Viimane, hapupiimane

 Hiljuti lugesin toredat raamatut. 

"Uute alguste kommipood"

Eks kõik on märganud, et mingil perioodil kummitavad sind ühe teemaga asjad ja ka liigud neis suundades. 

Minu liikumine on küll tigulik, aga ikkagi liikumine. Olen oma elus aeglaselt liikunud nii isiklus elu kui tööalases. Uued kohad tulevad stiilis aega on. 

Nii! Mis ma siin keerutan. Uute alguste kommipood on mu koduleht. Jah, koduleht. Kolin blogist kodulehte. 

Blogi on tore vidin, aga sellesse on kodeeritud ka tihedam postitamine, kui mina suudan. Mul tõesti pole aeg-ajalt midagi öelda. Mitte et ma pidevalt sõnatu oleks... eks igaüks teab seda tunnet, et tahad öelda, peas on ka mingid mõtted, mis lausete moodi, aga siis kui lõpuks klaviatuuri juures, siis need sõnad on vormunud ja leian end muud tegemas. Las jääda...

Uute alguste kommipood on aadressil

Päris lugemine - Terje Varul 

https://terjevarul.ee/ 

Kohtumiseni!

Kohtumine kirjanikuga

"Ta kirjutab hästi, " ütles aastaid tagasi Juhan, kui oli läbi lugenud LR sarjas ilmunud "Ella".

"Mhm," ja panin raamatukese riiulisse. Miskipärast ei kippunud ma seda lugema, võib-olla nime pärast, sest minu lapsepõlve mahub vanatädi Ella, kes oli ikka väga kummaline naine: kui olin laps, siis kartsin teda, suurena mõtlen, et äkki temalt ongi pärit meie suguvõsa mingid naljakad ja pöörased olekud. See selleks. Raamat jäi lugemata. 

***

Suve hakul võtsin kooli raamatukogust hunniku raamatuid, et suvel miskit lugeda ikka oleks. Ka Mudlumi "Väikese tekstimüüri", seal on esimene lugu pühendatud Elin Toona Gottschalki raamatule "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust". Hakkasin korralikuna ikka esimeset loost peale, aga mis sa loed arvustust, kui raamatut pole ise lugenud. Põrgusse! Homme lähen Kolga raamatukokku ja võtan selle. Mõeldud-tehtud.

***

Imetlsuväärne teos. kahtlematu lugu, mida autor lugejani toob, pole roosiline, aga see, kuidas kirjutatud... Jah, see on just nii, nagu Juhan aastaid tagasi ütles: "Ta kirjutab hästi."

Vaatamata erinevatele lapsepõlvedele, mõtlen autori ja minu, oli nii palju ka ühist, kas või Mamma olemasolu, aga olulisem oli see kõrvaleheidetu tunne. Kui palju olen end tundnud rumala, koleda, mõttetuna ja seda ikka inimeste keskel olles. Tegelikult siiani on mu elus hetki, kus tunnen end rumalan, et kuidas ma ei tea (seda mõnikord mõtlen mõttes ja teinekord vaadatakse pilguga, et kus sa elanud oled) No jah, näed olen. Küll ma teada saan, lohutan end. Või siis vot tean hoopis teisi asju ja kõike ei peagi teadma. Ühesõnaga mind imponeeris taas see, et vaatamata keskkonnale suudab inimene end lahti rebida talle pealesurutust ja oma tee leida. Tänu sellele raamatule loksus paika nii ühtkomateist (jessas, pole kunagi seda sõna kirjutanud ja ei tea, kas niimoodi:)) - kõik need kooliaegsed kompleksid ja need üleelamised - seda kõike oligi vaja, et leiaksin oma tee. 

***

Kirjandusfestival Head Read, reede, 31. mai 2024

Lucy Worsley, tohutu rahvamass, turvamehed panevad piiri huvilistele, päris paljud jäävad ukse taha ja ei saagi kohtuda kuulsa telestaari ja kirjanikuga. Mina läksin kolm tundi varem, nautisin kohtumist soome krimikirjaniku Elina Backmaniga, Urmas Vadi ja Sven Mikseriga. Kohtumine Lucyga lõppes autogrammijärjekorraga, mis lookles Kirjanike Maja treppidel. Olin nii uhke, vaatasin järjekorras olijaid ja mõtlesin, et näete, mina ka siin. Autogrammijärjekord liikus allapoole ja selle kõrval oli vaba tee ülespoole, st sai minna järgmisele kohtumisele. Üles liikus palju eakaid inimesi, käes raamat "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust". Vaatasin neid ükskõikselt, käes Lucy kaks raamatut. Märkasin ka üht särasilmset hallipäist naist, kes läks üles naeratus huulil, tema taga inimesed, kel pilgud imeteldavalt vanaproual. Mõtlesin, et näed kui tore, igale jagub kuulajaid. 

***

"Pagulusse...", just selles kohas, kus Elin reisib koos ema ja Ivariga Euroopas, sain aru, mille olin maha maganud -  ma ei osanud huvi tunda järgmise kirjaniku kohtumisest ehk siis kohtumisest Elin Toonaga. See kõik toimus nüüd minu peas tema raamatut lugedes. 

***

Kui neid isekaid mõtteid saaks kergemini kõrvale tõrjuda! 

Mamma ütleks, igale tuleb kõik omal ajal. 

Nagu Niguli juures käik:)

 Sindlilõikamine

                 Kaarasilm

                            Sitikas

                                    Kassisaba kadrill

                            Raha on...

                 Õrn haare

Meeste meri

No ega esialgu küll see reeda, kuhu need pealkirjad kuuluvad. Ei need pole raamatud!

                                                                    Padepolka

                                            Vanaisa polka

                        Vindiga polka

Kolga karap

                        Siia laotan südame

                                            Selle metsa taga

                                                                    Tule, tantsime!

Jah, need on tantsude pealkirjad. Kogesin eile õhtul ülilahedat ja nii-nii päris tantsuetendust. 

Aitäh Kolga rahvatantsurühma igale tantsijale, Iisaka talu pererahvale. Teen sügava kummarduse  juhendajale Karin Soosalule ja pilvepiiril olevale Tõnu Lindvetile. 

Kogedes ilu ja rõõmu oled ise ka ilusam ja rõõmsam. Öeldakse, et hing laulab, eile hing tantsis ja tegelikult poolte tantsude ajal nautisin ma neid naeratusi, mis hetkegi ei kadunud, isegi siis, kui juba päris füüsiliselt liigutatud. 

Mis on veel selliste kokkusaamiste võlu? Näed neid, keda pole sada aastat näinud ja saad justkui kinnituse, et nendega on kõik korras, vaatamata elu keerdkäikudele.

Jah, eilse peo autoparkla meenutas "Keskea rõõmude" lõpustseeni ja ravitud need inimesed said:)

Mis teha jaaniga?

Kes hüppab üle lõkke...

Kes sööb, kes joob...

Kes sõidab mööda maad ringi...

Kes loodab...

Kes töötab...

Kes loeb...

See viimane olin mina. Juba pikemat aega olen unistanud lamamistoolist, et siis see vahtrapuu alla panna ja mõnusalt suvepäeval seal lesida ja lugeda. Tooil pole ikka jõudnud osta, no ei pääse kuidagi heasse toolipoodi:)

Aga! Minu aias olev vann on jõude seisnud, pesin selle puhtaks, viskasin mõnusa teki sinna sisse ja ise ka. Oo, kui mõnus oli lugeda! Nagu kala kuival:)

Ja liblikad lendasid ja tuuleke puhus! Elagu jaanid!

Leia pildilt liblikas!

Anonüümsus

 "Agatha heameel avaldada raamatuid anonüümselt oli mingil määral seotud ka tundega, et ´saad neisse kirjutada veidi ka omaenda elust`." Ta tunnistas üsna avalikult reaalse elu kasutamist, et lisada oma detektiivlugudele ´värvi` isegi detektiivromaanides, kujutades näiteks maailmareisist tuttavat ebameeldivat major Belcherit lurjusena romaanis "Pruuni ülikonnaga mees". Pseudonüümi varjus sai ta minna veelgi kaugemale." 

Lucy Worsley "Agatha Christie. tabamatu olemusega naine" lk 290, kirjastus Tänapäev"

Pea aastane kirjutamispaus. Aeg-ajalt on olnud isegi justkui miskit öelda, aga siis on peast käinud mõte ah, pean neid sõnu seadma ja saab ka ilma.

Täna on see soov ja ka mõte. Sõna anonüümsus ahvatles. Mitte keegi ei taha, et teda veebis kommenteeriks anonüümne inimene. Kuidas aga mõjub see anonüümsus kirjanduses? Kui palju soovime teada kirjanikust, tema elust ja tegemistest? 

Lihtne vastus oleks, et hea raamat ei vaja looja elu, nii nagu filmikunstiski ei hooli me režissöörist või teatris lavastajast. Kui, siis ainult seda, et kui tema eelmised tööd on olnud head, siis julgeme ka vaadata/lugeda tema järgmisi töid. Kvaliteet saab määravaks. 

Christie´ krimilugudes ei ole mind siiamaani huvitanud tema elu. Tänaseni. Festivali Head Read võimaldas suurepärase kohtumise teleajakirjanik-ajaloolase-muuseumitöötaja Lucy Worsleyga, kes kirja pannud Agatha eluloo. Päris ausalt, ega ma seda raamatut poleks ostnud oma riiulile, kui poleks olnud kohtumist autoriga, üha enam liigun selles suunas, et raamatukogu on hea võimalus lugeda ja ei pea omama oma riiulis kõike trükitut. Samas Christie mingil eluperioodil avastas, et mida iganes ta ei kirjutanud, teda osteti inertsist ja loomulikult on see raamatu autorile meelepärane, sest see on tema leib. Aeg-ajalt ikka peaks kirjanikke toetama ja nende raamatuid ostma. 

Aga raamat sai ostetud ja kohtumine oli valgustav. Lucy Worsley on äge ning inspireeriv ning kui sul raamat pühendusega olemas, siis lihtsalt loedki. 

Kahtlematult paneb see lugu enim mõtlema kuulsuse elu üle: kas jõuad olla kogu aeg särav, hea? Millal oled ilma tähelepanuta? Kas ikka oled? Äkki on seintel kõrvad, silmad? Kui miskit ütled, kuidas seda tõlgendatakse? 

Ega ei oskagi nendele küsimustele vastata. Õnneks. Christie elu lugedes mõistsin, et pärast surma kirjutatud elulugu mõjub autori tekste laiendavalt. Raamatut lõpetades tekkis juba kange tahtmine näha Poirot´d või miss Marple´it, sest usun, et näen püüd teise pilguga, sest tean mõningaid kohti, hetki, mille autor enda elust maha kirjutas. 

Agathal oli oma lugude kirjutamisel kahetisi tundeid, ühest küljest oli ta õnnelik, et sai oma lugudesse panna elust endast tegelastüüpe, kohti, sündmusi; teisest küljest teadis ta väga hästi, et kui liiga isiklikuks ja täpseks lähed, võib sellest paksu pahandust tulla. Nii ta katsetaski ka pseudonüümi Mary Westmacotti alt kirjutada. Alguses oli päris tore kirjutada, kui aga nn mõistatus lahendati, et kes on Westmacotti taga, kadus kogu võlu. Selle looga meenus mulle 90ndate alguses ilmunud Emil Tode "Piiririik". Mäletan, et sõitsin Tallinnast Tartu ja neelasin "Piiririiki". Sõõm värsket õhku, nii midagi teistsugust, nii poeetilist. Pea aasta, vähemalt minu jaoks, oli Emil Tode keegi müstiline kirjanik, aga nagu ikka, eks miskit ei jää varjatuks. Kahtlematult polnud ma pettunud, kui sain teada, et Emil Tode taga on Tõnu Õnnepalu, aga mingi salapära ikkagi kadus. 

Ehk siis, et kui looja tahab oma anonüümsust hoida, peab ta vist sellega hullumeelselt tegelema, nagu Edward von Lõngus. Küll nuhitakse, et kes ta ikkagi on, aga mina sooviksin, et ta jääks anonüümseks. Tema tööd räägivad iseenda eest. 

Nüüd jõudsin vastuolulise järelduseni, sest ennist just nautisin, et sain Christie´ elust teada läbi suurepärase raamatu (muide, see raamat ei anna end lihtsalt kätte, esialgu ehk mõjub isegi kuiva ja igavana, aga kasutasin lugemiseks esmakordselt imelikku nippi: teksti lugedes kuulsin telesaadet, just nimelt kuulsin telesaadet ja see aitas) ja olen tänulik, et temast on kirjutatud ja et lugesin, sest mu silmaringike nüüd palju laiem. 

Anonüümsus on põnev, magus, tüütu, valus, paratamatu, tavaline...

Iga omaduse taha saaks mõnusa arutelu.

Kuulata

Mida tee? kas sõnast kuulatama või mida teha? sõnast kuulama?

Võrratu eesti keel!

Eilse päeva elamus oli Postimehe intervjuu Merle Karusooga. Milline õnn, et meil veel on tarku inimesi, ja õnn, et aeg-ajalt leitakse nad üles!

Üle pika aja suutis üks intervjuu mind tundma erinevaid emotsioone. Kahtlematult ehmatasin, kui lugesin tema esimest varianti meie Eesti elu püsima jäämisest. 

"... kehtestada teiseks riigikeeleks inglise keel. Kõik noored vene kodukeelega inimesed, kes ei saa eesti keelt suhu sellepärast, et pole kellegagi selles keeles rääkida, on päris hästi ära õppinud inglise keele. Eesti keel jääks meie salakeeleks ja poleks enam muret ei eesti teaduskeele arendamisega ega ingliskeelsete osakondadega kõrgkoolides. Lapsed ei pea enam eesti keele välteid, sünonüüme ega õigekirja tundma. Eesti laul võib vabalt ka tulevikus kõlada peamiselt inglise keeles."

Juba seda lugedes läks silme ees mustaks, kuigi tean, et on kahtlematult inimesi, kes arvavadki, et nii oleks lihtsam, mis me jamame! 

Õnneks on tal kontrastiks teine variant. 

"... võtame ennast kokku ja kehtestame vähemalt pealinna avalikus ruumis eesti keele. / - - - / Keelt saab õpetada iga eestlane." 

Nii ongi! Sõitsin eelmisel nädalal taas Boldi taksoga, loomulikult polnud juht eesti keelt oskav (seda märkab juba üldjuhul taksot tellides:)). Tore oli see, et ta võttis mu vastu eesti keeles, tunnistas algeliselt, et ta ei oska, aga sel hetkel tundsin, et ei peaks vaikides sõitma, mida ma tavaliselt teen, vaid püüan temaga rääkida lihtsatest asjadest. Toimis. Loodan, et ta sai tükikese praktikat. 

Karusoo intervjuust leidsin seletuse oma käitumisele teatud olukordades: sain äkitselt aru, miks mõnikord käitun eemaletõukavalt. Mulle hullult meeldib, kui teinekord saad tohutu selguse mingile käitumismustrile. 

"Kannatamises on midagi haledat, see tõukab eemale. See lõhnab nagu õpitud abitus."

Ühesõnaga, hää usutlus on!

https://arvamus.postimees.ee/7836390/nadala-persoon-merle-karusoo-eesti-rahvas-on-poolest-saati-vooras-ja-poolest-saati-oma-aga-muud-rahvast-mul-pole 

Täna on pidupäev! 

Tähistan seda mikitalikult. 

Elagu kukeseenerahvas!

Kuulata kukeseente kahinat!

Uus või vana?

 

 – see on küsimus. 

Mis oleks üllam – vaimus taluda

 kõik nooled, mida vali saatus paiskab, 

või, tõstes relvad hädamere vastu, 

vaev lõpetada? 

Kuidas võtta? Rohepöördele mõeldes, siis vana. Või ikkagi uus? Meenub automaks. No võta sa kinni!

Aga rohepöördest ma tõesti ei taha kirjutada, isegi mitte mõelda. Pigem olen üllatunud, et saatus on paisanud mu ette kolm raamatut, milles kaovad raamatud, hääbub lugemisoskus. Kuu tagasi lugesin "451° Fahrenheiti", päev tagasi lõpetasin "Kadunud mälestuste saare" ja täna hakkasin lugema Õnnepalu "Palka". On see saatuse iroonia või...?

Raamatud raamatuteks. Loodan, et nad ikkagi ei kao nagu neis hoiatusromaanides (ma ei tea, kas nüüd Õnnepalu "Palk" on hoiatusromaan, kas ta üldse on hoiatav kirjanik, ikka vist on, iga HEA kirjanik pisut ikka hoiatab või näitab näpuga). Palju rohkem paneb mind mõtlema suhtumine asjadesse, inimestesse. "Mõnikord haihtuvad asjad suurema kärata argielust nii, et mingit kustumist pole vajagi..." (lk 268 "Kadunud mälestuste saar") Ühelt poolt koristame enda ümber asju vähemaks ja tunneme uhkust, kui ökod suudame olla, teiselt poolt jahime uut. Sügis koputab varsti uksele, ikka oleks vaja uut jopet, saapaid. 

Vananemist aga märkame just uute ja vanade sõnade järgi. Asjad meid ehk ei reedagi. Saan ju osta ka endale moodsa tehnikavidina ja tunda end nooremana. Aga keel reedab meid. Kui palju sõnu läheb ajalukku! Kuid ma ei tea, kas asi kaob enne ja siis sõnad või mõlemad korraga. Näiteks kui sulle meeldisid lapsepõlves tropsid ja ütled seda praegustele noortele, siis ma ei tea, kas nad mõtlevad, et mulle meeldisid ümarad klaaskompvekid, selliselt torusse pakendatult. Kes ütleb enam tänapäeval kompvekid, ikka kommid:) Kindlasti ei mõtle noored sõna trops kommi, arvan, et nad ei mõtle midagi, lihtsalt seda, et mis ta räägib, mingid imelikud sõnad ja asjad ümbritsevad teda. Tegelikult olin ise ka unustanud need kommid ja sõnagi, lihtsalt hakkasin pingsalt mõtlema, et mis on see, mida ehk tänased noored ei tea ja millele pole ise ka mingi nelikümmend aastat mõelnud.  

Õnneks ei vanane ainult mina, 90ndate noorte sõnavaras oli näiteks flopi. Vidin kadus ja mu meelest on sõnagi kadumas. Kas neid vanu asju peab siis alles hoidma, näiteks neid flopisid? Mõne võiks ju alles jätta... see hoiab me mälu. Meie ühist mälu.

Kindlasti on igaüks meist kogenud kellegi juures olles, et tal on nii põnevaid asju alles ja need asjad tekitavad lugusid.

Kahju, et mul ühtegi tropsi alles pole, isegi mitte paberit. 

Kasekese kommid on alles:)