Neli pilti

Millise pildi valin aastast 2022?

Võtsin ette telefoni fotojäädvustused, kerisin tagasi selle aasta jaanuari esimesele kaadrile. Uskumatu, kui palju on sellesse aastasse mahtunud! Mida kõike! Samas on selles mingi korduv muster: koduõu, lapselaps, õpilased, raamatud, sõbrad, teater, kass. See ongi minu maastik. 

"Kuidas möödus 2022?", küsis vend tänahommikuses telefonivestluses. 

Ei osanudki kohe vastata, võttis kogelema ja lõpuks ikkagi ütlesin, et keeruliselt. Vend lisas, et jah, Ukraina sõda. Ma isegi leidsin, et jah, et need suured raskused (haigused, sõda, majandus jm teemad) on ühe väikese inimese elu fooniks. Väike inimene askeldab omas mullis ja ma tunnen, et see on ka väga mitmepalgeline, selles on suurt rõõmu, aga ka loobumisvalu, leppimiskibedust. Et on kaks maailma: suur ja väike ning on hea, kui nendes on tasakaal. Pead olema nagu võilillelaps (viimase loetud raamatu tugevaim sümbol), ellu jääma kõige kiuste ja mitte ainult ellu, vaid ka särama nagu võilill ja andma teistele jõudu ja tervist. Nagu võilill. 

Jah, kui peaksin end iseloomustama, siis see võilille motiiv on hea. Hetkel väga haakub. Ja üldse, mis toimub, lumi sulab mõnuga, hiired pööningul on üles ärganud, suvised sipelgad on köögis askeldama hakanud. Kas kevad koputab uksele? Küllap vist, sest kui täna linnukestele süüa läksin viima, siis ehmatas mind õhk! See oli kevadine! Uhh, ei taha veel. Olen täitsa nõus veel lund lükkama ja jalutama lumises metsas, kus saad lumerohke oksa kätte võtta ja seda raputada. Mis rõõm! Valge suhkur kukub krae vahele ja on tore jõuda koju, kus ahi köeb, puud praksuvad pliidi all. Milline idüll!

No vot, ongi aeg mõelda, millise pildi valid sina aastast 2022?

6. jaanuar 2022

16. aprill 2022

16. juuli 2022

1. oktoober 2022

+ üks pilt veel😀

31. detsember 2022

Aeg ja raamatud

 "... inimese teod on tihti olenematud temast endast." (lk 503)

Vastuoluline tsitaat, sest ei möödu sünnipäeva või mingit muud olengut või kursust, kus me ei tuletaks meelde, et kõik on sinus endas, et ainult sina saad kujundada ja ohjes hoida oma elu. Kohati nii on, aga tagantjärele ikka vaatad, et ega nii pole. Kas ma planeerisin sel nädalal kodus istumist ja raamatute lugemist? Ei. 

Jah, minust endast see ei sõltunud. Aga teisest küljest olen tänulik ja natuke ikka sõltus, sest ega keegi teinud ei võtnud ju raamatut kätte kui ma ise. Eks need raamatu tegelased just võitlesidki sellega, et aeg sundis neid ootamatult vastu võtma otsuseid, mida nad vabaduses elades mitte kunagi poleks võtnud. 

Olen veel Viirlaiu raamatu kütkes. Karm ja tõsine lugu, aga mu meelest peaks ikka igaüks ühel või teisel ajahetkel selle läbi lugema. Kuidas mõista aega? Kuidas mõista inimesi? Kuidas arendada endas empaatiat? Jah, just arendada, sest mu meelest on see omadus, mida saab inimeses arendada ja inimene saab ka ise seda arendada, mitte ainult, et talle näidatakse näpuga, mida ja kuidas nüüd.

Ma lihtsalt pean kirjeldama üht eilset hetke. Istun diivanil, loen: olen metsavendade onnis, loobin rabavett välja ja püüan end varjata punavõimude eest. Telekas saade "OP", räägitakse ehetest. Vidinatest, mida sul tegelikult vaja ei ole, ilmselgelt on see heaolumaailma väljund. Samal ajal ehmud, sest tunned mitme erineva aja ja ellusuhtumise kokkupõrget: 

meie hubane maailm - 1946. aasta vastuoluline Eesti küla - meie hubane maailm - Zelenski Ameerikas - meie hubane maailm - sõda Ukrainas - meie hubane maailm - ...

Kui hea elu meil ikkagi on! Selles on vabadus. 

"Maailm on selleks siiski liiga suur, et üks võim seda suudaks vallutada ja oma võimuses hoida." (lk 108)

Võimas ja nii mitmekihiline kujund. Eelkõige mõtlen kohe poliitikale, aga sealt läheb ka mõte edasi inimese enda juurde, tema mikromaailma juurde ja sealt edasi...

Edasi mõtle ise!

Häid pühi ja pühi siis raamatutelt tolm (muide, mu "Ristideta hauad" on riiulis lae all ja oi kui paks tolmukiht selle peal oli 😀)! 

Elagu aeg ja raamatud!

Kolga Laul 2022

 PIDULAUD

Ja ongi käes noorte tähetund. 

Tõeline pidulaud! 

Milline metafoor! Milline kujund!

Uhke, originaalne, kastist välja, lööv!

Mõnusat pidulauda tänaseks, homseks ja üleülehomseks, 

nagu Tipp ja Täppki, 

et täna sööme komme, 

homme sööme komme 

ja 

üleülehommegi 

sööme komme. 

Ka sina, Kreutzwald!

 

Kõrgesti austatud lugeja!

Katkend Kreutzwaldi kirjast Papa Jannseni väimehele Rosenthalile.

... Palju tuhat tervisi kõigile. Pean "vaksaali" peale ruttama, 10 minuti [pärast] on aururuun minemas...

Mõned päevad tagasi pidin taas kätte võtma raamatu "Kreutzwaldi kirjavahetus VI", lihtsalt oli vaja üht kirjateksti. Muide, väga huvitav ja põnev lugemine, mul kodus ainult VI köide, mõelda vaid, et kirju nii palju, et saab kohe mitu köidet välja anda. Otsingute käigus avastasin, et ka 19. sajandil oli neil kiire: ruttu tervituskiri vaja saata ja siis vaja rongile rutata. Oh, kui tore sõna aururuun!

Muidugi tundub meile, et nende kiirus oli kindlasti aeglasem kui meie elutempo. Üldse tundub alati see, mis meil parasjagu käes kõige moodsam, kõige kiirem, kõige... Arvatavasti nii tegelikult pole. 

Möödunud nädala kõige-kõige positiivsem elamus: Kolga kooli üheksandikud. Mõnusalt asjalikud ja tegusad. Kujutan ette, kuidas nad 40- või 50-aastastena meenutavad, et kuidas nemad küll tegid ja jõudsid! Ja millised talved siis olid! Kogu hingest soovin, et nende jõulupidu, nende tähetund sujuks, oleks rõõmu ja vahvaid apsakaid, mis peole särtsu annavad. 

                                                    Teie 

                                                                        alandlik 

                                                                                        blogija

PS! See on hämmastav, kui austavad olid tolleaegsed kirjade pöördumised ja lõpetamised. Tase!                                        

Elu on need inimesed,

 kes su ümber on. (lk 236)

Ja nii ongi. Mõned seisavad mu ümber turvaliselt  ja kindlalt, mõned tulevad ja lähevad, aga ka see on tore. Sellised mikrokohtumised on mu väikesed põgusad kohtumised ühistranspordis. Mulle tõesti meeldib liikuda punktist A punkti B aeg-ajalt ühistransporiga. Mu ümber on siis inimesed ja tihti on tunne, nagu oleksid nad vanad tuttavad. "Läbi nende avastad endas midagi niisugust, mida sa varem ei teadnudki." (lk 221).  Seistes rahvarohkes kohas on kuidagi turvaline tunda, et olen üks osa neist. Neil on samad rõõmud ja mured, samad argiküsimused lahendada, sama igatsus, sama tupikusse jooksmine. Tegelikult on kõik sama. See taipamine on magus. 

Taipamine

See oli üks peatükk Ulfsaki elulooraamatust. Kui Ulfsaki jaoks oli see taipamine, siis minu jaoks äratundmine. "Tema ja mineviku suhe oli keeruline, justkui oleks Ulfsak mineviku kogu aeg maha jätnud. Minevik oli solvunud, et Ulfsak temast ei rääkinud, ja Ulfsak ei saanud aru, milleks temast rääkida, kui ta on ju minevik." (lk 90)

Jah, mulle meeldib kogu aeg ettepoole vaadata. Püsti tõusta ja ikka edasi minna. See minevikus elamine on väsitav. Minevikust võiks teada ainult ajalugu, noh et ei astuks samadesse ämbritesse, millesse on astutud. Kui jah, ega see inimene ju ei õpi, sest 20. sajandil mõtlesime, et inimene pole nii loll, et korraldaks selliseid sõdu enam, mis olid nii I kui ka II maailmasõda. Aga on küll loll! 

Brüsselis Euroopa ajalookeskuses kajastatav ajalugu on sünge. Seal olles mõtlesin, et huvitav, kui mõni nn ajaloomuuseum või keskus näitaks möödunut hoopis läbi positiivsete sündmuste. Juba kaks sajandit vähemalt on ajalugu olnud probleemide lahendamise ajalugu...

No jah. Tegelikult on homseks ja algavaks nädalaks vaja üle vaadata vähemalt 100 pisiasja. Lähenemas ju nii palju olulisi mõnusaid sündmusi ja nende sündmuste keskmes on inimesed. 

Inimesed, kes on mu ümber, ongi mu elu:)

PS! Lisan siia video Brüsseli koolist, vahetunnist ja tunnist. Pani mind mõtlema...

https://photos.app.goo.gl/mTHXbHTnSGBZK74P7

Aegruumi tihedus

 ...voltis ennast aeglaselt lahti ja maailm omandas normaalse, inimliku mõõtme (lk 369)

Ohkan rahulikult, sest tunnen, et maailm mu ümber on hetkeks normaalne, inimliku mõõtmega. Eks järgmisel nädalal hakkab kiskuma tihedamaks see aegruum me ümber. Kõik vaja enne rahulikku jõuluvaheaega ära teha...

Hea ütlus see tihe aegruum. Kujuteldav tuleviku dialoog:

- Kuidas läheb?

+ Aegruumi tihedus pitsitab.

- ?!

+ Kiire on.

- Aa.

Olen juba varemgi tundnud, et kui pole korralikult ja terviklikult miskit lugenud, muutub mu olek tühiseks ja heitlikuks. Iga tervikteos annab kindlustunnet ja annab mõtetele hoogu. "Nii see just ongi - sa ei pea meeleheitlikult midagi välja mõtlema, mõte ja tähendus tulevad iseenesest." (lk293)

Need kaks eelpool olevat tsitaati on Mudlumi raamatust "Poola poisid". Jah, see raamat annab mõtteainet ja need tulevad iseenesest. Hakkasin mõtlema andekate laste peale, kellel ikka ja jälle tekib koolis konflikte. Igasuguseid. Kuidas tihti inimesed, kel kool jääb lõpetamata, on huvitavamad ja värvikamad kui koolipinki korralikult nühkinud inimesed. Kuidas tüdrukud on ikka enamjaolt iluks. Kuidas tüdrukud muutuvad emadena alandlikuks ja leplikuks. Kuidas on nii palju inimesi, kes ei märka ümbrust. Mõtlen selle all korda. Kuidas nooruses võid pidevalt sattuda  kummalistesse seltskondadesse. Kuidas arvad eneses leidvat just mingi ande, kui see mingil välisel jõul (näiteks õpetaja) kokku variseb. Kuidas, kuidas...

Mulle meeldis sealt üks üsna pisike seik: kui üks peategelastest on koolipoiss, siis hakati nende koolis garderoobe lukustama, sest asjad kadusid. Võtme pidi iga õpilane välja ostma. Riik aga ütles, et meil on tasuta haridus. Adam leidis, et tema ei maksa võtme eest ja võttis riided klassiruumi kaasa. Paar nädalat jaurati temaga, poiss jäi endale kindlaks ja mingil hetkel vaadati tema toolileenil olevat jopet ükskõikselt ehk seda enam ei märgatudki. "See oli võit süsteemi üle, mille tähtsust ei tule alahinnata. Kui üks kord on proovitud ja on õnneks läinud, siis võib ju vaikselt edasi õõnestada." (lk 41)

Jah, mu klassis on üks poiss, kes ei vii oma jopet garderoobi, ja ma hakkan sellega harjuma:)