MITTE MIDAGI

 ... ei pea tegema.

... ei pea lugema.

... pole näha, kuulda.

Mitte midagi.

Pea kahekuune lugemislünk. Jah, muidugi loeme igapäevaselt igasuguseid tekste. Kevadel loeb üks emakeeleõpetaja kirjandeid. Raamatuteni lihtsalt ei jõua. 

10. juunil lõppes taas üks kooliaasta. Oli see tähenduslik kooliaasta? Jah. Jõudsin tähenduseni kaotusvaluga. 

Taani kirjaniku Janne Telleri raamatus "Mitte midagi" karjub Sofie täiskasvanutele, sealhulgas õpetajatele:

"Tähendus." Ta noogutas otsekui iseendale. "Teie ei ole ju midagi õpetanud. Nii et nüüd leidsime selle ise." ("Mitte midagi" lk 104)

Miks me seda õpime? Seda küsimust on igaüks kooliajal esitanud nii endale, kaaslastele kui ka täiskasvanutele. Vastus on pea alati üks ja seesama. "Seda läheb kunagi vaja," või siis "See on komplekt õppimisest, see on üks suur osa mõtlemise arendamisest" jne.

Paraku anname tähendusi möödunule enamjaolt hiljem. Oleks oskaks kohe olukorras olles anda sellele tähenduse.

Lõpupäeval anname tihti tähenduse, et küll oli tore ja küll õpiks veel ja küll... Kui lõpetada nn vaheklass, on asjalood pisut lihtsamad. Ega ei mõtlegi, lihtsalt kulged kevadest suvesse ja suvest sügisesse. Nii ka õpetaja tööaastatega. Suve esimesel päeval nagu ei oskagi midagi teha, natuke nagu Tammsaare Juhku tähtis päev "Tähtsas päevas". 

Ja ikkagi see tähendus? Mis annab su tegemistele tähenduse? Vastuseid on mitusada. Ehk mitu tuhatki?

Tihti on nii, et teeme näo, et see on tähtis. Täiskasvanud oskavad seda suurepäraselt, isegi nii, et teinekord ei näe seda läbi. Pole miskit hullu, kui tegelikult on olukord hull. Aga miskit ju ei muutu, kui tegelikult muutub küll. Ja kuidas veel!

"Miks te siis teesklete, nagu kõik see, mis ei ole tähtis, oleks väga tähtis, ja samal ajal näete kangesti vaeva, teeseldes, nagu see tõeliselt tähtis ei oleks üldsegi tähtis?" ("Mitte midagi" lk 22)

Oh!

Ah!

Suve algul tuleb minna raamatukokku ja endale hunnik toredaid, uusi raamatuid koju tuua ja lihtsalt otsast peale lugema hakata. Raadiost kõlab lause: "Elu ilma raskuseta. Mõtelda on mõnus. Olemine on mõnus."

Nii ongi!