Anonüümsus

 "Agatha heameel avaldada raamatuid anonüümselt oli mingil määral seotud ka tundega, et ´saad neisse kirjutada veidi ka omaenda elust`." Ta tunnistas üsna avalikult reaalse elu kasutamist, et lisada oma detektiivlugudele ´värvi` isegi detektiivromaanides, kujutades näiteks maailmareisist tuttavat ebameeldivat major Belcherit lurjusena romaanis "Pruuni ülikonnaga mees". Pseudonüümi varjus sai ta minna veelgi kaugemale." 

Lucy Worsley "Agatha Christie. tabamatu olemusega naine" lk 290, kirjastus Tänapäev"

Pea aastane kirjutamispaus. Aeg-ajalt on olnud isegi justkui miskit öelda, aga siis on peast käinud mõte ah, pean neid sõnu seadma ja saab ka ilma.

Täna on see soov ja ka mõte. Sõna anonüümsus ahvatles. Mitte keegi ei taha, et teda veebis kommenteeriks anonüümne inimene. Kuidas aga mõjub see anonüümsus kirjanduses? Kui palju soovime teada kirjanikust, tema elust ja tegemistest? 

Lihtne vastus oleks, et hea raamat ei vaja looja elu, nii nagu filmikunstiski ei hooli me režissöörist või teatris lavastajast. Kui, siis ainult seda, et kui tema eelmised tööd on olnud head, siis julgeme ka vaadata/lugeda tema järgmisi töid. Kvaliteet saab määravaks. 

Christie´ krimilugudes ei ole mind siiamaani huvitanud tema elu. Tänaseni. Festivali Head Read võimaldas suurepärase kohtumise teleajakirjanik-ajaloolase-muuseumitöötaja Lucy Worsleyga, kes kirja pannud Agatha eluloo. Päris ausalt, ega ma seda raamatut poleks ostnud oma riiulile, kui poleks olnud kohtumist autoriga, üha enam liigun selles suunas, et raamatukogu on hea võimalus lugeda ja ei pea omama oma riiulis kõike trükitut. Samas Christie mingil eluperioodil avastas, et mida iganes ta ei kirjutanud, teda osteti inertsist ja loomulikult on see raamatu autorile meelepärane, sest see on tema leib. Aeg-ajalt ikka peaks kirjanikke toetama ja nende raamatuid ostma. 

Aga raamat sai ostetud ja kohtumine oli valgustav. Lucy Worsley on äge ning inspireeriv ning kui sul raamat pühendusega olemas, siis lihtsalt loedki. 

Kahtlematult paneb see lugu enim mõtlema kuulsuse elu üle: kas jõuad olla kogu aeg särav, hea? Millal oled ilma tähelepanuta? Kas ikka oled? Äkki on seintel kõrvad, silmad? Kui miskit ütled, kuidas seda tõlgendatakse? 

Ega ei oskagi nendele küsimustele vastata. Õnneks. Christie elu lugedes mõistsin, et pärast surma kirjutatud elulugu mõjub autori tekste laiendavalt. Raamatut lõpetades tekkis juba kange tahtmine näha Poirot´d või miss Marple´it, sest usun, et näen püüd teise pilguga, sest tean mõningaid kohti, hetki, mille autor enda elust maha kirjutas. 

Agathal oli oma lugude kirjutamisel kahetisi tundeid, ühest küljest oli ta õnnelik, et sai oma lugudesse panna elust endast tegelastüüpe, kohti, sündmusi; teisest küljest teadis ta väga hästi, et kui liiga isiklikuks ja täpseks lähed, võib sellest paksu pahandust tulla. Nii ta katsetaski ka pseudonüümi Mary Westmacotti alt kirjutada. Alguses oli päris tore kirjutada, kui aga nn mõistatus lahendati, et kes on Westmacotti taga, kadus kogu võlu. Selle looga meenus mulle 90ndate alguses ilmunud Emil Tode "Piiririik". Mäletan, et sõitsin Tallinnast Tartu ja neelasin "Piiririiki". Sõõm värsket õhku, nii midagi teistsugust, nii poeetilist. Pea aasta, vähemalt minu jaoks, oli Emil Tode keegi müstiline kirjanik, aga nagu ikka, eks miskit ei jää varjatuks. Kahtlematult polnud ma pettunud, kui sain teada, et Emil Tode taga on Tõnu Õnnepalu, aga mingi salapära ikkagi kadus. 

Ehk siis, et kui looja tahab oma anonüümsust hoida, peab ta vist sellega hullumeelselt tegelema, nagu Edward von Lõngus. Küll nuhitakse, et kes ta ikkagi on, aga mina sooviksin, et ta jääks anonüümseks. Tema tööd räägivad iseenda eest. 

Nüüd jõudsin vastuolulise järelduseni, sest ennist just nautisin, et sain Christie´ elust teada läbi suurepärase raamatu (muide, see raamat ei anna end lihtsalt kätte, esialgu ehk mõjub isegi kuiva ja igavana, aga kasutasin lugemiseks esmakordselt imelikku nippi: teksti lugedes kuulsin telesaadet, just nimelt kuulsin telesaadet ja see aitas) ja olen tänulik, et temast on kirjutatud ja et lugesin, sest mu silmaringike nüüd palju laiem. 

Anonüümsus on põnev, magus, tüütu, valus, paratamatu, tavaline...

Iga omaduse taha saaks mõnusa arutelu.