Mõeldes Mats Traadile, väga heale kirjanikule
Henri, Rauno, Uku, Artur, Mats Traat, Victoria Traat, Hanna-Piia, Hendrik, Liis, Hardi, Anna- Maria, Terje
Johanna Lisette, Nikolai, Jonna, Hardi ja Siim
2012 Rannu kirjandusteatrilaager. Palanumäe stseen. Noored mängivad lugu, mida ise pole lugenud. Jutustan noorele Traadi romaanist. Mängime lustiga, sest teame, et seda tuleb vaatama Mats Traat isiklikult. Tuligi, muheles. Nii mõnigi lubas kirjanikule, et kui suureks saab, siis loeb "Minge üles mägedele" läbi.
Verinoored on nüüd juba noored. Loodan, et nii mõnigi on Traadi raamatuid sirvinud...
Kogu mäest ei käinud kellegi jõud üle.
"Minge üles mägedele" jõgiromaani esimene lause. Vägev ja mitmekihiline. Traadi loomingut saab ka võtta suure mäena. Kõrvalvaatajana tundub, et Traat ületas küll oma mäetipu. Kas ta ka nii ise arvas? Kes seda enam teab. Üks on kindel, et Traat tegi meeletult tööd, tema kaasteelistest kirjanikud on intervjuudes ikka ja jälle maininud Traadi töökust, pühendumust, mis kahtlematult andsid talle tohutu teadmistepagasi, sest näiteks nii mastaapset jõgiromaani ikka niisama ei kirjuta.
ÖÖD ASTUVAD PALJAJALU
Ööd astuvad paljajalu
ja hetkedel on heitunud kaja.
Surm lahendab elamispinnaküsimusi.
Kell kolm küsin: milleks?
Asjata seegi.
Pungad ootavad õnne,
kevad teatab oma tulekust
ilma leinata.
Kui habras ja heitlik on elu,
kui möödub sinust!
/M. Taat "Vastuseta" 1989 lk 55/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar