Pühapäev, 24. aprill 2022

Halb ilm ...

 ... jälle sajab ... nii suur tuul ... päike paistab, ikka on nii külm ... mis ilm see on ...

Kõigile tuttavad, igapäevased laused. Torisen ise samamoodi: ilm on ikka paljudes asjades süüdi. Tegelikult mulle väga meeldib, et me ilmake vaheldub. Vihmased, tuulised päevad on näpatud tunnid. Mu viimane loetud raamat. Läksin ostma Anna Gavalda "35 kilo lootust", aga kuna seda e-raamatuna polnud, ostsin tema "Näpatud tunnid". Pealkiri ütleb otse, mida võiks aeg-ajalt teha, lausa peaks. Kui raamatus andsid peategelastele impulsi näpata tunde tüütud inimestevahelised suhted, tüütud tseremooniad, siis mina saan täna näpata aega arvuti taga olemiseks tänu ilmale. Päikselisel päeval müttaks aias ringi, mis muidugi ka on tore!

Kust lõpeb hea kasvatus ja algab selgrootus? /A. Gavalda "Näpatud tunnid"/

Küsimus, mis pani mu raamatu kõrvale tõstma ja mõneks ajaks mõtlema. Nii palju olukordi kangastus tänasest päevast, kus saan esitada nii endale kui ka kaasteelistele, kust lõpeb hea kasvatus ja algab selgrootus. 

Oh-oo. Kiikasin keeleveebi (kn.eki.ee), et vaadata sõna selgrootu täpset seletust, aga ohoo üllatust. 


Sõnaveeb: omadussõna selgrootu - inimese iseloomukindluse, selle väljenduse kohta; tahtejõuetu, põhimõttelage, muganev.

Miks me kõik neljakesi (raamatus oli neli peategelast) sellised olime? Miks avaldavad meile mõju inimesed, kes kisavad teistest valjemini? Miks suudavad agressiivsed inimesed sedasi halvata?  /"Näpatud tunnid"/

Ma ei tea vastust. Nii lihtsalt on. Iga kord, kui miskit sellist juhtub, oleme soolasambad ja alles paar tundi hiljem keerlevad peas head argumendid, õige reaktsioon olukorrale. 

Kuidas küll tahaks, et me poleks halvatud praeguses hetkes, praeguses sõjahetkes!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar