Või normaalsus ilus?
See viimane sõnaühend on tegelikult Jan Kausi artiklist 2021. aasta Akadeemias nr 11. Põnev ja inspireeriv lugemine.
"Normaalsuse ja kunstilise väljendusviisi seostest olen mõelnud umbes nii: kui sotsiaalses plaanis on igati õige ja tark, et inimesed ei hüppaks vette tundmatus kohas, siis suhtes kunstiga tuleb mõnikord/sageli kasuks täiesti vastupidine hoiak (seda muidugi ülekantud tähenduses). Kunstilises väljenduses ja loomingulises mõtlemises laiemaltki võivad parimaks liikumisviisiks osutuda just nimelt viskumised, sukeldumised, tants õrnal jääl ja haagid pimedates hoovides, teisisõnu, igasugune katsetuslikkus, eksiminek ja risk." (Akadeemia 2021 nr 11 lk 1925)
Täna tundsin üle pika aja energiat. Oli kohal-olijate proov, üritame minna Jõgevale. Luulefestivalile. Kuus nädalat pole saanud miskit teha, nüüd teeme elus esimest korda nädalaga lühietenduse valmis. See on tõeline hüpe tundmatus kohas. See on risk. 🎭
Aga tegelikult see polegi nii tähtis. Oluline oli hoopis noorte silmavaade ja kohalolek ses proovis. Üle pika aja nägin noorte silmis vaimusära. Noored olid III kooliastme väärilised.
Viimases Õpetajate Lehes on kaheleheküljeline arutelu progümnaasiumi olemuse üle. Vägagi inspireeriv. Lahe, kui üle riigi hakataks ometi väärtustama III kooliastet, mõistma nende vajadusi. Tartu Erakool on ses osas pioneer. "...päeva keskel on proaktiivsust tekitav aeg ehk proaeg. Osaliselt õpitakse väljaspool koolimaja: noored on juba nii iseseisvad, et neid ei tohi seinad piirata." (ÕL 4. veebr 2022 lk 3)
Kuhu selle eelmise lõiguga tüürisin? Jah, tundsin sel esmaspäeval, sõbrapäeval meie noortes ka progümnaasiumlikku olekut. Proaega:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar