See, millest kinni hoida

                                           pilguga

                                                      küüntega

                                                                   hammastega...

On esmaspäev. Argipäev. Mõnele sünnipäev. Mõnele puhkepäev. Vaheaja kolmas päev. Raamatu lugemise päev...

Tegelikult olen heldinud ja ei oska leida õigeid sõnu, et tänada lähedasi ja tuttavaid. Seetõttu võtsingi laual oleva luulekogu pihku: Aino Perviku "Puusseastuja" lk 53. Ja nii ta alustabki seal:

See, millest kinni hoida

pilguga küüntega hammastega...

Ja asesõna see on asendatav oi kui paljuga!

Aitäh märkamise ja hoolimise eest. 

Raamtänuna lisan siis lõppu Perviku luuletuse lõpu:

Tahaksin uskuda sõnasse. Sõna ei ole kõikvõimas, sõna on vaid osa tervikust. Puu, millest kõnelen, peaks kasvama tervikuks. tervik tekib lihast ja sõnast, ainest ja mõttest. Seda me olemegi: aine ja mõte.

                                              Kas on jäänud midagi nimetamata?