Viimane, hapupiimane

 Hiljuti lugesin toredat raamatut. 

"Uute alguste kommipood"

Eks kõik on märganud, et mingil perioodil kummitavad sind ühe teemaga asjad ja ka liigud neis suundades. 

Minu liikumine on küll tigulik, aga ikkagi liikumine. Olen oma elus aeglaselt liikunud nii isiklus elu kui tööalases. Uued kohad tulevad stiilis aega on. 

Nii! Mis ma siin keerutan. Uute alguste kommipood on mu koduleht. Jah, koduleht. Kolin blogist kodulehte. 

Blogi on tore vidin, aga sellesse on kodeeritud ka tihedam postitamine, kui mina suudan. Mul tõesti pole aeg-ajalt midagi öelda. Mitte et ma pidevalt sõnatu oleks... eks igaüks teab seda tunnet, et tahad öelda, peas on ka mingid mõtted, mis lausete moodi, aga siis kui lõpuks klaviatuuri juures, siis need sõnad on vormunud ja leian end muud tegemas. Las jääda...

Uute alguste kommipood on aadressil

Päris lugemine - Terje Varul 

https://terjevarul.ee/ 

Kohtumiseni!

Kohtumine kirjanikuga

"Ta kirjutab hästi, " ütles aastaid tagasi Juhan, kui oli läbi lugenud LR sarjas ilmunud "Ella".

"Mhm," ja panin raamatukese riiulisse. Miskipärast ei kippunud ma seda lugema, võib-olla nime pärast, sest minu lapsepõlve mahub vanatädi Ella, kes oli ikka väga kummaline naine: kui olin laps, siis kartsin teda, suurena mõtlen, et äkki temalt ongi pärit meie suguvõsa mingid naljakad ja pöörased olekud. See selleks. Raamat jäi lugemata. 

***

Suve hakul võtsin kooli raamatukogust hunniku raamatuid, et suvel miskit lugeda ikka oleks. Ka Mudlumi "Väikese tekstimüüri", seal on esimene lugu pühendatud Elin Toona Gottschalki raamatule "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust". Hakkasin korralikuna ikka esimeset loost peale, aga mis sa loed arvustust, kui raamatut pole ise lugenud. Põrgusse! Homme lähen Kolga raamatukokku ja võtan selle. Mõeldud-tehtud.

***

Imetlsuväärne teos. kahtlematu lugu, mida autor lugejani toob, pole roosiline, aga see, kuidas kirjutatud... Jah, see on just nii, nagu Juhan aastaid tagasi ütles: "Ta kirjutab hästi."

Vaatamata erinevatele lapsepõlvedele, mõtlen autori ja minu, oli nii palju ka ühist, kas või Mamma olemasolu, aga olulisem oli see kõrvaleheidetu tunne. Kui palju olen end tundnud rumala, koleda, mõttetuna ja seda ikka inimeste keskel olles. Tegelikult siiani on mu elus hetki, kus tunnen end rumalan, et kuidas ma ei tea (seda mõnikord mõtlen mõttes ja teinekord vaadatakse pilguga, et kus sa elanud oled) No jah, näed olen. Küll ma teada saan, lohutan end. Või siis vot tean hoopis teisi asju ja kõike ei peagi teadma. Ühesõnaga mind imponeeris taas see, et vaatamata keskkonnale suudab inimene end lahti rebida talle pealesurutust ja oma tee leida. Tänu sellele raamatule loksus paika nii ühtkomateist (jessas, pole kunagi seda sõna kirjutanud ja ei tea, kas niimoodi:)) - kõik need kooliaegsed kompleksid ja need üleelamised - seda kõike oligi vaja, et leiaksin oma tee. 

***

Kirjandusfestival Head Read, reede, 31. mai 2024

Lucy Worsley, tohutu rahvamass, turvamehed panevad piiri huvilistele, päris paljud jäävad ukse taha ja ei saagi kohtuda kuulsa telestaari ja kirjanikuga. Mina läksin kolm tundi varem, nautisin kohtumist soome krimikirjaniku Elina Backmaniga, Urmas Vadi ja Sven Mikseriga. Kohtumine Lucyga lõppes autogrammijärjekorraga, mis lookles Kirjanike Maja treppidel. Olin nii uhke, vaatasin järjekorras olijaid ja mõtlesin, et näete, mina ka siin. Autogrammijärjekord liikus allapoole ja selle kõrval oli vaba tee ülespoole, st sai minna järgmisele kohtumisele. Üles liikus palju eakaid inimesi, käes raamat "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust". Vaatasin neid ükskõikselt, käes Lucy kaks raamatut. Märkasin ka üht särasilmset hallipäist naist, kes läks üles naeratus huulil, tema taga inimesed, kel pilgud imeteldavalt vanaproual. Mõtlesin, et näed kui tore, igale jagub kuulajaid. 

***

"Pagulusse...", just selles kohas, kus Elin reisib koos ema ja Ivariga Euroopas, sain aru, mille olin maha maganud -  ma ei osanud huvi tunda järgmise kirjaniku kohtumisest ehk siis kohtumisest Elin Toonaga. See kõik toimus nüüd minu peas tema raamatut lugedes. 

***

Kui neid isekaid mõtteid saaks kergemini kõrvale tõrjuda! 

Mamma ütleks, igale tuleb kõik omal ajal. 

Nagu Niguli juures käik:)

 Sindlilõikamine

                 Kaarasilm

                            Sitikas

                                    Kassisaba kadrill

                            Raha on...

                 Õrn haare

Meeste meri

No ega esialgu küll see reeda, kuhu need pealkirjad kuuluvad. Ei need pole raamatud!

                                                                    Padepolka

                                            Vanaisa polka

                        Vindiga polka

Kolga karap

                        Siia laotan südame

                                            Selle metsa taga

                                                                    Tule, tantsime!

Jah, need on tantsude pealkirjad. Kogesin eile õhtul ülilahedat ja nii-nii päris tantsuetendust. 

Aitäh Kolga rahvatantsurühma igale tantsijale, Iisaka talu pererahvale. Teen sügava kummarduse  juhendajale Karin Soosalule ja pilvepiiril olevale Tõnu Lindvetile. 

Kogedes ilu ja rõõmu oled ise ka ilusam ja rõõmsam. Öeldakse, et hing laulab, eile hing tantsis ja tegelikult poolte tantsude ajal nautisin ma neid naeratusi, mis hetkegi ei kadunud, isegi siis, kui juba päris füüsiliselt liigutatud. 

Mis on veel selliste kokkusaamiste võlu? Näed neid, keda pole sada aastat näinud ja saad justkui kinnituse, et nendega on kõik korras, vaatamata elu keerdkäikudele.

Jah, eilse peo autoparkla meenutas "Keskea rõõmude" lõpustseeni ja ravitud need inimesed said:)

Mis teha jaaniga?

Kes hüppab üle lõkke...

Kes sööb, kes joob...

Kes sõidab mööda maad ringi...

Kes loodab...

Kes töötab...

Kes loeb...

See viimane olin mina. Juba pikemat aega olen unistanud lamamistoolist, et siis see vahtrapuu alla panna ja mõnusalt suvepäeval seal lesida ja lugeda. Tooil pole ikka jõudnud osta, no ei pääse kuidagi heasse toolipoodi:)

Aga! Minu aias olev vann on jõude seisnud, pesin selle puhtaks, viskasin mõnusa teki sinna sisse ja ise ka. Oo, kui mõnus oli lugeda! Nagu kala kuival:)

Ja liblikad lendasid ja tuuleke puhus! Elagu jaanid!

Leia pildilt liblikas!

Anonüümsus

 "Agatha heameel avaldada raamatuid anonüümselt oli mingil määral seotud ka tundega, et ´saad neisse kirjutada veidi ka omaenda elust`." Ta tunnistas üsna avalikult reaalse elu kasutamist, et lisada oma detektiivlugudele ´värvi` isegi detektiivromaanides, kujutades näiteks maailmareisist tuttavat ebameeldivat major Belcherit lurjusena romaanis "Pruuni ülikonnaga mees". Pseudonüümi varjus sai ta minna veelgi kaugemale." 

Lucy Worsley "Agatha Christie. tabamatu olemusega naine" lk 290, kirjastus Tänapäev"

Pea aastane kirjutamispaus. Aeg-ajalt on olnud isegi justkui miskit öelda, aga siis on peast käinud mõte ah, pean neid sõnu seadma ja saab ka ilma.

Täna on see soov ja ka mõte. Sõna anonüümsus ahvatles. Mitte keegi ei taha, et teda veebis kommenteeriks anonüümne inimene. Kuidas aga mõjub see anonüümsus kirjanduses? Kui palju soovime teada kirjanikust, tema elust ja tegemistest? 

Lihtne vastus oleks, et hea raamat ei vaja looja elu, nii nagu filmikunstiski ei hooli me režissöörist või teatris lavastajast. Kui, siis ainult seda, et kui tema eelmised tööd on olnud head, siis julgeme ka vaadata/lugeda tema järgmisi töid. Kvaliteet saab määravaks. 

Christie´ krimilugudes ei ole mind siiamaani huvitanud tema elu. Tänaseni. Festivali Head Read võimaldas suurepärase kohtumise teleajakirjanik-ajaloolase-muuseumitöötaja Lucy Worsleyga, kes kirja pannud Agatha eluloo. Päris ausalt, ega ma seda raamatut poleks ostnud oma riiulile, kui poleks olnud kohtumist autoriga, üha enam liigun selles suunas, et raamatukogu on hea võimalus lugeda ja ei pea omama oma riiulis kõike trükitut. Samas Christie mingil eluperioodil avastas, et mida iganes ta ei kirjutanud, teda osteti inertsist ja loomulikult on see raamatu autorile meelepärane, sest see on tema leib. Aeg-ajalt ikka peaks kirjanikke toetama ja nende raamatuid ostma. 

Aga raamat sai ostetud ja kohtumine oli valgustav. Lucy Worsley on äge ning inspireeriv ning kui sul raamat pühendusega olemas, siis lihtsalt loedki. 

Kahtlematult paneb see lugu enim mõtlema kuulsuse elu üle: kas jõuad olla kogu aeg särav, hea? Millal oled ilma tähelepanuta? Kas ikka oled? Äkki on seintel kõrvad, silmad? Kui miskit ütled, kuidas seda tõlgendatakse? 

Ega ei oskagi nendele küsimustele vastata. Õnneks. Christie elu lugedes mõistsin, et pärast surma kirjutatud elulugu mõjub autori tekste laiendavalt. Raamatut lõpetades tekkis juba kange tahtmine näha Poirot´d või miss Marple´it, sest usun, et näen püüd teise pilguga, sest tean mõningaid kohti, hetki, mille autor enda elust maha kirjutas. 

Agathal oli oma lugude kirjutamisel kahetisi tundeid, ühest küljest oli ta õnnelik, et sai oma lugudesse panna elust endast tegelastüüpe, kohti, sündmusi; teisest küljest teadis ta väga hästi, et kui liiga isiklikuks ja täpseks lähed, võib sellest paksu pahandust tulla. Nii ta katsetaski ka pseudonüümi Mary Westmacotti alt kirjutada. Alguses oli päris tore kirjutada, kui aga nn mõistatus lahendati, et kes on Westmacotti taga, kadus kogu võlu. Selle looga meenus mulle 90ndate alguses ilmunud Emil Tode "Piiririik". Mäletan, et sõitsin Tallinnast Tartu ja neelasin "Piiririiki". Sõõm värsket õhku, nii midagi teistsugust, nii poeetilist. Pea aasta, vähemalt minu jaoks, oli Emil Tode keegi müstiline kirjanik, aga nagu ikka, eks miskit ei jää varjatuks. Kahtlematult polnud ma pettunud, kui sain teada, et Emil Tode taga on Tõnu Õnnepalu, aga mingi salapära ikkagi kadus. 

