis, kus liigutakse nn teemasid pidi; ollakse  nendega, kes mingist teemast väga huvitatud. Eks projektipäevad, kus ei liiguta klassikaupa, on seda fenomeni juba päris elus mõnikord näidanud. Aga projektipäevad on ainult üks sutsakas, see on nagu üritus, mitte argipäev. 

Või siis see, kui oled mõne klassiga jõudnud millestki huvituda ja siis heliseb koolikell. Viimati loetud raamatust leidsin lause: "Ainult koolis jagatakse maailm ainete kaupa juppideks." Kuidas seda muuta? Südames teame, aga mitte midagi selleks ei tee...

Kuidas ikkagi leida näiteks lugemiseks motivatsiooni? Vastus on muidugi primitiivne: õige raamat õigel ajal ehk jah, peaksin kirjanduse tunnis tegema tohutut tööd: III kooliastmesse jõudnud klassis on neid, kes veerivad ja ei saa näiteks "Naksitrallidest" mitte miskit aru, ja on neid, kes vabalt võiks kätte võtta mõne IV kooliastme raamatu. Lõhe missugune! Ja nii on vist iga õppeainega. Näeme probleemi, aga ei lahenda. 

On kerge ajada asju raskeks, aga raske teha neid kergeks. 

Esmaspäeval üllatan noori:)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar