Pole midagi öelda

Natuke üle aasta olen oma mõtteid kirja pannud. Esialgu mõtlesin, et mingeid postitusi ei tule, panen kodulehele üles töölehed ja näpunäiteid lugemiseks. Aeg aga pakkus kõneainet ja siis märkasin, et blogi loetakse laupäeval kell 7. Ühest küljest tekitas see magusa dialoogi: mina siin arvuti taga ja keegi lugemas ekraanilt mu mõtteid. 

Vahepeal tundsin, et kirjutamine aitas: miskit mu peas sai selgemaks ehk siis dialoogile lisandus ka teraapiline nurk. 

Aga nüüd tervelt paar nädalat olen tundnud end kirjutamistühjana. Ju pean natukeseks suu kinni panema ja rahulikult vaatlema ümbritsevat. Koguma, märkama ja siis noka lahti tegema. 

PS! See eelpool oli vabanduskiri, miks pole uusi postitusi nii pikka aega olnud.

Ikkagi täitsin tühja lehe. 

                                                            

Kuhu lapsed said?

 Suureks kasvasid:)

Indrek Kofi lugulaululine värssteos tuletab lugejale meelde, et suures hunnikus käskude, keeldude ja reeglite maailmas on väsitav elada ja aeg-ajalt peaks sellest põgenema, veel parem - peaks neid julmalt eirama. Mis siis juhtub? Noh, natuke on paanikat, aga elul on see omadus, et ta lõpuks selle paanika lahendab või siis annab mõneks ajaks mõtlemisainet. Nii neile, kes reegleid paika panevad, kui ka neile, kes neid täitma peavad. 

Kool on kestnud sel õppeaastal juba kaks nädalat. Taas suur kogus reegleid, käskusid, keelde, kohustusi! Jah, suvine Ruhnu reis viib mõtted harmoonilisema elu poole. On küll võimalik elada nii, et keegi ei pea ütlema sulle, et ole viisakas, austav, mõistlik nii enda kui ka kaasinimeste suhtes, ühesõnaga kõik sind ümbritsev lihtsalt on... Toimib sisemine korrapidamine. Mul on ikka selle korrapidamisega eluaeg mingi kala olnud:) Kuidas küll tahaks, et kõik lihtsalt on, et kõik lihtsalt toimiks...

Ja nüüd üks tore hetk! Neljapäev, tööpäeva lõpp, tulen treppidest alla ja alumisele trepile jõudnud, paneb ootamatult keegi väikese käe mu õlale. Imearmas väike tüdruk sosistab: "Teil on nii ilus kleit!", vaatab mulle silma ja naeratab. Olen kohmetu ja sekundi pärast säran. Kui vähe on rõõmuks vähe!

Vahva, et uued kummikud saavad veel panda ja jänku jalas olla. Kes meist poleks ema või isa kingi jalga pannud ja üle toa nendega koperdanud:)

Õnn tuli meie õuele

 

Intrigeeriv. Õnn ja kool. Paarissõnad. Aga nii on. 

Kaks sügist tagasi olid Kolgas filmimehed, rahvusvahelised. Oi, kui palju nad filmisid ehk siis: oi, kui palju saadi nn musta materjali. Aga nii asjad käivadki. Kui hakkan lühiarutlust kirjutama, peab mul olema jäämägi ja tipp on ainult lugejale nähtav. 

Film "Õnn koolis" on väga rahvusvaheline ja lootustandev. Kahtlemata on alati filmielu ilusam kui elu ise, aga see ei võta ära usku, et me ei saaks elada nagu filmis:) Päris mõnus oli leida nii palju tuttavaid nägusid. Mida kõike teeb montaaž!

 

Et siis õnn koolis?

 

                                                            Õnn 

peitub ju hommikustest tervitustes, paljudes teredes, paljudes silmapaarides.

Õnn 

on vaikses nohinas, mis tekib kui ollakse süvenenud oma töösse.

Õnn 

on see, kui on nii huvitav, et ei kuule koolikella.

Õnn 

on lõbus intrigeeriv küsimus teema kohta, nii et vahepeal peab tegema nn kurvi ainekavas nähtule.

Õnn 

on kui pole puudujaid, on toredad kaasalööjad.

Õnn 

on klassiuks sulgeda päeva lõpus ja mõelda: 

oi, kui paljudest asjadest sai räägitud; oi, kui palju sai tehtud.

1. september - ennustati väga külma ja kõledat ilma. Kohe hirm oli, et kas tõesti peab algama nii. Ilm on ju üks oluline teema pärast sööki. Aga nii nagu on filmi ja elu suhe, nii oli ka ennustuse ja päris päeva suhe. Päev oli päikseline, karge ja rõõmus. Noorte sära nakatas. See on hea nakkushaigus:)

Nii ja nüüd kohe filmi vaatama (ei anna viidet, millises osas ohtralt Kolga kooli!).

https://jupiter.err.ee/1608687709/onn-koolis