Ehk siis, et kui looja tahab oma anonüümsust hoida, peab ta vist sellega hullumeelselt tegelema, nagu Edward von Lõngus. Küll nuhitakse, et kes ta ikkagi on, aga mina sooviksin, et ta jääks anonüümseks. Tema tööd räägivad iseenda eest. 

Nüüd jõudsin vastuolulise järelduseni, sest ennist just nautisin, et sain Christie´ elust teada läbi suurepärase raamatu (muide, see raamat ei anna end lihtsalt kätte, esialgu ehk mõjub isegi kuiva ja igavana, aga kasutasin lugemiseks esmakordselt imelikku nippi: teksti lugedes kuulsin telesaadet, just nimelt kuulsin telesaadet ja see aitas) ja olen tänulik, et temast on kirjutatud ja et lugesin, sest mu silmaringike nüüd palju laiem. 

Anonüümsus on põnev, magus, tüütu, valus, paratamatu, tavaline...

Iga omaduse taha saaks mõnusa arutelu.

Kuulata

Mida tee? kas sõnast kuulatama või mida teha? sõnast kuulama?

Võrratu eesti keel!

Eilse päeva elamus oli Postimehe intervjuu Merle Karusooga. Milline õnn, et meil veel on tarku inimesi, ja õnn, et aeg-ajalt leitakse nad üles!

Üle pika aja suutis üks intervjuu mind tundma erinevaid emotsioone. Kahtlematult ehmatasin, kui lugesin tema esimest varianti meie Eesti elu püsima jäämisest. 

"... kehtestada teiseks riigikeeleks inglise keel. Kõik noored vene kodukeelega inimesed, kes ei saa eesti keelt suhu sellepärast, et pole kellegagi selles keeles rääkida, on päris hästi ära õppinud inglise keele. Eesti keel jääks meie salakeeleks ja poleks enam muret ei eesti teaduskeele arendamisega ega ingliskeelsete osakondadega kõrgkoolides. Lapsed ei pea enam eesti keele välteid, sünonüüme ega õigekirja tundma. Eesti laul võib vabalt ka tulevikus kõlada peamiselt inglise keeles."

Juba seda lugedes läks silme ees mustaks, kuigi tean, et on kahtlematult inimesi, kes arvavadki, et nii oleks lihtsam, mis me jamame! 

Õnneks on tal kontrastiks teine variant. 

"... võtame ennast kokku ja kehtestame vähemalt pealinna avalikus ruumis eesti keele. / - - - / Keelt saab õpetada iga eestlane." 

Nii ongi! Sõitsin eelmisel nädalal taas Boldi taksoga, loomulikult polnud juht eesti keelt oskav (seda märkab juba üldjuhul taksot tellides:)). Tore oli see, et ta võttis mu vastu eesti keeles, tunnistas algeliselt, et ta ei oska, aga sel hetkel tundsin, et ei peaks vaikides sõitma, mida ma tavaliselt teen, vaid püüan temaga rääkida lihtsatest asjadest. Toimis. Loodan, et ta sai tükikese praktikat. 

Karusoo intervjuust leidsin seletuse oma käitumisele teatud olukordades: sain äkitselt aru, miks mõnikord käitun eemaletõukavalt. Mulle hullult meeldib, kui teinekord saad tohutu selguse mingile käitumismustrile. 

"Kannatamises on midagi haledat, see tõukab eemale. See lõhnab nagu õpitud abitus."

Ühesõnaga, hää usutlus on!

https://arvamus.postimees.ee/7836390/nadala-persoon-merle-karusoo-eesti-rahvas-on-poolest-saati-vooras-ja-poolest-saati-oma-aga-muud-rahvast-mul-pole 

Täna on pidupäev! 

Tähistan seda mikitalikult. 

Elagu kukeseenerahvas!

Kuulata kukeseente kahinat!

Uus või vana?

 

 – see on küsimus. 

Mis oleks üllam – vaimus taluda

 kõik nooled, mida vali saatus paiskab, 

või, tõstes relvad hädamere vastu, 

vaev lõpetada? 

Kuidas võtta? Rohepöördele mõeldes, siis vana. Või ikkagi uus? Meenub automaks. No võta sa kinni!

Aga rohepöördest ma tõesti ei taha kirjutada, isegi mitte mõelda. Pigem olen üllatunud, et saatus on paisanud mu ette kolm raamatut, milles kaovad raamatud, hääbub lugemisoskus. Kuu tagasi lugesin "451° Fahrenheiti", päev tagasi lõpetasin "Kadunud mälestuste saare" ja täna hakkasin lugema Õnnepalu "Palka". On see saatuse iroonia või...?

Raamatud raamatuteks. Loodan, et nad ikkagi ei kao nagu neis hoiatusromaanides (ma ei tea, kas nüüd Õnnepalu "Palk" on hoiatusromaan, kas ta üldse on hoiatav kirjanik, ikka vist on, iga HEA kirjanik pisut ikka hoiatab või näitab näpuga). Palju rohkem paneb mind mõtlema suhtumine asjadesse, inimestesse. "Mõnikord haihtuvad asjad suurema kärata argielust nii, et mingit kustumist pole vajagi..." (lk 268 "Kadunud mälestuste saar") Ühelt poolt koristame enda ümber asju vähemaks ja tunneme uhkust, kui ökod suudame olla, teiselt poolt jahime uut. Sügis koputab varsti uksele, ikka oleks vaja uut jopet, saapaid. 

Vananemist aga märkame just uute ja vanade sõnade järgi. Asjad meid ehk ei reedagi. Saan ju osta ka endale moodsa tehnikavidina ja tunda end nooremana. Aga keel reedab meid. Kui palju sõnu läheb ajalukku! Kuid ma ei tea, kas asi kaob enne ja siis sõnad või mõlemad korraga. Näiteks kui sulle meeldisid lapsepõlves tropsid ja ütled seda praegustele noortele, siis ma ei tea, kas nad mõtlevad, et mulle meeldisid ümarad klaaskompvekid, selliselt torusse pakendatult. Kes ütleb enam tänapäeval kompvekid, ikka kommid:) Kindlasti ei mõtle noored sõna trops kommi, arvan, et nad ei mõtle midagi, lihtsalt seda, et mis ta räägib, mingid imelikud sõnad ja asjad ümbritsevad teda. Tegelikult olin ise ka unustanud need kommid ja sõnagi, lihtsalt hakkasin pingsalt mõtlema, et mis on see, mida ehk tänased noored ei tea ja millele pole ise ka mingi nelikümmend aastat mõelnud.  

Õnneks ei vanane ainult mina, 90ndate noorte sõnavaras oli näiteks flopi. Vidin kadus ja mu meelest on sõnagi kadumas. Kas neid vanu asju peab siis alles hoidma, näiteks neid flopisid? Mõne võiks ju alles jätta... see hoiab me mälu. Meie ühist mälu.

Kindlasti on igaüks meist kogenud kellegi juures olles, et tal on nii põnevaid asju alles ja need asjad tekitavad lugusid.

Kahju, et mul ühtegi tropsi alles pole, isegi mitte paberit. 

Kasekese kommid on alles:)

Praegu on piinlik olla

 

...venelane.

Kirjanik Mihhail Šiškini avameelsus Head Read intervjuust. 

https://kultuur.err.ee/1609025006/kirjanik-mihhail-siskin-vene-kultuuri-pohivaenlane-on-vene-riik

Eks äsja loetud raamat ja eilne saade ETV2-s tõid need teemad taas lauale. Miskit on pidevalt immitsenud ka minu sees selle vene keele ja vene kultuuriga. 

"Kas vene kultuur suudab maailmaga solidaarne olla, ellu jääda?" M.Šiškin

Maikuu keskpaik. Jõuan Balti jaama, üle platsi üürgab vene keel. Täielik Venemaa tunne. Turu ja jaama vahel laulab keskealine mees. Oli vastik. Torisesin omaette, et laulgu kui tahab, peab ta siis seda läbi mikrofoni tegema. Pole enne näinud tänavalaulikuid üle platsi läbi mikrofoni laulmas! Aga noh, mis ma siin torisen, mina olen sisse kirjutatud maale ja pole mul õigust Tallinna linna asjadega toriseda. 

Paar nädalat hiljem taas Balti Jaam. Sama! Täpselt selline nõuka-aegne Venemaa tunne. Aga nüüd on ta oma korjanduskasti kõrvale pannud Ukraina lipukese. Kuidagi ei usu, et ta laulab Ukraina toetuseks. Lippan bussi peale. 

Mõned päevad tagasi sain lugemissoovituse: Grigori Služiteli "Saveli päevad". Lugu kassidest, aga see on ju vene kirjanik! Austusest soovitaja vastu hakkan lugema. Ongi hea lugu, aga olen ikka allergiline igasugusele Vene elu kirjeldusele... Mind päästab vestlus raamatusoovitajaga, muide hoopis teine põlvkond. Taas lugema hakates näen lugu teisiti ja need Moskva tänavad on lihtsalt ühe linna tänavad. Tegelikult ongi ju selle raamatu lugu väga hea ja üldistav. Ühe kassi elu sünnist surmani, ühe inimese elu sünnist surmani. Võta, kuidas tahad!

"Minu ainus lootus on, et minu vene kultuur jääks ellu." M.Šiškin

Kogu selles viimaste päevade sümbioosis ütlen, et jääb. 

Maasikalõhnaline tuul

"Laps elab iga päev kõrge taeva all, ilma raskuse vaimuta," 

lk 18, Kärt Hellerma "Lõokeselumi" 

Nii ta on. Olen lihtsalt veel loetud raamatu mõju all. Kui palju võib pakkuda väike raamatuke! Siinkohal mõtlen formaati. 

Raamatu lugemisel selgus, et minu ja autori lapsepõlvemälestuste vahe on kümme aastat ja kui sarnased need olid: kõik need tööd, mida tol ajal tehti, tööriistad, hooned, peod... Ainuke vahe oli see, et tema oli linnalaps, kes vanaema juures maal oli, mina olingi maalaps. Kui aastaid hiljem kirjutavad praegused noored oma lapsepõlvemälestusi, kas siis näiteks 90ndate keskel kasvanud lapse mälestused on samad mis 2005.aasta viieaastasele? Arvan, et ei. Asjade maailm muutub kiiresti, see ongi praeguse sajandi üks peamisi tunnuseid. Ostad kõige uuema telefoni ja kahe nädala pärast saadab sulle telefonipood pakkumise veel uuemale telefonile...

On suve keskpaik. Imeliselt kerge aeg. Taha jääb hulk suviseid päevi ja ees terendamas veel portsjon suve. Praegu saab metsas suhu pista mõnusalt küpsenud metsmaasika, väikese tugevamaitselise mustika ja koju tuua kukeseeni. 

Ja need imeliselt värskelõhnalised ööd! Jaaniussirajad. Olen õnnega koos, et mu kodu tee ääres neid nii palju. Siin ta helendab! 

Haridus + poliitika = ???

 

Mida ma äkitselt tahan?

Muutust eesti keele riigieksamis. Miks? See on aastaks 2023 iganenud teadmiste kontrolli viis. Tean, et praegu tõusid tagajalgadele enamik eesti keele õpetajaid, et arutlus on püha ja mida siis veel kontrollida. Tore on, aga see arutlus on läinud nii spetsiifiliseks, et seda sooritab ideaalselt vabariigis ainult üks inimene. See pole normaalne. Normaalne on see, kui kollektiivis on mõned ideaalsed (viielised), Harju keskmised (nelja-viielised), sekka kolmelisi ja näpuotsaga neid, kellele sooritus raske ehk siis neid, kes ei soorita. Aastal 2023 klassis nimega Eesti oli ainult üks ideaalne. Intervjuust temaga selgus, et ta kirjutas viimase aasta palju arutlusi ja sai nn arutluse vormile pihta, et eksam on muutunud tehniliseks. Kolmelisi ja neid, kes sooritasid alla vabariigi keskmise, oli palju. Liiga palju. No ja see vabariigi keskmine pole ka see, mille üle uhkust tunda. 

Riigieksamite teine eesmärk: selgitada, kuidas õppe tulemuslikkus ning kooli panus õpilaste edasijõudmisse on ajas muutunud.

Selleni tahangi jõuda! Milliseid õpitud teadmisi kontrollitakse eesti keeles riigieksamil? Õppematerjali koostades peab alati meeles pidama, et küsima peab seda, millest on juttu olnud. Eesti keele riigieksam pole ammu enam eesti keele eksam, veel vähem kirjanduse. Noor peab olema tark ajaloos, keskkonnaküsimustes, ühiskonnaelus, poliitikas, majanduses jne. Loetelu võiks jätkuda. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja enam muud ei teegi, kui arendab ja laiendab õpilase silmaringi. Viimasel ajal on sellest ka meedias juttu (Maarja Vaino https://arvamus.postimees.ee/7809665/maarja-vaino-aastaid-kulutame-vohma-loimumiskusimustele-kuid-meie-oma-eesti-aines-on-vaeslapse-seisus ja Mari Kleini https://arvamus.postimees.ee/7807965/mari-klein-eesti-lugu-koolide-oppekavasse). Aeg oleks muuta miskit koolisüsteemis. Aeg oleks võtta eesti keele õpetajalt see taak, et ta peab noort ette valmistama teemadeks, mis mahuvad üldnimetuse varia alla. Oleksin väga rahul, kui eesti keele eksamil küsitaks noorelt eesti keele tundmist ja lisaks ka kirjanduse analüüsi.

Riigieksamite esimene eesmärk: anda õpilasele, vanemale, koolile, kooli pidajale ja riigile võimalikult objektiivset ja võrreldavat tagasisidet õppimise ja õpetamise tulemuslikkusest ning sellest, milline on kooli panus õpilaste edasijõudmisse.

Kuulen ikka, et ilma arutluseta ei saa kooli lõpetada, et kui noor ei oska arutleda, siis pole ta millekski suuteline. Olgu. Aga kuidas ikkagi hinnata arutlust nii, et vähemalt 100 õpilast vabariigis saaks 100 punkti? Siin ongi küsimuste küsimus. Kui pädevad on meie hindajad? Kui objektiivne see ikkagi on? Mitmele punktile nad ise selle töö teeks? Tean, et spordis on parimad treenerid need, kes on ka ise tipptasemel antud spordiala viljelenud, või teatris lavastajad, kes ise ka laval näitlejana olnud. Kuidas on meil hindajatega? See on ikkagi äärmiselt subjektiivne. Lugemisülesannet hindab ainult üks inimene! Kas see on normaalne, et teist korda rahuldavale tulemusele teinud noor läheb pooleteise kuu pärast Tartu Ülikooli magistrantuuri humanitaarteadustuskonna katsetele ja saab lühiessee eest 50 punktist 50. Kuidas seletada sellist lõhet?

Riigieksami kolmas eesmärk: anda riigile informatsiooni hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks.

                 

 

https://www.err.ee/1609011155/selgusid-gumnaasiumi-riigieksamite-tulemused

Antud informatsioon on kõnekas. Kas muutub miskit hariduspoliitikas? Kas see info eesti keele riigieksamist aastate lõikes pole piisav informatsioon järele mõtlemiseks? Mingite otsuste tegemiseks?

Ühe kooli õpetajana, reasõdurina tunnen end tihti jõuetuna. Võin ju seltskondades kurta, et kõik pole nii, nagu peaks jne, aga tegelikkuses pole sellest kasu. Isegi ei tea, millest kasu oleks…

merre on voolanud palju vett

Kas kirjutamise paus kandis?

Kes seda teab? 

Kes üldse teab kõikide küsimuste vastuseid?

Kas üldse peaks nii palju küsimusi esitama? Kahtlema?

Kes seda teab?

...

Kaplinski ja Õnnepalu kirjadest selgub Õnnepalu pidev oma koha otsimine. Ta teeb seda füüsiliselt (Lugeja teab ju tema paradiise, teisisõnu kohti, mida ta vahetab ja justkui mängleva kergusega endale tol hetkel koduks muudab. Paradiisiks ikka jääb talle vist Hiiumaa, nii tuleb välja kirjavahetusest Kaplinskiga.), aga ka  mõttes. Jah, me kõik liigume ühest tegevusest teise, mu meelest on see ka see liikumine, kuigi abstraktne. Igaüks otsib end, mõni lausa iga päev. 

Ruumi poeetika on mind alati võlunud, olen isegi sel teemal aastaid tagasi ühe kirjandusmetoodilise loengu üles ehitanud. Liikuda ühest ruumist teise võimalikult vähe haiget saades. See tark lause on prantsuse kirjaniku Georges Pereci oma, aga olen temaga nõus. Lugesin seda lauset siis, kui ilmus tema "Ruumiliigid" 2011. aastal ja siis tähendas see liikumist mikroruumides: jalutasin paar kilomeetrit kooli ehk tööle, sealt jälle tagasi, liikusin 4. klassist 9. klassini ja nii igal aastal, kunagi ei mõelnud, et äkitselt liigun kaugemale. See mikroruum oli turvaline ja nii oma. Nüüd on ruumi mõõtmed suurenenud, lausa nii, et vajan abi, st transporti. Ruum on laienenud, kas ka haiget saamata. Küsimuste küsimus. Kes seda teab?

...

Päev on õhtusse jõudnud, koristasin oma arvuti kaustasid ja leidsin selle:

Sageli valmistatakse uhketest vaadetest puslesid, mis tundub igati adekvaatne praktika – üks vaade koosneb suures hulgast elementidest. Tõsi, kui eemaldada päris puslest üks tükk, pole pilt enam täiuslik; ent kui miski kaob päris vaatest, olemasolevast vaateväljast, siis see küll muudab vaadet, ent ei tekita vaatesse mõra, vaade ise säilib tervena, tema täiuslikkus muutub ja samas säilib, maastik võtab puuduva omaks, sulandub selle sisse, ilmumine ja kadumine on maastiku ja seeläbi ka vaate loomulik osa, ruum lihtsalt puhastub elude ja surmade tsüklis. Ruum otsekui loob ja ajab nahka ühekorraga, kasvatab üht tulevikust, ajab teist minevikku. Ruum asub mööduvuses, aga inimlikust vaatenurgast pole ruum ise siiski mööduv – maastiku püsivus võib elada üle iga üksiku vaatleja ning parim viis maastiku püsivusest osa saada on katsuda osa saada maastikust. Seega  võib inimene mingi vaatega kokku kasvades hakata seda tajuma ühtelugu proosalisena ja imelisena, argise ja salapärasena. Kõike kaduvat – sealhulgas vaatlejat – endasse toova püsivusena.

Jan Kaus „Vaade“ lk 142-143

PS! Oli suur õnn teha peatus Koerus, Kalju Lepiku sünnikohas. Skulptor Elo Liiv on teinud luuletajast südamesse pugema monumendi. Koerus tuleb kindlasti see skulptuur mõisa pargist üles otsida. Miks mitte ka Lepiku mõni luulekogu sel suvel kätte võtta!

 

aprillipäev

 ehk naljapäev, sel päeval kombeks nalja teha. 

"Tee nalja!"

"Komöödia lavastamine on kõige raskem."

"Ega ma siia nalja ei tulnud tegema..."

Nali on põlissõna. See on küll hea, mõtle kui õudne, kui eestlastel poleks olnud seda sõna, oleks pidanud selle laenama. Laenatud asjad tuleb ju tagasi anda. 

Huumorimeelne, komuskisõber, kometitegija, vigurvänt, vaimukas, veiderdaja - omadused, mida vist ei saa CV-sse kirjutada:) Kui, siis ainult naljateatri näitlejaks. Ometi oleks kõiki neid hea omada, kas või tänaseks päevaks! 

Kuidas sel aastal nalja teen? Pool ööd mõtlesin, päris keeruline, sest olen oma sõbrad nii ära trillinud, et tänasel päeval on nad valvel, kui neile helistan. Eks tuleb läheneda individuaalselt nagu nüüdses maailmas tavaks: mitte ühe puuga, vaid igat eraldi. Nii et mõnele saab öelda Siga lendab!, mõnele Sul on nägu must ja mõnele... Vot edasi ei ütle. 

Kes need juhtmed kokku keris?😆

Täna on päev ja öö ühepikad

 Juhuu! Ta tuleb... Kus ta pääseb!

Tähtajatu kevad: alati olnud ja alati tulemas. Põline. Lisaks veel on kevad ka põlissõna. 

Missugused sõnad esmalt kevadega kohe seostuvad? 

Tujukas, öökülmad, suurpuhastus, aknad, lumikelluke, riigieksam, õhk, linnulaul ...

Ja mulle seostub kindlasti ka sellega, kes pildil:) Iga kord, kui temaga kohtutud, tean, et selleaastane talv jääb seljataha. Lõpetuseks Kersti Merilaasi kevadeluuletus.

Sinine

Nagu üks kelluke kusagil tiniseks;

taevas on kerkinud kõrgeks ja siniseks.

Juba need veedki on pääsenud valla,

sinine peegeldub ülevalt alla.

Ning juba selged ja sinised tuuled

lehvivad luhal, ja juba kuuled

varaseid lõokesi laotuse sines.

Kaugemal kaugused sinises vines.

Sinilillede siniseid tähti

saariku veerel ju sinamas nähti.

Kuidas küll mujal - kuid siin see on ilmne:

Eestimaa kevad on sinisilmne. 

Kaks nädalat

 David Vseviovi elulooraamat kahest nädalast algab kassilooga. Alustan ka :)

Kahtlematult olen veel raamatu mõju all. Seekord neelasin raamatut, mitte ei lugenud ja mitte seetõttu, et oleks hullult põnev olnud, pigem oli nälg sorava teksti järele. Pea kuu aega olen lugenud lühitekste ehk siis koolitöid ja aega ka ei osanud võtta pikemaks lugemiseks. 

Jah, aega peab võtma. Võtsingi ja mõnus oli terve päev lugeda. See oli selline tunne, nagu poleks tükk aega midagi söönud ja siis satud külluslikult kaetud laua taha. Eelroog oli Leelo Tungla triloogia ja nüüd siis pärastsõjaaegne laud Vseviovilt. Kui päris-päris aus olla, siis just too pärastsõjaaegne aeg on minu jaoks olnud nn tühimik. Kui olin laps, siis ei mäleta, et keegi oleks noid aastaid kuidagi meenutanud, rääkimata sellest ajast, kui olin noor. Ka siis ei meenutatud või polnud mul ka huvi ega aegagi. Ega ka raamatuid tollest ajast polnud. Nüüdseks on eesti kirjanduses see tühimik mõnuga täidetud, eks Viivi Luige "Seitsmes rahukevad" tegi alguse ja hea alguse. 

Lugedes ju samastume ja elulooraamatuid lugedes hakkad ka enda loole mõtlema. Kas oskaksin kirjutada oma kahest esimesest nädalast ( 20. oktoobrist- 29. oktoobrini 1965)? Ega ei oska küll. Muidugi sain aru lugedes, et Vseviov on ajaloolane ja ta on mõnuga tolleaegset perioodikat väga detailselt lugenud - eks see oligi võti ajas tagasi minna. Nii et kui tahan tegelikult teada, millisesse ajahetke ma sündisin, siis tuleb minna tolleaegsetesse jäädvustustesse. 

Kaks nädalat on intrigeeriv ajavahemik. Justkui lühike, samas kas mäletan täpselt kaks nädalat tagasi toimunut ehk siis 26. veebruari? Pingsalt meenutades, siis käsin Loksal poes, pakkisin reisikotti Käärikule minekuks, aga rohkem ei meenu.  

Muidugi ei kirjutanud Vseviov oma raamatusse lihtsalt ajalehtedes toimunut, seal oli mõnusaid groteskseid inimtüüpe, kes pisikest beebit ümbritsesid: eks inimesed oma suhtumistega annavad  ajahetkele põhitooni. Kes ümbritsesid mind aastal 1965? Kes ümbritsevad nüüd? Põnev...

Mjäu! Kass tahab rõdu kaudu taas tuppa... kassil olevat üheksa elu:)

Milline tort?

 

Kas 

kreemitort,

puuviljatort,

šokolaaditort,

kohupiimatort,

biskviittort,

võileivatort,

juustu-šokolaaditort...?

Millise valisid? Valikute aeg:)

Täna ja homme saaksin veel kõik valitavad parteid nagu tordidki ritta panna. Jah, valida on keeruline. Aga selle torditüki peab ikka endale kahmama ja alla neelama...

Eks nii ole ka raamatutega. Eile küsiti minu käest, et kui lapsel on selline valik kaanepilte, siis mis on valiku kriteeriumiks?

Kas ikka saame ainult kaanepildi järgi valida? Ikka sisemine ilu on tähtis. Kuigi jah, ühes näitemängu tekstis ütleb ka tegelane, kui ta alahindab oma välimust, et torti ju valitakse ikka kreemi ja glasuuri järgi. Hea ütlus, aga kas ikka peab paika, sest eelpool olevate tortide nimekirjas ma küll ei vali nn katte pärast, mind nagu paljusid teisigi huvitab ikka nende koostis, viimasel ajal ka nn tervislikkus. Oh, kui lahe! Raamatute valimisel oleks üheks kriteeriumiks nende tervislikkus. 

Mis raamatu peaks siis mu lugemislauale panema? No vot, hetkel ei teagi. Ehk "Arabella, mereröövli tütar"?

PS! Täna on tore kirjanduslik päev, sain täna väikese Arabella tädiks. 

Tänahommikune vestlus tehisintellektiga:)

 

See on aasta 2023.

Lisan siia ka omapoolse tervituse.

Eno Raud

Leelo Tungal

Artur Alliksaar

Gert Helbemäe

Uku Masing

,

Eduard Borhöhe

Eduard Vilde

Silvia Rannamaa

Tõnu Õnnepalu

Ira Lember

Valeeria Villandi

Anton Hansen Tammsaare

Boris Kabur

August Gailit

Raimond Kaugver

Ilmar Laaban

Ilona Laaman

Kristiina Ehin

Tere!

 Ei tahtnud sulle pühapäeval helistada. Kui soovid otse rääkida, olen olemas ja vastan ka telefonile.

Otse rääkida? Mis see on? Tänapäeval? 

Tänapäeval on kõik enam-vähem otse rääkimine. 

"Ma sain kirja..." repliik kirjanik Rodrigo Garcia  näitemängust "Kokkade öö". Oh, kui palju me oleme saanud kirju!Viimased 25 aastat enamjaolt e-kirju. 

Õpetajana on tihti hirmutav avada postkasti nädalavahetusel, iial ei tea, mis sealt vastu vaatab. Garcia näitemängus muidugi pannakse paika kirja saatjad, nimelt ei taju nad elementaarseid suhtlusreegleid. Sealsed nn kirja kirjutajad kirjutavad, tundmata empaatiat, nende taustaks on ainult iseenda tähtsus. 

Mõnikord on mul kahju, et ei saa tagasi nn vanu aegu, mil suhtlemine oli kas näost näkku või siis telefonitsi. Kirja teel aeti ikkagi suuri ja üldisi asju. Vahemärkus: asjad,  mida võimalik ajada 2-3 minutiga päris elus, nn jooksvad probleemid, mitte aeglase kulgemisega argiprobleemid. Tänapäeval on aga kõik võimalik. Kirjuta, millal tahad. Ei pea vaatama nädalapäeva, kellaaega. 

Kuidas saaksime empaatiat süstida nagu vaktsiini? Kuigi jah, ka vaktsiinide tõsiusklikke vastaseid on oi kui palju.

Nii tore, kui suudaksime oodata kohtumist inimese endaga ja lihtsalt rääkida. Igas suhtlemises on pilke, häälitsusi, mis annavad tuge ja mõistmist nii probleemi tekitajale kui ka probleemi lahendajale. Kurvaks teeb mõnikord see, kui sinu meelest toredad inimesed, kellega on lihtne asju arutada, muutuvad kuivaks ametnikuks. Jah, peab leppima, et issanda loomaaeg on kirju. 

Kirjadest veel! Kolga külaraamatukogus on hetkel näitus raamatutest, mille põhisisuks kirjad. Neid raamatuid saab ka laenutada:)

Lumi lendab, lumi keeb, lumi keerleb suusateel...

Kõigi teede pikkus ajas

                                                              on võrdne

See Karl Ristikivi luulerida on mind kummitanud pea kogu viimase kuu, kusjuures mõte ise tuli äkitselt. Teel olles. See on nii tavaline, kui mingi laulujupp või mõte kummitab sind mingi aja. Mõnikord ajab see närvi, eriti kui tegemist näiteks laulujupiga, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi. Või mingi poliitiline loosung, mida sa ei mõista... 

Aga jah, kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Nii ongi ju! 

Kui sõidan lennukiga viis tundi Portugali, kui sõidan kolm tundi Lõuna-Eestisse, kui sõidan poolteist tundi Tallinnasse (ühistranspordiga!), kui sõidan jalgrattaga 10 minutit kooli, kui kõnnin 15 minutit alevikku, kui lähen, kui tulen...

Jah, tol hetkel küll aeg tiksub selle ajaühiku täis, kuid tagantjärele tagasi vaadates on need teekonnad kõik üks hetk. Nagu inimeludki. Rääkides noortele kirjanikest, nende eludest, siis kõikide nende elu mõjub ka ühesuuruse täpina. Nende loomingu suurus ei muuda seda täppi, nende elu pikkus mõjub tagasivaatavalt ikka ühesugusena. Nii Petersoni 21 aastat, Koidula 43 aastat või siis Krossi 87 aastat. 

Ja see mõttekäik tol hetkel seal teel olles kosutas mind. See vist ongi see mõnus järelemõtlemine, millest ikka ja jälle erinevates meediumites on kõnelenud ja kirjutanud kirjanik Kaus. 

järele mõtlema

ette mõtlema

üle mõtlema

juurde mõtlema

ringi mõtlema

ümber mõtlema

välja mõtlema

See viimane on ka tore tegevus, sellest loetelust kindlasti kõige loovam. Mõtlesin ju eile välja, et täna on koristuspäev. Millest koristamist alustada, selleks oleks hea ette mõelda strateegia, mis on alguseks kõige tarvilikum, et siis mõelda juurde veel väikesi lisategevusi sellele askeldamisele, mis kahtlematult viitab juba ülemõtlemisele ning mul ei jää muud üle, kui pean ümber mõtlema oma strateegia, aga ümber mõtlemine on ju ringi mõtlemine ja ma saan äkitselt aru, et peaksin rahulikult järele mõtlema, kuidas ikkagi tänast pühapäeva mööda saata. Ühest asjast sain ammu aru: 

Maailma parim

kirjandusõpetaja, tantsuõpetaja, peaspetsialist, minister, ajakirjanik, bussijuht, autojuht, müüja, arhitekt, skulptor, teadlane, külalisjuht, kirjanik...

Pool tundi tagasi, kui tegin väikese pausi oma argises laupäevahommikus, mõtlesin, et millest kirjutaks järgmises postituses. Kirjandusõpetaja laupäeva hommik! Miks mitte? Aga enne registreerin oma ühe tubli õpilase 20. Hansenist Tammsaareni võistulugemisele. Juba 20! Festivalide järgi näed, kuidas aeg lendab:) 

Registreerimiseks avasin Enda infokirja. Siinkohal sügav kummardus peavedurile Enda Trubokile. Samas postkastis oli ka Emakeeleõpetajate Seltsi kiri ministri üleskutse parima kirjandusõpetaja registreerimiseks. Oh jah. Kuidas need asjad pidevalt ühel ja samal ajal kokku jooksevad! Lähenev tähtpäev, 30.jaanuar, eesti kirjanduse päev, paneb askeldama paljusid. Ka ministrit, kes soovib anda preemia maailma parimale kirjandusõpetajale. See on võimatu ülesanne! Ja kõik teavad miks. 

Aga teen ikka nii, nagu uitmõte ennist ütles. 

laupäev 

hommik

mõnus

juba valge

veekeetja 

kohv

hambapesu

sussisahin

arvutisurin

Postkasti on potsatanud kunagiste õpilaste tervitusi. Imeliselt soe tunne. Tundub, et neil läheb hästi. Kui hea sõnaga meenutavad möödunut! Nende üllatuslikud kirjad saabusid tänu raadiointervjuule. Kahtlesin väga sinnaminekus, aga nüüd olen tänulik iseendale, sest oi kui palju toredaid ja hingeminevaid tervitusi. Ka täiesti võõrastelt. Aitäh teile.  

Vastan kirjadele. Seejärel võtan ette uue läbiloetud raamatu tutvustuse, kirjutan lühiarvamuse. Salvestan selle ja lisan ka raamatukaane pildi. Ja siis jääb pilk pidama Rahva Raamatu raamatututvustusel. Siinkohal kopeerin selle siia, sest see on hea, muie mu suul on pikaajaline.

Jutukogu, millega mees oma erakupõlve lõpuks lagedale tuli, saavutas nii laste kui ka suurte seas tohutu lugejamenu. Tänaseks on seda kõigisse maailma kultuurkeeltesse tõlgituna müüdud juba kaheksa miljonit eksemplari. Vaimustuses on ka kriitikud. Ning mees, kes poolkogemata kirjanikuks sai, on juba kuulutatud elavaks klassikuks. Asjatundjate seas muide sosistatakse, et just temale peaks kuuluma järgmine Nobeli kirjanduspreemia.

arvutisurin

sussisahin

veekeetja kahin

kohvilõhn

elagu kirjandus

elagu lugejad

PS! Olgem esmaspäeval siis törtsu õnnelikumad ja pidulikumad, kuid ärge sellele ajakavale järgnege, mida soovitab Postimehe Juurikas. Ahaaaaa....

Kellena homsesse?

VAT Teatri etendus "Vivaarium" pani hetkeks mõtlema selle üle.

Kas tõesti ootab inimkonda ees kataklüsmide ahel, kas tõesti ei suuda inimkond hoida oma elukeskkonda! Hetkel ei usu seda. 

Tõused, lähed kraani juurde, lased veel joosta kohvikannu. Dušš sahiseb... nii see mõnus hommik möödub. Õue astudes võtab sind vastu üks tavaline Eesti ilm, miskit hullu pole ja nii õhtuni välja. Ei saa nagu kuidagi aru, et maailma tervis on piiri peal. Aga vist on. Sellest räägitakse nii palju, et egas muud jää üle, et...

Jah, mis et? Kas vähendan päevas tarvitatud vee kogust? Kas sõidan vähem transpordiga ja liigun rohkem jala? Kas söön ainult lähedal kasvanud toitu ja ei osta kaugelt toodud toiduaineid? Need küsimused pole sugugi nii hullumeelsed, kui eile VAT Teatri etenduses "Vivaarium" kõlanud küsimused. 

Kas kehtestada lastemaks? Iga sündinud maailmakodaniku eest maksavad vanemad juba ette kopsaka summa.

Kas minna 65-aastaselt vabasurma? Maailmas on liiga palju inimesi.

Kas elada ainult ühes paigas ja ei liiguks absoluutselt välja? Igasugune reisimine on keskkonnale koormav. 

Jne.

Igal juhul puudutas see lugu vaatajaid ja tõesti hetkeks peatusid ses maailmas. Iseasi, kas miskit muutub. Ja veel, see polnudki nagu teatrietendus, pigem nagu väga hästi illustreeritud seminar ja selles pole midagi halba, ka niisuguseid emotsionaalseid mõjutamisvõtteid on vaja ja oi kui palju oli ses loos manipuleerimist, viitamist karjaloomale, viitamist statistikale jms. 

No nii! Hetkel on käimas digikoristusnädal, võtan siis vähemalt sellest innukalt osa. 

Hetk etendusest. https://vatteater.ee/lavastused/vivaarium/