"Ta kirjutab hästi, " ütles aastaid tagasi Juhan, kui oli läbi lugenud LR sarjas ilmunud "Ella".
"Mhm," ja panin raamatukese riiulisse. Miskipärast ei kippunud ma seda lugema, võib-olla nime pärast, sest minu lapsepõlve mahub vanatädi Ella, kes oli ikka väga kummaline naine: kui olin laps, siis kartsin teda, suurena mõtlen, et äkki temalt ongi pärit meie suguvõsa mingid naljakad ja pöörased olekud. See selleks. Raamat jäi lugemata.
***
Suve hakul võtsin kooli raamatukogust hunniku raamatuid, et suvel miskit lugeda ikka oleks. Ka Mudlumi "Väikese tekstimüüri", seal on esimene lugu pühendatud Elin Toona Gottschalki raamatule "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust". Hakkasin korralikuna ikka esimeset loost peale, aga mis sa loed arvustust, kui raamatut pole ise lugenud. Põrgusse! Homme lähen Kolga raamatukokku ja võtan selle. Mõeldud-tehtud.
***
Imetlsuväärne teos. kahtlematu lugu, mida autor lugejani toob, pole roosiline, aga see, kuidas kirjutatud... Jah, see on just nii, nagu Juhan aastaid tagasi ütles: "Ta kirjutab hästi."
Vaatamata erinevatele lapsepõlvedele, mõtlen autori ja minu, oli nii palju ka ühist, kas või Mamma olemasolu, aga olulisem oli see kõrvaleheidetu tunne. Kui palju olen end tundnud rumala, koleda, mõttetuna ja seda ikka inimeste keskel olles. Tegelikult siiani on mu elus hetki, kus tunnen end rumalan, et kuidas ma ei tea (seda mõnikord mõtlen mõttes ja teinekord vaadatakse pilguga, et kus sa elanud oled) No jah, näed olen. Küll ma teada saan, lohutan end. Või siis vot tean hoopis teisi asju ja kõike ei peagi teadma. Ühesõnaga mind imponeeris taas see, et vaatamata keskkonnale suudab inimene end lahti rebida talle pealesurutust ja oma tee leida. Tänu sellele raamatule loksus paika nii ühtkomateist (jessas, pole kunagi seda sõna kirjutanud ja ei tea, kas niimoodi:)) - kõik need kooliaegsed kompleksid ja need üleelamised - seda kõike oligi vaja, et leiaksin oma tee.
***
Kirjandusfestival Head Read, reede, 31. mai 2024
Lucy Worsley, tohutu rahvamass, turvamehed panevad piiri huvilistele, päris paljud jäävad ukse taha ja ei saagi kohtuda kuulsa telestaari ja kirjanikuga. Mina läksin kolm tundi varem, nautisin kohtumist soome krimikirjaniku Elina Backmaniga, Urmas Vadi ja Sven Mikseriga. Kohtumine Lucyga lõppes autogrammijärjekorraga, mis lookles Kirjanike Maja treppidel. Olin nii uhke, vaatasin järjekorras olijaid ja mõtlesin, et näete, mina ka siin. Autogrammijärjekord liikus allapoole ja selle kõrval oli vaba tee ülespoole, st sai minna järgmisele kohtumisele. Üles liikus palju eakaid inimesi, käes raamat "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust". Vaatasin neid ükskõikselt, käes Lucy kaks raamatut. Märkasin ka üht särasilmset hallipäist naist, kes läks üles naeratus huulil, tema taga inimesed, kel pilgud imeteldavalt vanaproual. Mõtlesin, et näed kui tore, igale jagub kuulajaid.
***
"Pagulusse...", just selles kohas, kus Elin reisib koos ema ja Ivariga Euroopas, sain aru, mille olin maha maganud - ma ei osanud huvi tunda järgmise kirjaniku kohtumisest ehk siis kohtumisest Elin Toonaga. See kõik toimus nüüd minu peas tema raamatut lugedes.
***
Kui neid isekaid mõtteid saaks kergemini kõrvale tõrjuda!
Mamma ütleks, igale tuleb kõik omal ajal.
